Rubriik: arvamus

jah, viimase seitsme päeva jooksul on kaks teatrikülastust ja üks, huh, kinokülastus, kui Novelli filmiõhtut saab selleks nimetada. Mary Poppins, Kuninga kõne ja Augustikuu, viimaselt just tulin. ja kuigi mõistus ütleb, et peab magama minema, sest homme on varane äratus, ei saa ma enne, kui olen värske emotsiooni kirja pannud.

mul oli tegelikult kerge hirm, sest mõni sel aastal nähtud etendus on minust kuidagi väga mööda läinud. Augustikuu ei läinud. taaskord tuli välja see ameerika mitmetasandilisus – nende üpris kohutavad pealiskaudsed filmid, ent teistpidi sügav, võimendatud dramaturgia.
äratundmiskohti võib-olla ei olnudki väga palju, aga samastumiskohti oli mitmeid. väga erinevas plaanis ja sõltumata minu reaalsest elust.
sidemed, mis on ainult sellepärast, et inimesed on juhuslikult geneetiliselt seotud, misiganes hea ütlus selle kohta näidendis oli. enese ja maailma eest põgenemine, abiks talbetid, alkohol, uimastid. piiripealsed mängud, suguvõsa kummalised saladused. pidepunktide kadumine.
ärge imestage, miks vanad naised on õelad.
tasandik on meeleseisund. minu jaoks ütleb see kõik.

sain selle aasta PÖFFile siis linnukese kirja. viimasel ajal on see läinud väga laiaks ja ma ei ole suutnud end programmist läbi närida. seekord aga juhtus kuidagi, et jäi kusagilt üks film silma, mis mulle eile ajaliselt-logistiliselt väga hästi sobis: Medianeras / Vaheseinad.

kuigi jah, peategelaste vahel ei olnud niivõrd vaheseinu kui linnaõhk (aga vähemalt ühel oli ka vaheseina-teema täiesti olemas). jälle, ma ei saa üle ega ümber visuaalsusest – seal filmis oli väga huvitavaid kaadreis. ei midagi eriliselt ebaklassikalist, aga mingid rütmid, mingid detailid; olgu need siis linnavaated või 20 korrust treppi. täiesti hulle kohti oli: mismõttes ujulas ongi kõik nagu konkreetselt kroolitrenni tegemas? või mismõttes lihtsalt tehakse üks aken linnas suvalisse kohta juurde? nojah, Buenos Aires, tont teab, mis reeglistik seal selliste asjade jaoks on.
lugu ise oli esitletud küllalt visandlikult, meenutades Eesti filme. detailid, mida ei olnud liiga selgeks ‘räägitud’, kuid mis ometi andisd piisavalt infot, et lugu kokku panna. hollikas, teadagi, esitatakse enamus asju nii, et täitsa ohmu ka peab aru saama, mis toimub (ja mõistusega inimene teab juba ette, mis kohe juhtuma hakkab), siin seda ei olnud.
oma hämmastuseks sain ma aru mõnestki hispaaniakeelsest sõnast ja ka prantsuskeelsest (seda osa ei tõlgitud).

arvan siiski, et sellega mu PÖFF piirdub.

tunnistan, et Dostojevski Idiooti lugenud ma ei ole. ehk ma läksin kinno täiesti puhta lehena, teadmata, mis mind ees ootab. ega ma filmiarvustusi vms ka lugenud ei olnud. lihtsalt otsustasin, et nüüd on aeg minna.
jah, võib öelda, et eestifilmilikult ei olnud seal üldiselt tempot (see-eest oli mõni koht vägagi tempokas) ning üsna palju oli kujundlikkust, vaataja tekitatud seoste ruumi. ehk siis kindlasti ei ole tegu mingi kerge, meelelahutusliku teosega; otse vastupidi.

aga mis mind täiega lummas, oli pildikeel; just pildi, valguse, kujundite mõttes. nagu öeldud, ei tea ma tausta, aga see kõik oli filmitud ilmselgelt paaris hoolikalt valitud paigas, mis moodustasid vastavalt vajadusele erinevaid ruume.
ja valgus, see valgus. minu meelest tänapäeva kino masstoodangus, noh, ei kasutata väga palju valguse võimalusi; selles filmis oli valgusega mängitud üllatavalt (aga ma ei ole filmispets, vabalt võib vaielda). või siis oli küsimus selles, kuidas just seda valgust oli kasutatud.
kujundid ja detailid. riietuse värvid. must, valge. roosa, lilla, kollane. üksainus hele ülikond. pudenev juuksekinnitus. üks kala suures tühjas akvaariumis. verine röga padjal. päikeseprillid.
eriti see kala. ma näen seda ilmselt unes ka.

suurepärane film laupäeva lõunal üksi vaatamiseks.
võimalik, et ma kordan seda veel. teisel ajal, teises kohas.

et siis Almodóvari uus film, ‘Nahk, milles elan’ (La piel que habito). ilmselgelt ei saa siit mingit objektiivset arvamust, sest mina olen juhtumisi üks neid, kellele Almodóvar (ja üldse Euroopa film) meeldib. aga teisalt ega ma siin filmi väga lahkama hakkagi, pigem panen kirja mõned mõtted, mis selle filmi ümber tekkisid.

Almodóvaril on mingi valik lemmiknäitlejaid, keda ta kasutab ikka ja jälle. nende üldine tuntus ka populaarsus ei ole seejuures kindlasti mingid teemad. näiteks Marisa Paredes on nägu, keda ma tean täpselt ainult Almodóvari filmidest, ta on ikka mitmes kaasa teinud (ei, ma ei tea mingit numbrit), enamasti ongi selline teise või kolmanda järgu, kuid siiski oluline tegelane.
või siis teisalt Banderas, kes pole nüüd tema filmides küll ammu olnud, aga noore, ilmselt üsna tundmatu näitlejana olen teda küll kohanud. kusjuures igasugused, eee… Zorrod?, on minu meelest küll alla selle näitleja taseme. ega ma tegelikult ei ole Banderasest suurt midagi arvanud (aga ma pole ka mingi hull filmiinimene), aga peale seda filmi sain ma aru, et ta on ikka täiesti tegija näitleja.
Elena Anaya kuulub ilmselgelt sellesse noore naise tüüpi, keda Almodóvar oma filmides armastab ja keda ta ei kasuta mitte esimest korda. sellest hoolimata on hämmastav, kuivõrd suur sarnasus on Elenal kohati Penelope Cruziga, näitlejannaga, keda Almodóvar on samuti mitmeid kordi kasutanud. põhimõtteliselt võiks neid teatud tingimustel vabalt õdedeks pidada. siin filmis oli ikka päris mitu korda tunne, et oot, kumb siis nüüd on õieti.

ja noh, geograafia. peale seda filmi tahan ma muidugi jälle Hispaaniasse minna. mitte et ma seal pidevalt käiksin, oi ei, kahjuks mitte.

filmist ka lühidalt: Almodóvar nimetab seda ise trilleriks, aga kui otsida sellist ameerika tüüpi tapmise-tagaajamise-pidevpõnevus-trillerit, siis seda siit ei leia. film kulgeb küll nii, et üllatavalt kiiresti saab läbi, kuid hullu tempot tegevustes ei ole. püstolit ja tapmist natuke on, aga jälle mingis omamoodi võtmes. aga kui pärale jõuab, mis seal tegelikult toimub, siis need filmi alguse natuke õõvastavad hetked tunduvad päris tühised.

tahtsin seda etnedust Kurgjale minna vaatama juba eelmisel suvel, aga saatus ei tahtnud, et ma sinna jõuaksin. eile käisin ära – nüüd jäin kohe mõtlema, et mida kirjutada. öelda, et olen pettunud, ei ole päris õige, aga midagi sinnapoole.

tähendab, miskipärast see asi ei töötanud. näidend, tekst, on potentsiaalikam kui see, mida ma eile nägin. ja ma ei saagi aru, kas on probleem selles, et emotsioon hajub ära värskes õhus (ma ei istunud väga ees), on mingi kala lavastusega või ei olnud näitlejatel hea päev?
siiani pole mul vabaõhuetendustega probleemi olnud, sõltumata istekohast. emotsioon on minuni jõudnud ikka. seda kummalisem, et näidendi puhul, kus emotsiooni peaks kuhjas olema, see teps mitte välja ei tulnud. ei tekkinud mingit armukolmnurga tunnet. Abbie armastust ei suutnud ma selles lavastuses lõpuni uskuda, selle konkreetse etenduse puhul oleks palju ausamalt mõjunud, kui ta oleks lõpus tunnistanud, et jah, ta ainult kasutaski ära. Eben oli lihtsalt nagu ärakasutatud poisike, keda mõjutati ema vaimuga ja kes ilmselgelt oli segaduses selle väidetava armastuse ja iha üle.
iha? jah, seda natuke Abbies oli – aga kalkuleeritult. Ebeni iha.. oli ka selline poisikeselik, nii palju, kui seda üldse oli. ehk siis jälle, selles etenduses ei jäänud muljet, et seal oli väga reaalne armumine, armastus, iha. pigem ühelt poolt kalkuleeritud, teiselt poolt segaselt ärakasutadalaskev (ja oma mugavus ka, ei pea küla peale lippama ometi).
ning see lõpp, mis peaks ometi igale emale mõjuma, ei mõjunud ka. st kui see suur armastus enne välja ei tulnud, siis see lapsetapu-akt ei tundnud ka kuigi ehe. konkreetse lavastuse põhjal ei jäänud küll muljet, et Abbiel oleks olnud põhjust seda teha.

et jah, koht oli hea, näitlejad olid head, tekst on ju ka hea ja paljutõotav, lavastaja on hea – aga tulemus jäi minu jaoks nõrgaks. eelmisel suvel nähtud sama kirjaniku “Pikk päevatee kaob öösse” oli minu jaoks igatahes palju mõjuvam.

eile, kui telekast tuli taas Meeletu, jäin korraga mõtlema, et viimasel kümnel aastal on päris palju kodumaiseid filme, mis mulle meeldivad. kohe meenuvad veel Sügisball, Stiilipidu, Soovide puu, muidugi Ristumine peateega (mis on natuke vanem küll) jms. st neid on veel, kohe ei meenugi.

ja siis ma mõtlen, et ma olen ilmselt lihtsalt jõudnud ikka, mil ma mõistan neid filme kuidagi. muidugi, eesti filmidele omaselt on neis teatud knihvid sees, ei ole sellised väga otsesed ja actionit täis kui nt suurem osa ameeriklasi, mis meile jõuab. aga neis on midagi, mis mind puudutab. ja hoolimata oma kohati aeglasest tempost ei ole igavad.
need filmid avanevad ka kuidagi kihiti. pea iga kord leian mõne uue nüansi. tegelikult, ma arvan, see on ka see, miks ma eelistan üldse nt euroopa filme ja ka ameerika omadest mitte neid niivõrd pealiini omasid. film, mis ütleb ühe korraga kõik ära, ongi oluliselt igavam (kuigi ka nende hulgas on neid, mis mulle meeldivad) – samas loomulikult puhtalt meelelahutuseks parem. aga kuna neid filme, mis tekitavad minus rohkem emotsioone ja mõtteid, tuleb nagunii üsna vähe, siis kasutan ikka juhused ära.

ehk kui kunagi mõtlesin ka mina, et suurem osa eesti uutest filmidest on mingi liiga sügavamõtteline huinamuina, siis pean nüüd tõdema, et enam ma seda küll ei arva.