aeg ja töö ja piits ja präänik

ausalt, ma olen vist saamatu, aga ma ei adu, kuidas üldse jõuavad elada inimesed, kes käivadki 40 või rohkem tundi nädalas tööl. mina käin ju vähem, aga mu meelest mul ei ole pea üldse aega. näiteks esmaspeäval oli lastevanemate koosolek, eile käisin külas, täna on keelekursus, homme liigutamine.. ja kõik õhtud ongi läinud. ja laps kurdab, et mind ei ole kunagi kodus. teine pool on see, et esmaspeäval tuli ta sisetrennist ise ka alles pool üheksa, ma ei tea, buss sõidab minutit, noh, 20, ootama peab vbolla sama kaua, kui eelmisest maha jääda, aga ikka on selline ca kolmveerandtunnine lõtk sees, mille kohta ma isegi ei taibanud küsida. et ehk ta läks enne minu koosolekule minekut ja tuli jupp maad hiljem. nojah.
lisaks on peaaegu et piinlik öelda, et kolm töövaba päeva nädalas (sh laup-pühap) on ka vähevõitu. kuigi kui nüüd nädalavahed enamasti sellised vabad on, siis väga hull ei ole. väga hull, eksole.
et ehk pehmelt öeldes olen ma ära hellitatud vist selle töise poolega.

siinkohal meenus värskest Direcorist piitsa ja prääniku lugu.
et ehk ma tean, et ma kulutan päris palju energiat ka nendele nö töödele, mille eest mul pole mingit konkreetset tasu saada. ja ma just mõtlesin, et kui keegi ütleks korraga, et nüüd tuleb iga kuu teha nii ja naa palju seda tööd ja siis saad regulaarselt raha, siis kaoks fun ära.
eeldus on muidugi see, et nende teiste töödega ma katan oma minimaalsed rahalised vajadused ära. siis saab lubada omale selliseid nö mõnutöid ka, mille puhul präänik on kusagil minu peas. ja mille eest vahel saab natuke präänikut ka, aga see pole regulaarne.

aga teemahüpe.
mul on kokandusliku poolega mingi jama. täielik inspiratsioonitus, kuigi ma täitsa teen mingeid asju vahel. aga pigem püüan hästi lihtsalt hakkama saada ja teen korduvalt mingeid kätteõpitud asju. ja üleüldse tahaks, et keegi teine teeks süüa.
see muide haakub eelmise teemaga ka natuke (kes teab, see teab). aga siin ei aita ilmselt ei piits ega präänik, vaid – aeg?
et seepärast siis siin ei olegi ammu mingeid kokanduslikke eksperimente väga näha.

kanatiivad_3393

natuke turgudest, anno 2014

nagu teada, mulle tegelikult päris meeldib tur(g)u(de)l käia. või peaks ütlema, et on meeldinud. igasugu reisidel teen ka ikka turule asja, kui see vähegi saadaval on.
aga viimasel ajal käin peamiselt kodulähedases väikeses turutaolises kohas. ja isegi sealt ostan valitud artikleid. et ehk peab ikka teadma, mida tasub turult osta ja mida mitte. sest paljud tooted on kallimad ja müüvad nagunii vahendajad. Jaama turul on veel see üks rivi, kus tõesti mõned inimesed müüvad oma kasvatatud/korjatud asju, aga isegi seal on vahel selliseid.. imelikke.

Jaama turg on üldse kuidagi alla käinud ka. igasugu juurikamüüjaid veel on, aga lihasaal on üsna tühi. inimestele ei meeldi selline koht vist? samas üks väheseid asju, mida ma lolli regulaarsusega oma turult ostan (ja pigem väldin poode), on justnimelt liha. selline siga ja veis siis. sest meie turul on need kvaliteetsed. samas vanasti sai Jaama turult ka ostetud, mõne konkreetse müüja käest – ainult mõnda neist pole seal enam näha olnud (olgu, ma käin harva ka).

viimati aga seisin juurikaleti ees ja juurdlesin, miks ma peaksin ostma kartulit kilohinnaga 70 senti, kui poes saab lahtise umbes 30ga või sinnakanti kätte. ega see turul pole mingitpidi parem kartul (hea küll, Jaama turu rohelises letis on tõesti ka päris-talukartulit, aga ega ma tea ju, kuidas seegi kasvatatud on ning ka sealt olen saanud sellist, millest täiesti arvestatav hulk läheb prügikasti. ja poest valmispakitud kartulit ei tihka ma üldse osta – need pakid on meie jaoks jube suured, suhteliselt kallid ja sisuliselt on see põrsa kotis ostmine).
igatahes see kartul jäi minust tookord ostmata.

piimatooted on ka turul kallid. olgu, juustuvalik on veidi erinev poeomadest ja mõni on odavam, aga valmispakendatud kodumaised tooted.. mkm.
suur osa aedvilja on kallis – aga mitte kõik, nt hetkel on väga odavat maisi saada, mul ainult pole grillida ja no.. olguolgu, ma võin keeta ka.
odavlette piilun ka. seal on vahel päris häid küpsiseid (nagunii süüakse kohe ära), ületoodetud lihatooteid (mille “kõlblik kuni” pole veel käes, aga hind tunduvalt parem kui poes) jms. seal peab muidugi vaatama kuupäeva ja tootele kriitiliselt otsa. eriti külmleti toodete puhul. aga üldiselt peab tunnistama, et ma pole sealt mingit jama saanud. et kui ikka kõlblik kuni on homme, siis kõlbabki homme süüa. ja kui küpsise parim enne oli kuu aega tagasi, siis üldiselt pole sel küpsisel veel midagi viga.

neil nö uutel turgudel ma polegi peaaegu käinud. Nõmme turul mõned korrad küll, aga see on kallis. ning ilmselgelt ei ole sealgi ainult superhea kraam müügil. kuigi võibolla protsentuaalselt rohkem kui mujal. samas koduturuga ei saa võrrelda, meil on nt täpselt üks sea-looma-lambalihamüüja (ja nagu öeldud, nende liha on hea) ning üks kanaliha ja külmutatud liha müüja.. et selle põhjal hinnata lihamüüjaid on keeruline 🙂

pildil ei ole turutoodang, vanemate aia suvist saaki hoopis.

tomatid482

‘elu ja kuidas sellega toime tulla’ ning muud teatrijuttu läbi hooaja

kui ma nüüd võrdlen etendusi ‘Elu ja kuidas sellega toime tulla’ ning ‘Võidab see, kellel on kõige hullem mees’, siis tekib mingi kummaline dissonants.
et ehk esimene etendus peaks olema meestest JA naistest, kuid mingil kombel käis suures osas kuidagi meeste pihta. ning mul oli samastumishetki seejuures üsna vähe ning jah, ilmselgelt ma olengi hea naine. muidugi, eks lavastus ongi veidi üle võlli, loogiline. õnneks oli naerukohti piisavalt. aga hooti oli (vähemalt minul küll) kõigi saalisolevate meeste eest piinlik.
samas teine etendus, mis peaks olema meestest, oli hoopis pigem naistest. ja ma ütleksin, et üsna noortest naistest. selle vaatamisest on küll umbes pool aastat möödas, nii et detaile ei mäleta. aga igatahes ei olnud see etendus, hoolimata nimest, meestest. ning samastumisega oli taas probleeme, ilmselt alla-30selt ma oleksin samastunud. nüüd pidin aga tõdema, et elu on kirjum. mitte, et seal oleks olnud üksluine, lihtsalt värvid on vanusega muutunud.

selle hooaja teatrid ongi kirja panemata, fikseeritagu siis ära:
04.10 Kõik on täis Draamas. hea etendus, julgen soovitada. aga pilet tuleb võtta kuskile ettepoole, taga läheb osa nüansse kaotsi. saab naerda ja mõelda.
17.10 Võidab see, kellel on kõige hullem mees – vt juttu eespool.
21.10 Suvi ja suits, Rakvere teater Tallinnas. Tennessee Williamsi loomingut teab muidugi iga teatrihuviline. konkreetne lavastus oli üsna minimalistliku kujundusega, kuid hästi mängitud.
08.11 Vertikaaltund Draamas. jäi kuidagi kaugeks, no selleks pidanuks olema mingid eelteadmised sõdadest ja poliitikast; suhteliin selle taustal jäi minu jaoks piisavalt välja mängimata.
09.01 Topeltwoody Teoteatris. on küll nö harrastusteater, aga etendus oli väga lahe ja kindlasti soovitan, kuigi sinna on ka üpris raske pileteid saada.
31.01 Andromeda saar VAT teatris. lapsega sai mindud vaatama, noortetendus. ehk seepärast ka veidi lihtsakoeline, samas kujunduslikus pooles päris efektne (kuigi taas minimalistlik).
25.02 Eesti filmi laulud Linnateatris. meeleolukas kontsertetendus. veidi hariv ja veidi lõbus. polnud nagu päris teater üldse. igatahes positiivne elamus.
04.03 Maailmale nähtamatud pisarad, Linnateater Salme kultuurikeskuses. erinevates lugudest koosnev komöödia, kust mingitpidi ikkagi samad tegelased läbi jooksid. väga lahe etendus, mõni kild sealt siiani kasutusel.
26.05 Elu ja kuidas sellega toime tulla, Rakvere teater Tallinnas – vt juttu eespool.

päris palju kogunes, isegi üllatunud.
lisaks oli veel hulk kontserte ka, aga nendest mõni teine kord.

pildi leidsin aga hoopis netist sedapuhku ja see ei seostu jutuga küll üldse.
lihtsalt mingi vajaliku meeleoluga asi.

tumblr_n6578ykap81qzleu4o1_500

ajast, rahast, rikkusest ja valikutest

see nädal libiseb jälle ära. aga ise olen nii valinud.
tegelikult, kui eile küsiti, et millega ma siis tegelen, vastasin pikemalt mõtlemata, et ‘elamisega’. selle peale tehti suuri silmi ja siis leiti, et väga hea vastus. aga nii ongi.

tegelikult enamus inimesi hakkaks selle peale ilmselt rääkima oma tööst. no nagu kui küsida, et ‘kes sa oled’, öeldakse tihtipeale oma amet.
kuigi töö moodustab suure osa enamike inimeste elust ja paljud ilmselt tõesti defineerivad end iseendagi jaoks läbi töö, tundub see ikkagi kuidagi vale. isegi, kui töö meeldib (no nagu mulle üldiselt). aga ma ei ole oma töö ega oma amet, mu elu koosneb väga paljust muust. nii et ma ei kipu kuidagi vastama, et ma tegelen .. oma tööga. noh, sellega KA muidugi.
teisalt on see muidugi mugav ja lihtne – ei pea kaugemale mõtlema. et kes ma tegelikult olen ja mida ma tegelikult teen..

ja ikka see viimase aja avastus, et materiaalsus ei ole mu jaoks eesmärk omaette. mitte, et neid, kes väidaks, et neile on, väga palju oleks. samas hooti tundub, et paljud lihtsalt ei näe oma nö töönarkomaania taga pigem mingit rahaihalust. mingi müstiline soov rikkaks saada on vist üsna inimlik – aga unustame seejuures ära, et rikkus ei ole ainult rahahulk. kuigi taas, nii on seda kõige lihtsam defineerida ja teistega võrrelda.
mul tekib küsimus, et kas peaks.. või milleks see hea on?
pidev võrdlemine kipub tekitama stressi, kas pole?

paar nädalat tagasi olin ühel muidu päris toredal üritusel, kus taaskord samas rõhuti pidevalt sellele, et vot kui teil siin oleks rohkem raha ja rohkem aega, et mis te teeksite siis ja üleüldse see oleks ju tore? ja et tõstke käsi, kes siis iga päev tööle ei läheks. või kes üldse ei läheks.
ning mina tundsin, et ma ei samastu nende inimestega.
sest kuigi mul ei ole kuhjadena raha, on mul see-eest aega. ja iga päev ei lähe ma tööle ka nüüd..
aga ma saan aru, kui lihtne on selliste argumentidega mõjutada. eriti neid inimesi, kes pole oma tööga seesmiselt rahul, ei teeni ehk väga palju (kuigi kunagi pole liiga palju, teadagi) ning kulutavadki suure osa ajast töötamisele. mingites aspektides või osades ei suuda mina samastuda selle sihtgrupiga.
või on see pigem mu teadlik valik?

muidugi elab igaüks nii, kuidas talle hea tundub ja ei näita mina kellegi poole näpuga. ma ei saagi, sest igaüks on oma valikud, olgu need teadlikud või mitte, teinud ise. oma rahulolematus on ka meie sees. ja arvamus, mis on meie jaoks rikkus ning kas seda või mis kujul vaja on, samuti.

novembrist detsembrisse

väike tagasivaade, sest mingeid asju ju toimus.

näiteks sai neljapäevaõhtul ikkagi PÖFFitud. kui ise paar aastat kedagi sinna meelitada, siis ilmselgelt aastal, kui ise ei jõua tegeleda, toimub vastupidine et ehk minu asi oli lihtsalt kahe filmi vahel valida ja kohale minna. eelnevalt väike õhtusöögike ka.
filmiks seekord leedukate teos Mängur. nagu kaaslane ütles, et keegi oli talle kommenteerinud, et ei käi PÖFFil, sest enamik filme on nii sünged – eks kohati nii olegi. üldine meeleolu ei olnud tegelikult sünge ja filmi idee oli kohati lausa absurdne, aga selline musta huumori valdkonda kanduv. no ja sisu ümber jutustama ma ei hakka. jällegi õnneks veidi mitmekihiline film.
aga isegi emotsionaalset hinnangut ma ei saa tegelikult anda, sest ma olin neljapäeval ikka täitsa krussis ja kuigi kino jms on tore, ei jätnud päev mulle aega siiski iseendaga tegeleda ning seega ma ei usalda seda, mida ma hiljem mõtlesin-tundsin.

reede hommikuks suutsin ma kuidagi veel rohkem kokku joosta ja päeva esimene telefonikõne oli suhtkoht katastroof.
aga sedapuhku õnnestus mul päeva jooksul sellest olekust siiski välja ronida.
õhtul kauaoodatud kreemipurk ja penne all’arrabiata.

laupäev oli kontserdipäev.
kui PÖFFi ei olnud plaanis, siis Jõulujazzile said piletid varakult ära ostetud.
natuke juurdlesin küll, et Tafenaud on juba nähtud ka, aga juubelikontsert on ikka juubelikontsert. et ehk lavalt käisid taas läbi erinevad inimesed ja seltskonnad ja muusikavalik oli üsna kirju. üllatav, et see kestis kaks tundi – aeg ei tundunud nii pikk.
samas, kontserdile minnes oli jahe ning tekkivalt tiigijäält peegeldusid valgustid, lahkudes aga oli maa valge ning temperatuur tõusnud.

õhtuks veel sõbranna ja naistejutud.

eile üritasin Paavlist poisile paksemat jopet leida, kuidagi pole varem sellele mõelnud, aga nii äkitselt ikka ei saa. ja meeste dressipükste põud on seal nagu ka, ma ei saa aru.
pikem jalutuskäik jäi ära erinevatel põhjustel.
suur pannitäis tšillipada (see suur IKEA pann, mille ma kingiks sain, no täiesti suurepärane, kuidas ma siiani ilma sain?) ning, nagu juba teada, õhtune vahvlitegu.

kokkuvõtteks täitsa lill ikkagi.

rukkimaarjapäev

sorve098

ma kohe ei teagi, mõtted on kuidagi umbe jooksnud ja midagi põrutavat polegi öelda. aeg-ajalt on väikesed elusolekukontrollid, mis ei suuda mind siiski sellest suvisest mullist päris välja tuua.
olgu, vaikne imbumine toimub, sest korraga jõudis pärale, et lapsel algab varsti kool ja peaks näiteks ta riidekapi üle vaatama.
mitte, et ma seda teinud oleksin. aga eksole, mõte loeb 😛

eile käisime Jarmuschi ‘The Limits of Control’i vaatamas. ma olin seda enne näinud lausa ja esimesel vaatamisel polekski arvanud, et kohe lausa tahangi veel näha. aga nii just oligi. mitte, et see film kuidagi selgemaks oleks saanud – kuid see polegi antud filmi puhul oluline minu meelest. pigem, jah, seisundifilm. teatud rütmiga, eksole. et ega te hispaania keelt räägi ja ega te juhuslikult sellest-teisest-kolmandast huvitatud pole. ja muud selliseid väikesed seosed-nüansid.

öine vaikne vihm, mis võinuks igatsusi tekitada, hoopis pesi neid vähemaks. good!

alati ei peagi kõik hästi minema?

kusjuures isegi ju nagu läks. kuigi ma ei teadnud, et Viimsi Vabaõhumuuseumis on nüüd piletiga sissepääs, aga me kvalifitseerusime seal pereks ja pildid saime kenasti tehtud.
aga kokkulepitud söök.. Rootsu miinus on see, et terrass on sisuliselt vastu autoteed ja õhtupäikese eest varjus. no ei tundu liiga hea, kuigi muidu on nad ju toredad.
otsustasime Paadile võimaluse anda.. oeh. viga, ma ütlen kohe ära.

algus oli kena. leidsime laua, menüüdki toodi suhteliselt kiiresti. tegime oma valikud ära (mis võttis mõnevõrra aega ja arutamist) ja siis – hakkasime ootama. ootasime.
lapsuke tüütas selja taga istuvaid välismaa härraseid, vahetasime siis pooli, sest mu selja taga ei olnud kedagi. ja ootasime.
vahepeal saime paar korda teenindava noormehega silmsideme, mispeale ta lubas, et kohe tegeleb meiega. ootasime.
V. käis lapsukesega tualetis ära, mis sellise pisikese preiliga ei ole just paari hetke ettevõtmine. mina ootasin.
õhtu oli kena, putukaid polnud, vaade merele. aga ootamine muutus juba tüütuks.
kuni meile saadeti üks neiuke tellimust võtma. ohh, lõpuks ometi.
esitasime oma seitsmest artiklist koosneva tellimuse, mille neiuke püüdlikult kirja pani ja ära läks. oo, asja hakkab saama!
jäime ootele.
tuli esialgne noormees, naeratus näol, ja teatas vabandavalt, et kolme artiklit meie tellimusest pole saada. sh lastepraad.
nagu.. oot.. mismõttes? kas menüüd tuues ei peaks teatama, mida EI ole? kas väikelast nähes ei saaks kohe öelda, et lastepraega on halvasti?
kaasasolev preili on just sellises kenas väikelapse vanuses, kellele sealt kanapastast saaks süüa nokkida anda, me oma valikutest oleks olnud raske talle midagi pakkuda. aga no sealt polnud ka kõike.
üle 15 minuti olime me oodanud kindlasti. ehk isegi 20. lapsega, kellel õhtusöögiaeg käes ja uneaeg lähenemas.
tundus, et rohkem me seal oodata ei taha, nii et lahkusime.
möödaminnes piilusime Jahtklubisse, aga see oli täis.
rohkem ei olnud aega, lapsega ei saa ju lõpmatult venitada.
nii et tigenäljasena jõudsin koju, kus muidugi polnud midagi selleks, et süüa teha. ja karta on, et Paat jääb meie poolt tükk aega külastamata ning ma ei soovita ka kindlasti kellelegi.

mõned võikud ja värk. parem kui mittemidagi. noh, nii peaaegu.
ning need teised plaanid läksid ka natuke (ja siis veel natuke rohkem) nihkesse, nii et oligi selline tigedapoolne õhtu. ‘näe, uriseb!’
tänane hommik oli juba kena. ainus miinus oli äratusmeloodia.
lõunal sain lõpuks ka eilse eest söödud. ja lemmikveinipood kinkis mulle planeerimatu varjatud reklaami eest rieslingu-pudeli.
nii et nüüd on jälle päris lill 🙂

aga ärihinge minus ei ole, oma suvise jakikese, mille 1 euroga kaltsukast ostsin, oleks sõbranna olnud valmis ostma ära, no ma ei tea, kordades kallimalt. ma ei müünud. sest ma kannan seda ju ise!

täiega suvi

nii suvi, et pole üldse mingit aega kirjutada. või siis ei taha ma seda aega võtta.

kolmapäeval ikka jõudsin kenasti kinno põhjamaade filminädalale ka. filmiks ‘Süütus/Uskyld‘. kokkuvõtteks ikkagi üsna sünge lugu, ma vist lootsin midagi veidi helgemat, kuigi kirjeldus andis aimu, et ega kuigi rõõmus lugu ei tule. aga jah, inimhinge sügavused.. valikud ja otsused ja juhused. ning hulk detaile, mis mind valusalt puudutasid. nii, et selle mõjud kestsid kauemgi. umbes reede ööni. siis lasin korraks oma hirmud valla, et järgmisel hommikul selle pärast põdeda.. võeh!

neljapäeval tekkis järjekordne ootamatu vaba päev. ma ei tea, ära jäi sama asi, mis napilt nädal tagasigi vaba päeva tekitas. ilmselgelt püüab saatus öelda, et see asi ei pea toimuma saama. samas pole see mingi isiklik teema, vaid seotud suurema hulga inimestega. nii et vaatab.
aga päev, no sakutasin natuke sõbrannat ja suundusime ta maakoju. sest no seda päeva linnas passida – tänan, ei! soe ja päike ja no suvi noh.
nii et ripptooli riputamine ja siis ma sain mingi jupi muru niita ja sõime ja nii see päevake kulus. mul oli omal veel õhtul kella peale asi ka. pluss paari suveseeliku õnnestunud ost (ikka kaltsukast). mis teha, kui vanad laiad on..
päeva mahtus veel õhtusöök Kalevi Jahtklubis. toidu üle ei kurda, aga menüüs oli küll kummalisi apsakaid (lehel on mingi vale menüü neil ka). no et juurvili ja köögivili ei ole ikka päris sama asi. aga no ma ei virise, sest ma enne küsisin kenasti üle, mis on mis ja sain seda, mida öeldi (mitte seda, mis menüüs kirjas) ning see oli ka hea.
Viimsi ülemine tuletorni ümbrust mäletan noorusest võsasena, aga nüüd on seal ümber lausa uhke külaplats. üldse hea nostalgialaks – mitte, et ma sealt piirkonnast ikka läbi sõitnud poleks.

reede õhtul oli sõbrannadega väike istumine. üks töötab kaugemal ja see oli ainus aeg ta seekordsest puhkusest, mis meile kõigile sobis. hulk sushit ja head veini ja head seltskonda. ometi, nagu eespool mainitud, käis koduteel mingi nukker plõks. hea on aga, et ma olen siiski viimastel aastatel seda ‘plõksu’ üsna kontrolli all hoidnud (jajah, ma tegelikult tean üsna täpselt, millega tegu, kuigi ma ei oska seda defineerida – nagu paljut muudki).

laupäeval laps tuli ja läks. ja mina ei olnud päris mitu tundi kuigi kindel, mida oma eluga peale hakata. ilus ilm, no passi linnas.. kuni viimasel hetkel tuli oodatud kõne, kahmasin suvaliselt mingeid asju kotti ning tormasin bussile. mis oli omaette ooper. sest, korralikult süvenemata, läksin muidugi Endla tn peatusesse (viimased korrad selles suunas sõites on buss sealtkaudu läinud), aga kui olin kiiruga Statoilist omale vee varunud (juhm, selle unustasin ju kotti pista!) ja graafikut kaesin, pidin tõdema, et seda bussi sellest peatusest ei lähe. ohpekki! seega läheb Paldiski maanteelt ja mul ei ole mitte mingit lootust jõuda..
tegin paanilise telefonikõne, et ma ei tea, mis nüüd saab (järgmise bussini oli aega julgelt üle 3h) ja üleüldse. laupäevalõunased autošansid tundusid ka üsna lootusetud. ilmus troll, minu kella järgi hulk aega graafikut maas, mina bussist nagunii kella järgi maas, aga just in case siiski astusin sisse. no et liigun mõne kilomeetri soovitud suunas edasi või midagi.
Hipodroomi ristmikult üle sõites aga vaatan, et hm, üks sinine buss paistab seal, noh, meist tagapool. väike lootus lõi koitma, ronisin järgmises peatuses maha (haa, loterii-allegrii, mul oli segane mälestus, et maakonnabussid peaksid seal peatuma, ega 100% kindlust ei olnud). jaa, peatuses paistis, et on maakonna graafikud ka. aga siis tuligi juba buss ja voila, täiesti õige! mul vedas vist sellega, et väga täis buss oli ja ilmselt see venitas väljasõitu. nii et informeerisin teist poolt oma siiski edukast bussilejõudmisest, kõlkusin pool maad püsti seista ja viimas lõpu istusin. ning päris lõpus, autot oodates, et sihtpunkti saada, istusin maakonna bussipeatuses, pikas kleidis, kübar peas ja lugesin raamatut 🙂
väike kohv ja poeskäik ja sõit. varbad vette ja õnnehetked. merele ka mõneks hetkeks. peatunud aeg.

tagasiteel Keilas kohvipeatust tehes oli väljas mõnus padukas.
õhtusse mahtus veel mõnus kodune värske kanasalat. ja kaks masinatäit pesu.

pilte on ka, aga hetkel pole ühtegi mõistlikku töötlustarkvara käepärast, nii et neid saab hiljem.
lohevarras on ikka puudu..

Lumivalgeke / Blancanieves

neljapäeval käisin Sõpruses esilinastusel. mingi hetk päeval oli küll tunne, et mitte kuidagi ei viitsi minna ja lähen mõni teine päev, aga siis näitas saatus sõrmega, et pean ikka minema.

niisiis, Lumivalgeke. nagu keegi eile teatas, et sellest on hiljuti kaks filmi tehtud, üks Julia Robertsiga, et kumb see nüüd oli. selgus, et mitte kumbki. ma ei tea neist kahest küll midagi.
igatahes on hispaanlased lähenenud teemale (ülla-ülla!) väga hispaanialiku nurga alt. kummalisel kombel on paralleele originaaliga siiski rohkem, kui esialgu tundub. kuigi üldiselt oleks kasulik sellele päris-loole mitte väga sügavalt mõelda.
sest see film on lihtsalt muinasjutust laias kaares üle.
ega mul oli ka kahtlusi, et mustvalge ja tummfilm, et mingi friigivärk, kahtlane-kahtlane. olen ennegi nö ämbrisse astunud selliste asjadega. no et kiidetakse ja puha ja siis ma ei saa väga aru, milles point. selle filmi puhul asun aga kiitjate ridadesse.
filmist endast ei räägigi enam muud, kui see on lugu armastus(t)est ja vihkamis(t)est. ning soovitan vaatamas ära käia.

Tund aega, et hinge minna

eilne teatrissesuundumine algas sellega, et tõmbasin seeliku värvli haaknõelaga kitsamaks :O sest no tegu on maani seelikuga ja seega pole võimalik, et laseks sellel paar-kolm senti allpool ’istuda’. niigi pean sellega kõndides saba natuke kergitama, siis lohiseks lausa järgi.
või jääks kontsa taha ja keti vahele.
sest tegime otsuse minna omal jõul ehk siis mina rattal ja M. jalutades. M. oli üsna täpselt kursis, kaua tema juurest minek aega võtab, nii et minu asi oli õigeks ajaks kohale veereda. edasi kulgesime jalutamistempos.

nagu näha, takerdusime seekordse sooduskampaania ajal eesti dramaturgiasse. tõesti, monotükke meil juba on, aga rohkem on see meeste pärusmaa. ‘Tund aega, et hinge minna‘ on aga vägagi naiselik tükk. mitte, et mehed ei võiks seda vaadata. pigem vastupidi, see oli mingis mõttes üsna tüüpilise naiseliku mõttemaailma avamine hetkeks. kuigi otseseid samastumiskohti oli mu jaoks vähe. pigem selline üldine mõtete suundumus. et ehk kuidas naised mõtlevad-plaanivad ette. mängivad läbi. ometi teades, et reaalsus võib olla hoopis teine. aga on hetki, kui tuleb ennast korralikult positsioneerida.. ja on inimesi, kellega kohtudes see ei ole lihtne.
kartsin muide, et äkki ikka on pikk ning jääb venima või tekib nö auke. ei, üldse mitte. lõpus peaaegu et vaatasin kella, et kas juba.. ?
visuaalne lahendus oli minimalistlik ja kaasaegne, aga sellest ei saa ka seekord ümber. vahelduvad pildid, mis lõid kujuteldava aegruumi, integreeruvad helid. füüsiliselt ei olnud laval ju suurt midagi, ometi oli seal.. kõik mis vaja.

õhtul tagasi liigelda oli jahedavõitu.