teadlikult või ebateadlikult olen viimased päevad mingis tihedas tegutsemises. või siis lihtsalt on hulk asju, mida tuleb teha, ilma et ma ise väga mõtleksin, miks see nii on.
ju siis.
vahepeal peab lihtsalt korraks võtma aega pilvevaatlusteks. homme? (täna ei ole kunagi homme..)
kulgemiste vahel on mingid kummalised sähvatused. iseendalegi üllatuseks, alati mitte meeldivaks üllatuseks.
kuigi ma ju nagu tean. aga sellest ei ole alati kasu. mina olen ju ka, mina olen, mina kõige tähtsam. iseenda jaoks.
hing ihkab rohkem ja vahel saabki.
ebamäärasus ajab aga oma kombitsaid ka sinna, kuhu ei tahaks.
ometi on kusagil olemas kogu see rahu ja tasakaal ja leebe soe tüünus. jõuga ei saa selleni jõudmist kiirendada.
kõik, mida sellest veel ei ole, on teel.
mu hingeõhk põrkub vastu sooja nahka ja see on hea.
kui mult küsitakse, kuidas mul läheb, vastan ma ikka, et hästi. ja üldiselt olengi ma selle juures siiras. sest kui ka kõik asjad ei olegi hästi, siis suurem osa ju ometi on?
sest see ikkagi ongi suuresti suhtumise küsimus.
tean minagi, et hetkel on FBs ja osades blogides levimas 100 õnneliku päeva meem. tegelikult on see päris hea iseenda koolitamine. et leida see hea üles, mis argipäevas vahel kaduma kipub. et teadvustada seda endale. et kujundada suhtumist.
just nii see ju käibki.
muidugion ka minu elus asju, millest ma ei saa mitte kuidagi aru. ja vahel ma poetan mõnele heale sõbrale ka neid mittehäid hetki. jagatud mure on pool muret. ja südame tegi soojaks, kui M. mulle hommikul tagasi helistas, sest mingi mu õhtune sõnum oli teda murelikuks teinud.
selleks sõbrad ju ongi.
aga tänane suurim rõõm on uus ‘mänguasi’ 🙂
kui lugeda kokku, mida ma sel tänalõppenud nädalavahetusel ära tegin, siis – eriti ei midagi. aga aeg läks lennul ja viimane õnnehetk tabas mind trammilt koju jalutades, lihtsalt. mingi tajumine õhtupäikeses.
tegelikult sai asjalik ka oldud siiski, aga mitte liiast.
pühapäeva hommikul kella 8 ajal üle hoovi minnes oli üllatavalt soe. laupäeva varahommikune vaade ajas kaamerat võtma.
sinililled autoaknast ja sinililled bussiaknast. sinililled kaamera ees.
tehnika loeb vahel mõtteid.
hommikul keris telefon ette sama laulu, mis pool ööd kummitas. pool magamata ööd.
teine osa tehnikast ei armasta mind. mind ei armasta seda, et kui on katki vaid toitejuhe, siis uue juhtme leidmine on problemaatilisem kui uue ruuteri ostmine.
asjad tulevad ja lähevad. inimesed samuti.
pool eelmist nädalat läks kuidagi udus. ma tean, et vähemalt ühele kaaslasele ma vabandasin, et olen kuidagi eemalolev. miks, ei oska/osanud ma isegi öelda. mingi hajevilolek, kuni selleni välja, et loen toidukoha menüüd valesti. st, tõlgendasin valesti. ei midagi katastroofilist, kuid hetkel lihtsalt mõtlen ise ka, et .. halloo?!?
just mõtlesin välja, et see olek pole isegi mitte niivõrd hajevil kui pigem kuidagi sumbunud. mingi vahe seal ju on.
seda üllatavam oli ühel päeval lausa kahe erineva inimese suust kuulda, et minuga oli tore koos olla. et ehk mu sumb-olek ei paistnudki väga välja.
samal õhtul röökisid kirjaliku kommunikatsiooni ohud mulle näkku. õnneks tõsisemate tagajärgedeta.
kesköine praepeekoniorgia on vahel täiesti lubatud ometi?
huvitav, mis hetkel ma ikkagi plahvatan?
mingi kuhjumine toimub igatahes. aeg-ajalt on täiesti blond tunne. isegi mitte kartul või apelsin
aga siis pole muud teha, kui istuda peegli ette, sest ’ise tegi!’. meeldib või mitte. pigem mitte. samas, vahel on ka nii vaja.
ja ma ei peagi ju kõigest alati aru saama. ka sellest, miks mind ei kuulata. sest see pole enam valik, mida mina saaksin kuidagi mõjutada.
aga mõne smsi peale on küll tunne, et wtf?
jah, nagu ma L. juures ikkagi kohe alustuseks tõdesin, siis tegelikult liiguvad asjad endiselt pigem ülesmäge. lihtsalt alati võiks olla ju veel parem. pisiasjad-pisiasjad..
ning selge, et kogu aeg ei saagi hullult lill olla, kontrastid on ometi vajalikud.
ja vahel veidi nö silmade avamist.
üheks õhtuks koguneb korraga mitu erinevat ideed. et siis see hooaeg on algamas.
lõpetan kesköise lihapraadimisega.
jalutuskäik jääb mõnda teise homsesse.
ma tean, et kusagil seal pilvede taga on taas täiskuu.
viimased nädalad on taas olnud üks ameerika mägede aeg.
eilne külaskäik andis lootust. vähemalt on hetkes mingi idee, millele keskenduda. midagi head. midagi, mis mind toetab ja edasi aitab. kustpoolt tulemused tulevad, ei tea praegu keegi. peaasi, et midagi on teel.
ma olen tänulik nende eriti heade hetkede eest. ma olengi unustanud seda välja öelda. küll ma jõuan veel öelda.
kummaline, et on asju, milles ma olen nii kindel ka täiesti ebakindlatel hetkedel. aga on pisiasju, mis annavad alust. pisiasjad, mis tegelikult on väga suured ja olulised. kui ainult ükskord sellest aru saada.
armastus, tänulikkus ja andestus. miks küll vahel unub, et need kolm on heaoluks vajalikud?
