pool eelmist nädalat läks kuidagi udus. ma tean, et vähemalt ühele kaaslasele ma vabandasin, et olen kuidagi eemalolev. miks, ei oska/osanud ma isegi öelda. mingi hajevilolek, kuni selleni välja, et loen toidukoha menüüd valesti. st, tõlgendasin valesti. ei midagi katastroofilist, kuid hetkel lihtsalt mõtlen ise ka, et .. halloo?!?
just mõtlesin välja, et see olek pole isegi mitte niivõrd hajevil kui pigem kuidagi sumbunud. mingi vahe seal ju on.
seda üllatavam oli ühel päeval lausa kahe erineva inimese suust kuulda, et minuga oli tore koos olla. et ehk mu sumb-olek ei paistnudki väga välja.
samal õhtul röökisid kirjaliku kommunikatsiooni ohud mulle näkku. õnneks tõsisemate tagajärgedeta.
kesköine praepeekoniorgia on vahel täiesti lubatud ometi?