Rubriik: arvamus

nädala sotsiaalmajanduslik hala

Posted on by PilleRiin

eino, mul jäi praegu karp lahti. ei ole vaja igat etteantud linki klõpsida, jääb palju negatiivset kogemata..

„Sotsiaalminister ja tema alluvad on seega selgelt välja ütelnud, et arstide ja õdede puudus Eestis ei ole riiklikult oluline probleem ja sotsiaalministeerium selle lahendamisega ei tegele,“ nentis arstide liidu president Andres Kork.

tore on muidugi pugeda selle taha, et ärastamise käigus kõik tervishoiuasutused pidid omaette juriidilise isiku tekitama, nüüd ei olegi riigi probleem ju. ja üldse, kes ei jaksa oma arstiabi eest lisaks sotsaalmaksule veel kallis erakliinikus maksta, on ilmselgelt ka riigi seisukohast mõttetu inimene ja võibki vist maha surra või? sest nn rotid ei ole riiklikult oluline probleem ilmselgelt. tirivad veel keskmist palka alla ja tänu sellele me ei olegi veel Euroopa viie rikkama riigi hulgas või miskit.

„Eesti keskmine brutopalk on täna ligikaudu 870 eurot. Aga kust see keskmine võetakse?“
„See on umbes nii, et riigikogu liige sööb liha, mina söön kapsast, aga kahe peale kokku sööme kapsarulle lihaga…“

ja huvitav, et koolid ärastamata jäid – kuigi ma tean, selle koha peal teatavad kõrged ametnikud, et nema ei ole õpetajate tööandjad, kooli direktor on. ha-ha.

ma vaatan, et aina rohkem on neid, kes nimetavad hädavaevu olulisi kulutusi katva palga eest töölkäimist vabatahtlikuks tööks. aga eks selle kohta saab ka öelda, et mis sa virised, saad ju oma maksud makstud ja näe, isegi natuke söögiraha jääb alles!

J: ahmaitea, ma tunnen end koguaeg nagu viimane kehvik
J: midagi ei raatsi ja ei saa ja ei jagu
K: jah mul tuleb seda ka vahel ikka ette
PR: kui teie tunnete end kehvikutena, millena ma siis end tundma pean..

seletus ka: esimese kahe sissetulek on kordades suurem, kui minul. rahalisi kohustusi küll rohkem, kui minul. olgu, üks neist on lapsega kodus ja mingi sissetulekute vähenemine seega on toimunud.
kuid, mõlemal on lisaks viisakalt teeniv abikaasa ka. ah et oma viga, et mul ei ole? no ilmselgelt jah. aga ainult raha pärast ei suuda ma kellegagi koos olla ja mis parata, et need teised ei ole väga teeninud (+muud probleemid, ning laiali ei ole mindud mitte raha pärast, aga see selleks).

ja muidugi võib vastu vaielda, et asjad ei ole nii, nagu ma näen, et need mehhanismid toimivad teistmoodi jms. aga ausalt, üks keskmine inimene näebki umbes nii või veel hullemini neid asju.

lõpetuseks üks ilusam artikkel. muidugi, kui ikka millestki süüa osta ei ole, siis raha omale juurde ei mõtle, aga see on õige, et rahulolu (et mitte öelda ‘õnn’) seisneb mõtteviisis.

koolialgus, täna keeleõppest

Posted on by PilleRiin

‘emme, kas ma vene tähestikku saan kuskilt õppida?’

M: huvitav kas mu laps saab miski vene keele õpiku ka või… töövihik näeb välja selline, nagu vene keelt oleks juba hulk aega õpitud
M: kto tam – eto kot – a eto kto – ja pane oige kirjavahemärk lõppu
M: kui midagi ei oska, sis loe nagu hiina keelt ju
M2: mu oma ka tutvus õpikuga, oli jah ta jaoks hiina keel
M: kuigi ma olen ka varem kuulnud, et väga jabur on vene keele õpe.. et ei alga isegi mitte tähetede õppimisega, mis ometi on ju tavapärast väga erinevad

inglise keele õpe, vähemalt selle õpiku järgi, mille järgi mu oma õpib, on siiani minu jaoks veider. ju me ei mõista uusi poppe õpimeetodeid.

hiljem: haakuv artikkel tänases Päevalehes. et ehk kui mul on olnud hirm, et noored ei taha vene keelst õppida, siis ehk hakkab see aeg ikkagi ümber saama.

kaanetamisralli

Posted on by PilleRiin

ma ei väsi ikka veel imestamast, kui palju fantaasiat kulutavad õpikukirjastused erinevate formaatide väljamõtlemise peale. sama kirjastuse sama aine õpik ja töövihik ei ole ka reeglina ühes formaadis, et asi liiga lihtne ei oleks. rääkimata siis veel erinevatest ainetest ja erinevatest kirjastustest.
et asi oleks täiskompleksne, on väike noodivihik kitsam, kui teised, nii et kilekaaned on natuke suured. ning minil kombel on meil kaks kaustikut, mis on umbes millimeetes kõrgemad kui kilekaantesse normaalselt mahuks.
aga peab ütlema, et mingi hulk eelmiste aastate kilesid leidsid siiski kasutust ja juurde väga palju ei pidanud ostma. mõnel puhul küll parandasin veidi suurt tulemust kleepsuga. no ausalt noh, see on ogar.
ja siis pole imestada, et ületee-kontoritarvete-poes on lapsed, kotitäis raamatuid kaasas ja siis müüja otsib neile kümnete erinevate hulgast sobivaid kilesid ümber.
kleepkile on muidugi ka lahendus, vist. selline ühekordne, erinevalt kilekaantest. ja see on ka mingi suurusega rullis, millest ikka jääb ääri jms üle, halvemal juhul oma veerandi rulli jagu. raiskamine või midagi.. (no iseasi on see, et sellised kleepkiletööd on mu jaoks elu aeg olnud kohutavad, tulemus on alati mingi käkk. sel aastal kiletasin vaid päeviku ja olen tulemuse üle üsna uhke, ainult üks õhumull jäi vist sisse!).

siinkohal ei tasu tulla rääkima kujunduslikust poolest, millega kirjastused end vabandama kipuvad. nii palju adun seda teemat isegi mina, et kui on ikka ette antud formaat, küll siis mahutataks kõik sinna ka kenasti ära. ainult et selleks peaks mingi määrusega need formaadid paigas olema. olgu siis kasvõi kolm erinevat, nii lahke ma olen küll 😛
need töövihikud on mu jaoks enamasti üldse üks kahtlane teema, oma pooltühjade lehtede ja suvalise arvu kirjutamisridadega (mõnel pool on neid rohkem, kui ülesanne eeldab ja mõnesse kohta ei mahu vajalik mitte kuidagi ära). ma ei tea, kas tõesti need uued õppekavad ei ole ilma või pisemate-õhemate töövihikutega võimalikud? siiani on mul küll mulje jäänud, et väga palju neis töövihikutes on sellist, et lihtsalt nende maksumust tõsta. nojah, olgu, iga lehekülg maksab ka kirjastusele midagi, muidugi.

1. september, vihmapäev

Posted on by PilleRiin

hommikul õnneks ei olnud vihmane. siis, kui laps uude kooli aktusele läks. esimesed piisad tulid, kui ta tagasi jõudis.
tegime hommikul akna all võrdluspilti ka. ma ei tea, miks ei ole varem pähe tulnud? lasteaia lõpuaktuse päeval sai tehtud akna all üks pilt ja oleks võinud ju igal sügisel teha. teisalt oligi praegu selline väga märgatav vahe. nagu mõni ütles, et jajah, vananedes inimesed jäävad pisemaks 😛

Uue Maailma festivalilt käisime me ka läbi. ma ei mäletagi, et ma seal päris nii palju vihma kunagi saanud oleksin. eks tühjem oli ka sellevõrra muidugi. ise ühepäevakohvikut teinuna on muidugi natuke kahju ka – inimesed on vaeva näinud, aga kliente veidi vähem, kui võiks.

soe piparmünditee käbidega köetud samovarist

õnneks neid vihmatrotsijaid seal jagus. sest eksole, pole vale ilma, vaid vale riietus. nagu minulgi, mul ei ole normaalset vihmajopet. aga olin sellega, mis on ja suur vihmavari oli ka abiks. poja jope on õnneks küll väga pädev.
tänase päeva koogi sai ta ka kokkulepitult mitte mingist peenest kohvikust, vaid samast festivalilt. ja ei saa salata, see koogilett oli väga uhke ning minu meelest paneb mõnelegi nn kohvikule pika puuga ära. tortidel oli ikka oma viis kihti, trühvlite sisse pähkel peidetud ning pavlovad nägid isegi minusuguse mittebeseearmastaja jaoks head välja.
hinnad olid ka vastavad, aga nagu ma lapse ülirahulolevast mõminast aru sain, seda väärt.

nurgake imelisest koogiletist

turgu oli seekord laiendatud, mitte kõik ei olnud Uue Maailma platsi ümbruses, suur osa oli ka Koidu tänaval. aga jah, oli aru saada, et ilmselt kõik ei olnud müümas, kes algselt plaanisid. ning paljudel ei olnud enne ühte asjad veel lihtsalt väljas, vaid organiseeriti mingeid varjualuseid.
meie suurimaks ostuks jäid nahast käsitöösussid lapsele. mitte mingid karvased, vaid lihtsad tavalised sussid. hind oli ka, võiks öelda, ebanormaalselt mõistlik.
juustud-kaljad-meed jäid meist maha. mis parata, seekord niimoodi.

kilukohvik

see oli üks lahe kohvik. tahtsid, ronisid ise akna alla ja kiluleivaga tagasi või siis toodi see sulle redelist 🙂
aga seal me ka ei söönud. soolasega toetasime hoopis kasse ehk et läks loosi paar (kala)suupistet Apla Miisu kohvikust.

tagasitee tuli läbi Kristiine keskuse, see oli ebameeldivalt täis. õnneks ei olnud meil seal pikalt vaja viibida.

nojah, kuigi poiss sõi seda imelist šokolaadi-karamellitorti, ei saa ju üks õige ema ka küpsetamata jätta. eriti, kui on hulk õunu, millega tuleb midagi peale hakata. natuke nuputamist taas, sest suurt kooki ei hakanud tegema (meil ei lähe ära ju tavaliselt) ning teadagi, kümnese poisi meelest peab enamvähem igas normaalses küpsetises olema šokolaadi.
muffinid, mis muud.. eestikeelsed retseptid olid ohtra rasvaga, nii et taaskord tui mugandus mõne ingliskeelse allika põhjal.

šokolaadi-õunamuffinid

70-50g võid
250ml piima
1 muna
500ml jahu (umbes 250g)
150-200ml suhkrut (õunte pealt vaata! 😉
2tl küpsetuspulbrit
2tl kaneeli
4spl kakaopulbrit, seda päris
150g tumedat šokolaadi
umbes 4 sellist õuna, mis mahuvad kenasti muffinivormi

šokolaadi-õunamuffinid

sulata või ja lase jahtuda.
haki šokolaad. puhasta õunad, soovi korral koori (mul on koduaia õunad, neid ma ei koori muidugi) ning lõika väikesteks kuubikuteks. aseta ahi sooja 190 kraadi peale. valmista ette muffinipann.
sega omavahel kuivad ained: jahu, küpsetuspulber, kaneel, suhkur, kakao, hakitud šokolaad.
löö muna lahti (järgmine kord proovin kahe munaga, valmismuffinite konsistents on selline, et tundub, et üks muna juurde oleks hea) ning klopi piimaga ühtlaseks, lisa jahtunud sulatatud või, sega veel ning seejärel kalla kuivainetele. sega korralikult, vajadusel lisa veidi piima. kalla hulka ka õunad ning sega veel veidi.
jaga taigen muffinivormidesse ning aseta ahju, küpseta 35 minutit.

piimaga on hea 🙂

peamiselt telefonijutt

Posted on by PilleRiin

aga alustuseks natuke arvutist ka: vahtisin tükk aega, et misasja ikoon on desktopil lepatriinu, kenasti teistega reas ja siis tabasin ära, et see on hoopis taustapilt 😛 ise olen kõik niimoodi paigutanud, aga no möödaminnes vaadates petab ikka ära küll.

avastasin, et lapse android-telefoni juures on kõige ebameeldivam see, et igasugune võrgukasutus tuleb tont teab kust kinni keerata. jah, nett on küll paketitasus, aga ei ole ju mõtet hoida sees, et mõni programm saaks vahepeal end lihtsalt uuendada. akut sööb ka et ehk selle taustal saan ma aru küll, miks uuemate nutikate omanikud on hädas, et jube kiirelt saab aku tühjaks. ning et selle netinduse kinnikeeramine ei ole mingi lihtne liigutus, olen ma juba ka netimaailmast aru saanud, nii mõnigi on tunnistanud, et ei leia õiget kohta. wifi käib üsna lihtsalt, kõik muu mitte niiväga.
igatahes midagi me tegime siiski. ma ei tea, kas see on kõige mõistlikum võimalus, aga ma ei saanud paremat nõu ka kuskilt. ka mmsi saatmiseks peab ta nüüd enne kuskile menüüdesse sukelduma. ilmselgelt peab olema mingi mugavam võimalus, aga jah..
no ja kui ma sain siin mingitelt inimestelt võtta, et ma tahan osta kehva pildiga uut telefoni (no nagu mu vanal telefonil oleks mingi superpilt või nagu mul oleks vaja mingit superpilti?), siis mulle hakkab omale tunduma, et olulisimaks kriteeriumiks hakkabki saama see netiteema hoopis. imho on mu vanakesel see väga hästi lahendatud, nimelt küsib iga kord mingi netti vajava rakenduse avamisel, et kas võib netti minna ja kui jah, siis millist võrku kasutab, ladudes seejuures mulle nimekirja saadaolevatest wifidest ja mobiilsetest ühendustest. et ehk ei roni lambist ise kusagile ja mulle see sobib.
kuigi paljude jaoks on see ilmselgelt täiesti arusaamatu probleem. et vahet ju pole, kui nagunii maksan.. aga ma ei näe vajadust pidevalt tarbida teenust, mida tegelikult ei ole pidevalt vaja.

kui kirbukale kummikud olid liiast (noh, lõpuks ostsin sõbranna kingad ära, mis meie oma letis müügis olid :P), siis paistab, et tänased kummikud ikkagi õigustavad end. kuigi kipun ju olema nii, et kui on kummikud ja suur vihmavari, siis neid ei lähe vaja. Murphy vms.

jazzi, kirbukat ja tont teab, mida veel

Posted on by PilleRiin

mitu üpris väsitavat päeva lööb lõpuks juhtme kokku. põhimõtteliselt tahaks tänase päeva lihtsalt maha magada. aga muidugi ei saa.

üleeilne Tabasalu Jazz ei olnud algul üldse paljutõotav. kohutav hoovihm tuli nii kolmveerandtund enne ürituse algust ja maa sõna otseses mõttes lirtsus jalge all. kummikuid meil muidugi ei olnud. algul oli aga vähe rahvast ja õnnestus telgi alla end sisse seada.
hiljem tuli seda kohta juba hoida, sest rahvast kogunes Ultima Thule ajaks metsikult palju. väikeseid vihmasabinaid tuli ka vahele, suurt õnneks rohkem mitte.
seekord lõppes varakult ka, jõudsime isegi Prismast veel läbi. poeg sõi kohapeal mingi burksi ära, sest 6eurost šašlõkki me osta ei raatsinud. eriti peale seda üsna odavat ja head, mis me Saulkrastis sõime. aga äkki oleks pidanud, oleks kahele jagunud ja võib-olla parem olnud, kui see burks, mida laps üldse ei kiitnud. näksidega oli ka halvasti, lihtsalt ei olnud neid. okei, oliivid olid. kui laps neid üsna lõpupoole ostis, siis selgus, et ta oli esimene oliivide ostja. tore 😛
muusikaga läks aega, et kuidagi sisse elada. tegelikult siiski, algusega ei olnud ka probleeme. aga kusagil tekkis mingi väike häire ja vahepeal läks muusika minust kuidagi mööda.

eilne päev möödus Telliskivi Kirbufestivalil.
algselt oli plaan, et viin oma kotikese asju sinna, natuke olen, tulen koju, käin veel Professorite külaseltsi üritustel ja korjan õhtul asjad kokku. aga läks nagu läks ning ma olin kirbukal terve päeva. laps oli ka üsna pikalt. see vähemaganud laps, kes tegelikult vahepeal natuke mitteadekvaatselt käitus. teiste ees oli nats piinlik. st lapsega oli seda enam algne mõte, et käib ringi peale ja läheb koju. aga kuna ma ise olin ka päris loppis, siis ei olnud minust poisi minemasaatjat.
iseenesest oli tore, oma kindel kamp, ostjad üldiselt normaalsed. see kava küll vahepeal häiris, me olime üsna lava lähistel. et kõik ei olnud väga tore. aga eks ka siin oli oma osa mu väsimusel.
nendest asjadest, millest ma tahtsin tingimata lahti saada, sain ka. umbes pooled tulid koju tagasi.
olime kõik üsna üllatunud, et kogu aeg on hala, et poiste riideid ei ole – meil oli kamba peale neid päris hea hulk, aga ära läks vähe. ilmselt panen jäägid (peale seda, kui tuttavad on veel üle käinud) lihtsalt ostasse vms müüki. varem või hiljem läheb ikka kaubaks.

pilte ei ole. ma tegin küll, aga see uus kaamera teeb ilmselgelt praaki. isegi kehv ja odav uus kaamera (ja see ei ole ürgaegne mudel ega kõige odavam kaamera) ei tohiks sellist kräppi toota.

mere äärde õhtul ei jõudnudki. puhtfüüsiliselt lihtsalt.

hautise ja magusa piruka kokkukeeramise aeg. mitte omavahe, eraldi ikka.

ma tean, et ükskord ma puhkan nagunii! 😛

ilmast, ikka ilmast

Posted on by PilleRiin

ma ei mäleta, kas see on kogu aeg olnud või just viimasel ajal, aga lisaks Tallinna liikluskorralduse üle virisemisele on popp ka ilma üle viriseda. mul on juba täiesti piinlik juttude peale, et ‘suve ei ole’ vastata, et on ju ometi küll. sest ma ei saa aru, millest räägitakse.
ilmselgelt on minu jaoks suve latt päris madalal ja ei eelda 25+ kraadi õues, 18+ kraadi vees ning 3+ vihmata nädalat. nõrk muidugi.
talvest mäletan, et probleemiks on lumi. aga võib-olla mäletan valesti. ilmselt temperatuur ka.

nojaa, eks meeldiks mullegi vahel kusagil mingis teises kliimas olla, aga pikemalt küll mitte. mingi külm vihm, kui seda pikalt sajab, on tüütu. aga mul on vist vedanud ka, sel suvel ma ei ole üldse saanud nii palju vihma, nagu mõni teine. või vähemalt jääb selline tunne. ja päikesepuuduse üle üldiselt ka ei oska kurta.
seda küll, et paar suve olid väga soojad ja päikselised, aga see suvi on minu meelest selline Eesti keskmine ja mulle sobib 🙂

küll aga ei sobi mulle see, et eile hoolega tehtud heeringa-sibulsalat ja leib jäid koju ning teel tööle möödusin Bonapartest ning nüüd on mul neid sinepiseemne-parmesaniküpsiseid jälle. st iseenesest sobivad, kui sellise hulga saia söömine ei mõjuks uimastavalt ja paksukstegevalt.
aga ma olen lõpuks omandanud oskuse mitte näha end 60-kilose tütarlapsena ning oskan juba valida garderoobi esemeid, mis toovad esile seda, mida vaja ning varjavad seega nüansse, mida ma väga demoda ei taha 🙂

planeerimatult pikk laupäev

Posted on by PilleRiin

nii palju siis kenast vaiksest, rahulikust ja kodusest laupäevast. no nagu ikka. man plans, God laughs.

hommikul just teatasin, et mul on selline päev, et kuni õhtuni pole mitte midagi teha. et logelen. sõbranna leidis, et tore, raamat kätte ja lebota. hea plaan.

kuni teine sõbranna leidis, et täna tuleks ikka temaga natuke manuaalkastisõitu proovida. ta on peale autokooli ainult automaadiga sõitnud, aga nüüd on vaja manuaal ka taas selgeks saada. mingid päevad tagasi saime juba ühelt ühiselt tuttavalt teada, et tema autot võib kasutada küll, aga siis ei saanud kohe minna, nii et tänane tundus sobiv.
ja kui me seal, linnast väljas, kohal olime, tuli pähe, et autoomanik on täna ometi ise ka kodus ja võinuks ise juhendada.
aga noh, nüüd olin mina ka ja nii me siis seal niitude vahel jõnksutasime sidurit tundma õppida. käigukasti ka. sest algul õnnestub ikka teise asemel neljas ja kolmanda asemel viies sisse lükata, sellest rääkimata, et vahepeal üldse vabakäigu peal gaasi anda. mina muudkui patsutasin õlale ja lasin uuesti proovida. ja kui välja suri, keelasin paanikasse minemast 😛 et oluline on leida ohutuled ja uuesti proovida, mis seal ikka siis. igatahes selle tunnikese peale tundis ta end kindlamalt küll ja mina ei röökinudki närvihaigelt ta peale. tublid mõlemad 😛 vahepeal nõustasin teda rannariiete osas ka 😛

pärast oleks võinud ju veel külas istuda pikalt ja lobada, aga mu laps helistas, et ta on varsti jõudmas ja et äkki läheks juba täna Merepäevadele. mina, muidugi, plaanisin homme. nii et ei mingit pikka juttu.
tagasi sõites oli veider see, et nn kutsikas ja suur buss tulid 10 minutilise vahega, kutsikas oli püsti täis ja buss pooltühi. muidugi me ei läinud täis kutsika peale (kuigi me ei teadnud siis veel, et buss on nii tühi; me lihtsalt arvasime, et buss on suurem ja ehk ei ole lausa nii täis).

laps oligi kodus, vahtis telekat ja selle aja peale juba mõtles, et ah, ei lähe kuskile. mina, karm ema nagu ma olen, arvasin, et ega ta nüüd teleka eest ka seepärast tunde olla saa, mispeale poeg ikkagi arvas, et nooo lähme siiiiis pealegi..
ja nii me seal oma kolm tundi ära kulutasimegi, peamiselt Reisisadama ümbruses.
toiduletid, nänniletid, konterdid, saundiproovid, väike näks siit, teine sealt. linane soni poisile – paar suve ei kandnud ta üldse mütse, nüüd enne laagrit sai tädilt ühe nokaka, mida kandis ja täna vahetas selle käigu peale kena soni vastu. parmupill ja etnograafiast inspireeritud (Läti päritolu, kodulehel on küll vähe tooteid) pronksehted jäid täna ostmata; mõni armas pehmikkass jäi küll silma, aga ilmselgelt hetkel soetamata; ragulkast loobus laps ise.

muusikast ka. alustame tagantpoolt.
tango, teadagi, on väga huvitav muusika. Piazzolla Libertango tunneb ära isegi mu laps. aga seal oli veel mõni päris huvitav pala. ning ma vaatasin, et poiss on ka hakanud neid argentiina tangosid nautima või neist aru saama. Quinteto Ángel oli see saksa päritolu tangobänd, mille muusikat me nautisime. varem oli mingi teine ka, aga siis ma jalutasime kaugemal.
Abrahama’s Cafe andis nüüd õhtul (vist praegugi veel) tasulise kontserdi, aga tortillakrõpsude ja salsa kõrvale saime osa nende saundikast.
aga kui me läksime, esines elektroonilist, veidi hausilikku tantsumuusikat mängiv State of Zoe, mis oli väga positiivne üllatus. lapsele meeldis ka. ma ei ole ju üldse kursis tänapäevase muusikaga ja kui midagi minuni jõuab, siis on see ikka mingi siuke mainstriim, mis reeglina mulle midagi ei paku. mingitele tantsumuusikaüritustele, kus ehk sellist musa kohtaks, ma ei jõua, sest need algavad alati nii hilja, et ma ei viitsi minna (isegi, kui ma välja mõtleksin, kuidas ma koju tagasi saan). ja nüüd siis oli võimalus kuulda kodumaist mõnusat tantsumusa.

pilte ei ole. sest see kaamerajunn keeldus tööle minemast. õhtul kodus nüüd nikerdasin miskit ja sain ikkagi tööle, aga keegi ei ütle, et see on püsiv olek.

ja laps kasvas oma Lego-käekellast välja. mõnda aega tagasi juba rääkis, et uut kella tahaks. tuli tagasi ja oligi, mitte küll uus, aga isa vana. mul üks mure vähem 🙂

sinine kolmapäev

Posted on by PilleRiin

no ei ole ju täiskuuaeg, miks siis kohati tundub, nagu oleks?

magamisega on mingi jama. mõned ööd oli palav, aga nüüd on jälle see näriv valu, mille põhjust ma küll tean. kui täna ka tunda annab, siis tegelen valuvaigistitega. sest ei jaksa muidu ju. täna konkreetselt tunnen, et mu päev kannatab seetõttu.

juba mõni aeg tagasi suhtlesin mobiilioperaatoriga, et vahetaks paketti. pidevalt tulevad ju uued ja soodsamad. no ja siis saan vastuse, et mingi karm paketivahetustasu lisandub. et nagu mismõttes? kui ma lähen konkurendi juurde, saan enamvähem samad tingimused + mingi uue liituja boonuse ja ilma mingi lisatasuta. ehk endiselt sidefirmad ainult tahavad omale ‘uusi’ kliente peamiselt.
aga lõpuks sain siiski vastuse, et kuna ma olen pikaajaline klient, siis tullakse mulle vastu ja sain mõistliku pakkumise.
tegelikult oleks nüüd juba vaja midagi koos telefoniga. aga ma ei hakka asja lõhki ajama ka.

meeleolu hoidmiseks natuke vikerviise: