Rubriik: asjad minu sees

mingi samastumine pildiga. veidi ärapuhutud tunne. ühel päeval on see tuul, mis viib osa sinust.. kusagile ära. seal äras võib paremgi olla.
ette ei tea. endiselt pole elus mingeid garantiisid.
juured on siiski kõvasti maa sees kinni. neid tuul juba ei vii. peamine on koht, kus need on.
peaaegu Havannas.

kogu nädalavahetus oligi mingi isemoodi nukrusega looritatud. ma nägin üsna tõsist vaeva, et sellest lahti saada, aga päris ära ei kadunudki. mingiteks hetkedeks õnneks küll.
pühapäevaõhtuks on peaaegu silmapiiritu tunne.
ootan murdepunkti.

hommikus oli udu. miskipärast meenus eelmisest aastast üks linnasõit, paksus udus.
ja siis hoopis üks teine, mõni päev hilisem linnasõit, ilma mingi uduta.
ja üks raju päevane äike.

endiselt katked siit ja sealt.
‘sa oled ise liiga hea. elad välja, aga oled hea. nad lihtsalt ei oska seda hinnata, kuivõrd neil sinuga vedanud on.’
‘sul on hea sõna teistele, aga iseennast unustad ära selle juures?’
‘ma tean, mida nii sulle kui mulle vaja oleks, et edasi liikuda..’

samm-sammuhaaval liigun. kusagile.

vaikselt teen ära asju, mis eelmisel nädalal jäid pooleli. mitte, et jaksaks kuidagi rohkem, aga aega on veidi rohkem. ja ära peab tegema nagunii. pealegi on tegutsemine hea, harutab sõlmed lahti, vist. või siiski mitte?
tegelikult tahaks hooti kõigele käega lüüa. või osale.
ma ei saagi aru, miks vahel peetakse nõrkusi tugevusteks. kuigi kõik ongi suhteline.

vestlused siin ja seal.
‘sulle sobiks väike maja suure aiaga.’ ei, väga suurt ei taha. aga majake mere lähistel, jah.

veider on ikkagi, et ma sellest ühest reisist ära ütlesin. aga ju nii oli siiski hea.

kontrastid on osa mu elust, ilmselgelt. hea, kui on neutraalseid tsoone. või siis inimesi, kes aitavad neutraalsesse tsooni jõuda.
näiteks läbi hilisõhtuse jalutuskäigu ‘Valge Klaariga’. toetus, kui ma püüan pimedas kaamerat paigal hoida. arusaamine minu hullust üleväsimusest. pehme olemasolu. drama queen poeb peitu selle peale.
oodatud nagu alati, ikka. isegi, kui see pole päris nii.
hommik on sellevõrra rahulikum.

aga kusagil mu sees on ikka vastuseta küsimused ja see peegel, mida ei taha enda poole keerata. samas ma tean neid vastuseid ja tean, mida peeglist näeksin. lihtsalt eelistan sellele kõigele veel aega anda.
kiiret pole. aeg teeb oma töö. oluline on olla.

kuidas küll peita seesmist vajadust endast nii palju anda?
kuidas küll peita seda, et andmiseks on vahel vaja ka saada?

vaikne maikuu vihm õues. öösel veel ei olnud.