seekordne Rendell sai lennult läbi.nagu ikka. ehk on ka järgmise palgapäeva järel Apollos müügil mõni, mida mul veel pole. soovtatavalt mitte-Wexford, kuigi käib ka see /sest teistest on mul vaid üksikud puudu/. üleüldse, peaks jälle nimekirja tegema, et mis mul on ja mida pole 😉
et miks ma Rendelli fännan? olen kunagi kirjutanud:
‘Ruth Rendelli on nimetatud Agatha Christie mantlipärijaks. Minule isiklikult meeldib ta rohkem, kui Christie. Tema raamatud pole mitte lihtsalt kriminaalromaanid, vaid neil on ka tugev sotsiaal-psühholoogiline tagapõhi. Rendelli raamatutes avaneb tihitpeale kuritöö taust, peamine polegi kuriteo lahendamine kuivõrd peen psühholoogiline lähenemine inimeste käitumisele ja teadvuse tagamaadele.’
Wexfordi lood on klassikalisemad krimkad, ikka et kuritöö ja siis sealt edasi juurdlus kuni lahenduseni. ka päris huvitavate nüanssidega.
ja siis kirjutab ta veel pseudonüümi Barbara Vine all. kui Rendelli raamatute tegevus toimub nende kirjutamise ajas, siis Vine raamatud on sellised, kus kas kuritegu ise on toimunud minevikus või viivad mingid olulised niidid minevikku. tavaliselt on siiski tegu mõne minevikus toimunud hämara asjaga, mida uuritakse tänapäeval.
alati sobiv kingitus mulle on mõni Rendelli/Vine raamat, mida mul veel riiulis ei ole 😀
Rubriik: arvamus
kultuuriüritus
eile oli kultuuriüritus. teisipäeviti nimelt näidatakse Räpina Rahvamajas kino. juhuslikult on hetkel rahvamaja saaliks kooli saal. nii et tulime ka 25.- eest Harry Potterit vaatama. kuna ma pole nimetet teoste fänn, siis ma leian, et 25.- oligi üsna paras raha selle eest.
aga elamus oli see, et selle raha eest saab kinno 🙂 ja me ei olnudki kõige vanemad sllis, kuigi kergitasime vaatajate keskmist vanust ilmselt korralikult.
The Need For A Speed
ma ei tea, kui paljud vaatasid eile ehk nüüd juba siiski üleeile õhtul ETV pealt Välisilma esitletud dokumentaali The Need For A Speed. mina vaatasin. kui ma tavaliselt tulen magamistoast ära, kui laps on uinunud, siis eile mitte, vaid vaatasin lõpuni.
huvitav, kas on siis vaja iga hinna eest maailma tõestada, kui hüper-super võib üks riik olla? ma ei ole mingi poliitikahuviline ja suur osa maailmas toimuvatest poliitilistest mängudest jätab mind külmaks, kuid hetkel, kui on üks riik teistest peajagu üle ja pole mingit tasakaalustavat tegurit (mida paljukirutud NSVL omal ajal siiski oli), hakkab minus kerkima teatav mässumeelsus.
mulle ei meeldi eriti mingeid negatiivseid tundeid enda sisse lasta ja vihata ei viitsi ma hoopiski, aga konkreetne vastumeelsus hakkab tekima ja uskuge või mitte, ma ehk õige tsipake mõistan mõningaid terroriste. kellel on ehk lihtsalt kopp ees, et mingid täiesti kõrvalised tegelased, kes kipuvad end aegajalt vist maailmavalitsejateks pidama, end nende asjadesse topivad. no näiteks tahavad saatkonnaesise linnatänava kinni ehitada.
uhh. maailm pole muidugi mustvalge ja kõik ei ole nii lihtne. aga need mõtted olid mul peas juba enne seda filmi ja see film ainult kinnistas neid.
ma loodan, et mul selle sõnavõtu pärast ei jää üks teatav viisa saamata, juhul kui mul seda kunagi vaja peaks minema 🙂
aga konkreetse filmi kohta on veel üks hea link siin. Dexedrini kohta saab lugeda nt. siit. ühtlasi paneb see veel kord mõtlema, et mida kõike meile ravimite pähe sisse ei söödeta… ning et suur hulk narkootikume (kui mitte kõik) on tegelikult olnud algul ravimid..
masendav..