planeerimatu aeg ehk mittemillegitemise tähtsus

ühel kenal päeval linkis sõbranna FBs artiklile pealkirjaga ‘What do you do when you want to do everything?’. linki süvenemata, lihtsalt pealkirja baasil, vastasin, et ‘nothing’. sellega kogusin lausa kolm ‘like’-i, täiesti hea saavutus ühe tavalise eraisiku lehel.
‘sina ja nothing, ei usuu 🙂 sa teed mittemidagi täpselt 1h nädalas ma arvan ja see kulub ka tegelikult järgmise tegevuse planeerimiseks,’ arvas sõbranna selle peale.
‘ma petan ära,’ vastasin.

ma hiljem lingin artiklile ka, tegelikult on seal juttu millestki muust (ja haakub küll minugagi), aga praegu ikka, et kuidas siis selle kõige- ja mittemidagitegemisega on.
tegelikult nii ongi.
ükskõik, kui jabur see ka ei tundu.
aga kui on liiga palju teha, siis on mõistlik teha mitte midagi. võtta aeg maha.
olgu, eemaldame töised situatsioonid, mis on veidi keerulisemad – aga siinkohal oleks võimaluse korral hea võtmesõna ’delgeerimine’. sama,s ka tööl on mõistlik vahel aeg maha võtta ja käia just mingi suure koormuse ajal kasvõi tunnike väljas, kui töö võimaldab. algul tundub, et selleks ei ole aega, aga tihti on sellest rohkem abi kui kohe rabelema hakates.

päris hirmutav tundub? mis siis küll juhtub – need asjad ei saagi ju tehtud, vähemalt mitte kohe?
tavaliselt ei juhtu mitte midagi. parimal juhul selgub, et mitte midagi ei juhtugi, kui pooled nendest asjadest üldse tegemata jätta.
aga seda ei taju ära ilma mingit ruumi-aega võtmata. et kui mingi hetk to-do-list on kohutavalt pikk ja segane, siis on mingi must masendus ja tulemus on see, et sipled mitme asja vahel, püüdes teha kõigest midagi ja tulemus on see, et ega eriti midagi ära ei teegi.
veidi parem on muidugi see list võtta järjekorras ette ja tegeleda järjest, tulemus on üldiselt parem, kui eelmisel juhul.
aga kõige parem on ikkagi unustada see list ja .. teha mitte midagi. mõnda aega.

ega see ‘mitte midagi’ tegemine on ka keeruline. ilmselgelt enamasti see ei tähenda, et lihtsalt lamad ja ei teegi midagi. no ikka loed, mõtled, surfad netis, vaatad telekat, kood sokke vms.
või vahel tõesti, teed joogat, jooksed üksi metsas vms.
mis tegelikult on KA millegi tegemine.
olgu, defineerime ümber. see ‘mitte midagi’ on selles kontekstis mõni meeldiv tegevus, mida sa kohe üldse EI PEA tegema. mida lihtsalt tahad teha. mis ei ole seotud to-do-listi asjadega.
ning ei planeeri järgmist tegevust! ning kui on mõni deadlinega asi, mille deadline on umbes kohe, siis on see nagunii listis suur, rasvane ja punane ja teed selle ära enne, kui hakkad mittemidagitegema.

jaa, ma tean, see on raske. set kuskil kuklas taob ikka see, et .. ma pean tegema selle, teise, kolmanda, neljanda ja kui ma ei tee, siis.. mis siis? vähe on neid asju, millel ongi tegelikud ja kohesed tagajärjed. jah, lastele ilmselt peab süüa tegema. nõusid kohe pesema samas ei pea. eelmisest teemast lähtuvalt – tegelikult ei juhtu enamasti mitte midagi, kui me elamegi mõnda aega nn seapesas. kel vähegi mõistust peas, leiab ise oma puhtad sokid ja lõpuks toimetab ka mustad sokid sinna, kuhu vaja. jnejne.
ja kõik muu laheneb enamasti ka lõpuks lihtsamini, kui esimeses paanikahoos tundub.
veidi kõrval olles selekteerub välja, mis on päriselt oluline, mis mitte ja mis üldse mitte.

kursustel oli meil ka paar lihtsat ajaplaneerimisnippi.
muidugi, esmane nipp on ikkagi see, et:

selle jaoks, mis on sulle oluline, leiad sa alati ka ressursse (aega ja raha). kui sa neid ei leia, siis ei ole tegu tõeliselt olulise asjaga.

(jätame kõrvale ekstreemselt palju raha või aega vajavad asjad ja räägime rohkem igapäevategevustest)

aga kellel on vaja peenemalt planeerida, siis väga lihtne maatriks on jagada tegevused neljaks:
V – viska ära
A – anna edasi
T – tee ära
A – arhiveeri
viimane jaguneb kaheks, sinna lähevad a) asjad T alt peale lõpetamist b) asjad, millega ei oska esialgu muud teha ja nö jätad kõrvale. lõpuks rakendub neile 99% juhtudest nagunii V 🙂
aga see viimane juhtub, kui me sellest asjast eemaldume mingiks ajaks. siis tabame ära, et see on täiesti ebaoluline.

muuhulgas aitab mittemillegitegemine (kui see ei ole muidugi põhitegevus) päris kenasti ka stressi vastu.
sest stress tekibki siis, kui on teha liiga palju ja kogu aeg on tunne, et see KÕIK tuleb nüüd teha ära KOHE.
lõpuks selgub nagunii, et umbes poolte asjade mittetegemisest ei juhtu midagi.
ma hakkan end juba kordama.

“Kuidas te küll seda kõike jõuate, Filipp Filippovitš?” küsis arst lugupidavalt.
“Igale poole jõuab see, kes kuhugi ei kiirusta,” seletas peremees õpetlikult.

M. Bulgakov “Koera süda”

originaalartikkel, mis ei räägi üldse minu poolt kirjutatust, on siin.
avastasin just, et mu jutt on niigi pikk, nii et ma ei hakka seda siin veel ka lahkama.
aga eks olen minagi üls paras ‘scanner’. eesti keeli siis hunt Kriimsilm..

nii et ärge imestage, et vahel tundub, et ma teen hullult palju, ka mulle endale. sest tegelikult on piisavalt neid hetki, mil ma ei tee midagi..

sokid

mul on küll tunne, et neid asju ei tehta väga sihilikult ja teadlikult, et oma ülemvõimu näidata, aga mine tea. ilmselt on erinevad variandid võimalikud. siiski on minus helge usk, et enamik mehi nendest, kes oma sokke kokku ei korja, ei tule lihtsalt selle peale, et seda võiks/peaks tegema ning mingi marginaalne osa on neid, kes teeb seda puhtast õelusest naise vastu. ning ilmselgelt enamik naisi ei mõtle ka kunagi muule, kui et jube tüütu on neid korjata; alandus tulebki ehk pähe neil, kes saavad aru, et seda tehakse nimme nende kiusamiseks.
kuid, aus olles, see ongi just selline vaikiv alandamine täiega. eriti, kui tegu ongi pideva ühepoolse teemaga. kui see mees samal ajal teeb igasuguseid muid kodus vajalikke asju, mis naine on ripakile jätnud, on asi muidugi tasakaalus 😛

teisalt, mulle meeldiks küll (puhtalt mugavusest), kui keegi teine minu järelt koristaks. ja ma ei põeks üldse ega ei tunneks end mingi ülbikuna seejuures. heh.
(aga mismoodi eelmise sissekande kommentaaride redel siia sobituks, ma ei tea siiani.. kuni just sõbrannad pakkusid, et redelit saab kasutada istmena, et külalsitele ülevalt alla vaadata – see vist juba hakkab sobima või?)

7 päeva Havannas

.. on ilmselgelt liiga vähe.
peale eilset samanimelist filmi olen ma selles veel enam veendnud, kui enne.

kõigepealt filmist, või peaks ütlema, et filmidest? sest suuresti oli tegu täiesti erinevate lookestega, mis osad omavahel kuidagi põimusid ja osad üldse mitte. kuna see oli ette teada, siis ma ei saanud ebameeldivat üllatust.
minu jaoks oli tegu huvitava mosaiigiga, mis lisaks inimsuhetele näitas linna igapäevaelu, oli täis muusikat ja päikest ja ookeani. siga tagahoovis, jam session kanade vahel, kodune lainekohin kõike saatmas. mõnigi asi meenutamas nõukogude-aegset lapsepõlve, ometi mitte masendusttekitavalt. kust siis ehitusmaterjali ikka saab, kui mitte ehituselt vasakule pannes..
inimesed, muidugi. valikud, lähedus ja kaugus, sõprus, üksindus. moraal.
Kuuba kaks raha: kohalik peeso ja valuuta vastu saadav CUC.
ilusad lagunenud majad. nõukaaegsed ja veel vanemad autod.
‘tal on kuus naist ja palju lapsi, aga tal ei ole nendega probleeme. ta ei ole kunagi kodus’.
muusika*.

kui ma olin väike, nii väike, et ei käinud veel kooliski, käis mu isa Kuubal. kaunis kalender rippus suure toa seinal ka siis, kui selle ‘aeg’ ammu läbi oli. mustvalged pildid ja värvilised diaposiitivid. merekarbid ja kuivatatud meritähed, üks on vist siiani kuskil minu juures. t-särgikesed mulle ja vennale, oo, värvilised, ilusad, ma olin liiga noor, et nende tollast väärtust tegelikult mõista.
hiljem unus see kõik aastateks.
et nüüd juba ammu tagasi olla.
jah, Kuuba ei ole vaid Havanna. isagi oli suure osa ajast hoopis Varaderos.
aga ikkagi.
ma vaatan selliseid film või midagi ja mul ei ole mitte mingit kahtluseraasugi, kas ma peaksin ühel kenal päeval sinna minema. ja pikemaks, kui 7 päeva.
küll lähengi.


* – ‘ema, miks sa ütled kogu aeg, et sa ei oska laulda, oskad ju?’ nõudis minult laps, kui ta eile õhtul Kungla rahvast pähe õppis ja ma talle seda kaasa jorisesin natuke õigemal viisil, kui ta ise seda tegi. no et ta paremini (mitte õigesti, nii hästi ma ei oska) selgeks saaks. pärast, kui ta oli duši all, tegin ma toas mõned salsasammud. mäletasin neidki!

fish’n’chips

ma ei suuda kuidagi otsustada, kas ma peaksin kirjutama eilsest päevast või nädalavahetuse filmidest või mis. äkki ei peaks üldse? aga no ei saa ju.. seda enam, et uus film on kohe peale tulemas ning et need filmid, milles oli midagi sarnast, ja mu eilne päev moodustavad mingi omapärase orgaanilise terviku. et ehk Seitse psühhopaati, Eksitus ja lihtsalt üks segane pühapäev.

filmide läbiv teema, eksole, on koerarööv. kusjuures.. no just, rööv. ühel juhul oodatakse vastu pappi, teisel juhul seda, et peale röövi omanik suhtuks looma nii, nagu alguses. kusjuures looma valik on juhuslik ja seda mõlemas filmis, vist.
ja üldse, esimene film oli see, kus ma esimest korda kuulsin (või siis nägin) sõna ‘overkill‘ selle kõige otsesemas tähenduses. et ehk kui tappa, siis kohe ikka üle tappa. nojaa, kohati oli seda minu jaoks natuke palju, kuigi kohati kiskus absurdi ka juba. aga üldiselt meeldib mulle vähem tomatipastat või mida nad kasutavad, eriti, kui sellega on seotud ka hulk terariistu. ja sellest tüübist, kes oli pettunud, et ei olnudki viimast korralikku ja vinget tulevahetust, ma ei saanudki aru. nojah, psühho ju 😛 see-eest läks vanamees (eiei, mitte see jänesega psühho) mulle üsna hinge. temas oli mingit kummalist tarkust.
muidugi maffiaboss oli ka hea tüüp. ning see kirjanik mõjus kogu selles seltskonnas kuidgi süütult. samas, kui kogu aeg poleks olnud juttu sellest, et ta joob palju, siis ei oleks seda küll üldse tähele pannud. et mingi hetk ma lihtsalt teadsin, et ta joob palju ja ilmselt on jommis.
ning jaa, naiskarakterid said hädavaevu oma sõnad kokku 😛
(‘kuule, kas selle filmi nimi ei peaks olema mitte seitse idiooti?’ sosistas M. mulle poole filmi ajal. Dostojevskiga seosed puuduvad.)

teine film, noh.. no absurd. mind isiklikult natuke häiris, et mõned asjad olid täiesti ebareaalsed. no kui see aednik ära suri ja pärast ikka olemas oli, nt. ning stseen rannas oli mu jaoks ka natuke liiast, sellisel kujul. sest no üldiselt oli suurem osa selline, kuidas öelda, absurd, aga mitte otseselt üleloomulik või vägivaldne. ja no ausalt, naerda sai ka ikka kõvasti.
et ehk tegelikult oli peategelane ju oma koera taga igatsev mees (vs maffiaboss eelmises filmis, hmhmh), oli see film kuidagi – helge.
ja no tõesti, kui see tibi sinna Dolphi juurde sisse vajus, siis ma vist enam-vähem kõõksusin (ja kujutasin ette, et no reaalselt.. no see olukord olekski ilmselt selline.. vist?). või see küüslaugu koht.. ning jaa, seda uuesti istutatud palmi ei näidatudki lõpuks. kuigi, kas Kalifornias nad nimetavadki kuuski (spruce) järjekindlalt mändideks (pine)? see oli silmnähtavalt mingi kuusk, haha, (targutavalt) vist kanada kuuse mingi vorm 😛
Jesus Organic Pizza..

kahe filmi vahele mahtus hetk, kus mu esikusse maandus kolm ja pool lamba lihakeha, samal ajal oli seal tuttav oma väikelapsega, et laenata üht kodumasinat. ning kui ma siis, veel tunde hiljem, peale õnnestunud lambakaalumist, üritasin õmmelda, oli just täpselt see omnibussi-küsitleja veel puudu. mul oligi pooltund, kus ei toimunud mitte midagi. eksole. isegi keegi ei käinud lammast ära korjamas.
tipphetkel oli vannitoas neli nuga ja kaks teritajat. aga ei ühtegi röövitud koera.
õnneks.
sest tont teab, palju seal muidu võinuks verd ja muud segast veel olla..

ainult lapsega läks natuke halvasti, sest ta ikkagi ei tahtnud üksinda kinno minna, kuigi vaatasime midagi välja lausa. ja seda lauamängu, mida me mänginud ei olnud, ei suutnud ma (st mu aju) ka eile lõpuks vastu võtta ning teist ta ei valinud.
ma ikka ei ole üliinimene, tüng!
tool jäi ka ikka veel pooleli. aga ma ei taha seda uisapäisa teha.

***
mina: .. hommik ..? .. esmaspäev … ? :O juba jälle!
I: jube tihti kuidagi viimasel ajal….
II: Milleks paanika 🙂 Ainult 1/7 su elust on esmaspäevad 😉
mina: no laupäevad-pühapäevad küll ei ole 2/7, vaid ka 1/7 😛

***
hommikul aitasin ühel lambulisel 20+kg lammast autosse tassida.

reaalsus, film, unenägu.

meestest ja .. meestest

einoh, vahepeal oli kuidagi rahulikum see elu, aga viimasel ajal on (ja mitte ainult minul) probleeme sellega, et tuttavat (peamiselt meesterahvad) on kuidagi väga seda meelt, et naisel (st nt minul) peab ometi mees olema.
et ehk nt FB-s võib täiesti suvalise teema all minna selleks, et .. oleks sul mees, siis..

ausõna, see näide on hoopis spämmiteemalise postituse alt 🙂 T ja E on mehed, L on naine.
T: äkki saad väljamaale mehele ka?
mina: T, ma ei taha mingit meest, sa ju tead!
E: õige. mehed jätavad sokid vedelema.
mina: tubli, mäletad 😉
T: ma jätan trussikud kah põrandale 😛
mina: oma kodus jäta kuhu tahad.
T: sinu juures pole ma ju ennast lahti riietanud 😛
E: pillekat häirivad ainult vedelevad sokid.
L: Alati on kõik teised ääretult huvitatud sellest, et kõnealsusel isikul oleks mees. Ükskõik, mis teemaga seoses ja ükskõik, missugune mees. Peaasi, et mees. Ja kõnealuse isikuna ei pea ma ainult Pille Riinu silmas. Täielik müstika, et mehe omamine on nii oluliseks muutunud.

nojah, ühes teise postituse juures, kus T.-ga jälle see teema tõusis, ta nimelt arvas, et ma oleksin kena pruut ja ükskord elus võiks ju ometi ma abielluda ka, tegin ettepaneku, et no teeme siis pulmad ometi küll. tema vaba meesterahvas ja puha.
pipardama hakkas 😛
(aga mind ei pane see imestama, ma tean väga täpselt, miks ta nõus polnud. teisalt, no oleks ta ka nö linnukese kirja saanud. ja tema on üks põhimuretsejaid mul, kuigi mitte ainus. nii et ju ta kuuleb mu ‘ettepanekut’ ka edaspidi.)

Eesti filmi teisipäev

praktiliselt esimene vaba teisipäevaõhtu viimaste nädala jooksul tuli loomulikult ära kasutada. müstilisel kombel toimub linnas päris palju tasuta asju. näiteks seesama Eesti filmi teisipäev. seekord oli lisaks see ka nagu osa Sleepwalkersi ehk PÖFFi programmist (millega on mu PÖFFI skoor avatud, lisaks on mõni film veel plaanis, seekord kuidagi suutsin kavaga osaliselt tutvuda) ja siis veel anti üle esimene Anri Rulkovi filmipreemia.

olgem ausad, ega ma ei teadnud isegi, mis sealt oodata on. Rulkovi nime olin muidugi kuulnud ja seda ka, et talle ennustati suurt tulevikku, vist Hirmust mingeid katkeid ka näinud – ja see oli kõik. hiljem lausa arutasime, et huvitav, millesse ta suri (võiks öelda, et lähtuvalt nähtud filmidest ja nende loogikast võinuks eeldada vägivaldset surma :P, aga tegelikult ikkagi haigus).
nojah, ausalt, kohe peale väljumist oli küll selline veidi masendav tunne. selle õhtu alatoon oli kuidagi väga morbiidne ja mitte seepärast, et üht tegijat meie hulgas enam ei ole.
tänaseks on see muidugi üle läinud ja võib öelda, et eraldi võttes polegi nähtul midagi viga. noh, nii ja naa muidugi, nagu ikka.
aga filme ümber jutustama ma ei hakka, nagu ikka.

igatahes.
üllatusfilm oli esimese Anri Rulkovi preemia saanud Triin Ruumeti ‘Teiselpool vikerkaart’. nagu selgus, siis see preemia on autori sisemaailma väljendamise otsingute eest. kusjuures, erinevalt Rulkovi esimesest filmist tajusin ma seda otsingut selles filmis vähem ja olegem ausad, mulle sobibki nii rohkem. sest pole parata, see on üks põhjus, miks paljudele eesti film ei meeldi: seal on liiga palju enese-teiste-sisemaailma otsinguid. mitte, et kõik peaks olema üks tapmine, seks ja naer, aga no..
okei.
igatahes jäi selle filmi lõpuks täiesti lahtiseks see, kas tegu oli mingi tavapärase mängu või fantaasiaga või päriselt mitte. vahel tundus, et asi väljus mingitest kokkulepitud raamidest, aga kindel olla ei saa. mingid detailid viitasid vastupidisele.
mingid hetked restoraniepisoodis meenutasid mulle hoopis Sügisballi ühte konkreetset restoraniepioodi, kuigi seal ei olnud midagi üheselt sarnast. kui, siis mingi üldine meeleolu äkki. ei tea.
mingis mõttes läkski see film mulle vist kõige rohkem korda. äkki seepärast, et naise tehtud filmi ma mõistangi paremini, eriti, kui tegu on otsingutega?

Jõeranna ‘Väliseesti’ oli film, mille kohta autor ise ei suutnudki öelda, kas see on dokumentaal- või mängufilm, veider. väga otse öeldes oli see dokumentaalfilmi-stiilis mängufilm (nagu ka kaks järgnevat). selle kõige juures muide hoidis pinget ka üleval. et mis ja miks ikkagi juhtus siis õieti.. ning peale seanssi arutasime, et oot, mis nüüd saab nende piltidega, mis meist seal saalis tehti. et kas.. ? 😉
boonus: kohad, mida ma üldjoontes tunnen. ma just mingil päeval vaatasin Torontot streetviewst. muidugi ei tea ma konkreetseit võttepaiku (va mõned kesklinna tänavanurgad ja Eesti Maja, kus ma isegi esinenud olen :O), aga see üldine tunnetus, kohatunnetus oli tuttavlik.

Rulkov. Juliet.
okei, ma sain aru, mida ta väljendada tahtis, aga see teostus oli minu jaoks natuke liiga otsiv. seda enam, et lugu kui sellist õieti ei olnud rohkem kui mõnekümnesekundilise uudisklipi jagu. ma olen ilmselgelt pool oma eluiga liiga vana selle filmi jaoks.

Helmut oli juba märksa rohkem ‘lugu’. otsad jäid küll lahtiseks, aga no see on teatud tüüpi filmide puhul tavaline ja iseenesest mind ei häirigi väga tihti. eks see ongi sellise eksistentsiaalse filmi tavavõte.
selles loos oli olulisel kohal ka film. film filmis. mis oli kohati veel sügavam, kui see põhifilm ise.
ning jaa, selgus, et ka koht. mida ma seekord küll ära ei tundud. aga ma tõesti ei mäleta sellest 20+ aasta tagusest ajast, milline täpselt see kultuurimaja oli. äkki on veel mingis teises hoones nüüd praegugi? kuigi vist mitte, raamatukogu asukoht klappis ju. ometi, selgub, ei mäleta ma selle saali sisemusest ikka mitte midagi, kuigi on seal isegi nii filmi vaadatud kui jalga keerutatud. oi noorus-noorus.
mälestustetulv tegi mind kuidagi ebakindlaks.

Hirm, nagu ma ütlesin, sellest ma vist oli umbes treilerit või midagi näinud. äkki lihtsalt fotot.
sümboleid oli seal muidugi omajagu. punane telefon, punane kostüüm, punane auto, punased sokid. vastukaaluks pastelne heledus visuaalis, segatud omapärase julmusega. hääled.
aga lõpp ei olnud minu jaoks piisavalt veenev. tähendab, mingi ajafaktor. ta oli liiga lühidalt selles majas viibinud, et niimoodi kohe jääda. ja ta ei alistunud ju hirmu tõttu, minu meelest küll? et ehk see pealkiri oli natuke liialt suunav asjani, mida mina ei tajunud sellisel kombel. hirm oli küll, aga jah, kuidagi teistmoodi. et ehk oleks olnud nt ressursse teha pikemat filmi, oleks äkki mõjusam olnud?
ning ma ei paiguta seda kindlasti mitte õudukate alla.

filmidest sõltumatut saundträkki ka. hommikune muusika oli tango, aga tegelikult ei ole täna tangopäev. magnettorm (mis seletab paljutki), november..

kui me elaksime kõik koos

jah, laupäeva mahtus kino ka. kena. et M.-il meeles oli, et meil oli sellest juttu olnud ja ta mulle seda meelde tuletas. kuigi tegelikult oleks tahtnud seda saare-sõbrannaga kaema minna. no et vaadata, mida selline mitteamelik vanurite kommuun ikkagi kujutab (ega vanadekodud ja hooldekodud pole ju ka muud, kui vanurite kommuunid, aga lihtsalt kontrolli all.

kui me elaksime kõik koos‘, on siis see film ja žanriks miskipärast komöödia. noh, mida ju kohati oligi. aga kindlasti mitte selline lihtne komöödia nind üleldse, sama hästi võiks seda nimetada ka nt draamaks. sest tegelikult on seal palju ka tõsist ja lausa kurba. kuigi naljakohti on muidugi ka. ning irooniat muidugi. seksi ei saa samuti alahinnata, teema, mida tavaliselt 70-aastastega ei seostata ja mida seal oli kohati isegi liiga palju.
aga samas oligi filmi täiesti läbiv idee see, et ka 70+ inimesed on veel elu täis ning neid ei ole mõtet maha kanda. vähemalt seni, kuni nad ise seda ei tee (aga paljud 30sedki kannavad end ise maha, näiteks).

M. väitis, et tal oli päris igav kuna üsna lõpuni, mulle meeldis tervikuna. soe ja südamlik, ma ütleksin. ja igatahes annab julgust oma kooselamise-plaane täide viia, kui aeg nii kaugel 😉

iseenesest oli laupäevases Postimehes väga tore arvustus, aga see ei ole hetkeks veel vabalt loetav.

reede. rohelised lehed lumel.

ah, mis lumi? ahah. vist oli jah midagi.. natuke libe ja natuke märg.
tegelikult hetkel isegi istun ja peaaegu et vaatan aknast välja. kui just silmad kinni ei ole. haruldane hetk, ma ütlen.
kuni maha ei istu, ei pane väsimust tähelegi. ei ole aega panna. pole siis ime, kui ma vabamal päeval toole lammutan ja seejärel vihaselt neid klammerdan 🙂 see energia tuleb ka kusagile välja elada ju 😛

ma vist umbes tean ka, mis mul viga on. ma olen liiga kaua paigal olnud. no et viimati käisin niimoodi väheke korralikumalt linnast väljas augustis. ja see on ometi ammu.
ausõna, isegi kino oli selle kõrval juba täitsa põnev.
õnneks saab see kuu ka kohe läbi. onju, kui ma olen pähe võtnud, et lihtsalt see kuu on imelik, siis uuest kuust on kõik korras? sest ma ise usun nii ja teadagi, maailm me ümber on selline, nagu me pähe võtame. no enam-vähem. jättes kõrvale majanduse ja poliitika. no ja ilma vist ka. kuigi ei ole halba ilma..
kuigi, nagu öeldud, ega ma novebris rohkem aega saa kusagile minna (just sain jälle kirja mingi päeva, kus ma pean ühel päeval olema mitmes kohas). raha.. no kui pole aega, siis tühja sellest rahast kah.

sirvisin vanu Burdasid ja no ausõna, mismõttes ma leidsin sealt päris mitu quick’n’easy (ehk kiire-lihtne) lõiget mingitele mantlitele või mantlitaolistele asjadele? ärge ajagi udu pähe, mantel ei ole iial kiire ega lihtne. algaja ei tee seda kiirelt, kui tahab korralikku tulemust. ausõna.
mitte, et ma plaaniksin omale mantlit õmmelda. lihtsalt jäi silma. sest no ma olen liiga palju õmblemist õppinud, et omale mantlit mitte õmmelda.
seelikud olid sel ajal kitsad, püksid laiad (püksseelikud, mäletate, ah?), jakid ka, eriti õlad.
nii et sellist seelikulõiget, nagu mul vaja, seal otseloomulikult ei olnud. naiivitar mina. tõesti nagu loodan päris mitme aastakäigu peale leida siis sobiv seelik? aga no lootsin jah. no et äkki on vähemalt üks midagi natuke sinnapoole. tühjagi.

see-eest leidsin sealt kummalisi mälestusi. sest seal oli asju, mida ma olen kunagi õmmelnud. omale või kellelegi.
või siis lihtsad mälupildid. see modell, kelle fotod ei meeldinud mulle 12a tagasi, selle fotod ei meeldi praegu ka. imelik.
üks püksivärvel, mida ma kunagi õmmelnud olen, hm, selle baasil saaks ju ka mingi seeliku ‘ehitada’.. ? aga mitte selle, mida ma hetkel soovin.

kui ma viimati raamatukogus olin, ei tulnud mul “Preili Smilla lumetaju” nimi meeldi. autor ammugi mitte. kuigi juba siis oli tahtmine see võtta. nüüd seda enam.
selle asemel võtsin lisaks mulle viimasel hetkel silma hakanud “Sillamäe passiooni”. mis on ka muidugi hea, kuigi hoopis teistmoodi.

šokolaadisaia tahaks.

ikkagi filmipostitus

mõtlesin küll, et kirjutan eilsest filmist, “Teel”, aga siis avastasin, et seda on kogu meedia täis. ning mis parata, kui ma ei ole ilmselt piisavalt haritud või tark, et mulle see film übermuljet ei jätnud. tehnilise poole pealt heidaks ette seda, et kui on käe pealt filmimine, siis võiks olla veidi rohkem üldkaadreid, see pidevalt värisev suur kaader puhtfüüsiliselt väsitab. loo kohta, nojah, kui ma kunagi ammu raamatut lugesin, tundus ka väga diip, aga enam mitte. ma ei tea. tore on ju ennast otsida, kui tegelikult kohustusi pole et ehk su ümber on teised, kes tegelevad olmega. ning puhtpraktiliselt, ausalt, see eluviis on ikka kulukas ka, mina sellist endale võimaldada ei saaks, kuigi tahaks ju ka muudkui reisida 😉
ah, olgu, väga hull ka ei olnud. ilmselt mitte kõige õigem hetk mu jaoks lihtsalt.
või siis on sellega mu jaoks nagu Salingeriga, et natuke liiga ülepakutult tahtmine diip olla?

Kevadine ärkamine

eile oli muusikalipäev, Nukuteatri ‘Kevadine ärkamine‘. Viktoria keskus õnnestus kenasti üles leida, trammi pealt ei olnudki pikk maa. tasuta kutsed, mis nii viga 🙂

kuna tegu on uue saaliga, siis alustuseks just ruumidest, no et oleks teada, mis ootab.
sellist jalutamisruumi üleliia ei ole, aga natuke siiski. selline eesruum siis nagu, kus on kohvikuke ning piki ruumi kulgev lahtine akvaarium, mis imiteerib jõge – kaks silda on ka üle ja kalad sees. eile juhtus see ruum ropult palav olema ning kuna konkreetse etenduse algus tehnilistel põhjustel venis ja venis, siis sai sellest ruumist küll väga kopp ette 😛 kuigi ilmselgelt tegelikult on see päris toredasti lahendatud.
puuduseks on tualettide vähene hulk. selles tagumise ruumi omas on naistele täpselt kaks kabiini ja seda ON ilmselgelt vähe. välisukse kõrval on küll ka midagi, aga ega seegi palju ei leevenda.
saal see-eest oli pigem jahe, mis hetkel oli pluss, no et õhku jagus. aga veel jahedamas oleks vist juba külm hakanud.

sellest muusikalist ei teadnud ma ette mitta midagi, välja arvatud seda, et naispeaosa mängib tuttav tütarlaps. ja no tõesti, ilmselt mõni muusika- ja teatriinimene leiaks tema töös vigu, aga minu jaoks oli hämmastav, kui hästi ta toime tuli. või ongi asi selles, et mina mäletan teda ajast, kui oli veel koolieelik? 🙂 ikkagi, tubli töö!

igatahes, mingil hetkel tundus mulle, et see lugu läheb liiga laiali ja nad tahavad liiga palju panna ühe muusikalise etenduse sisse – teadagi, pool aega läheb ju muusika peale ja enamasti sel ajal lugu ei liigu liiga palju edasi. aga lõpuks loksus kõik kuidagi enam-vähem paika. mõni teema jäi küll rohkem riivamisi puudutatuks ning ehk liiga skemaatiliseks, pigem aimatavaks.
põhiteema oli muidugi üsna lihtne, aga taas, muusikalis ei saa minna liiga peensustesse, sest siis see veniks liiga pikaks. ning nagu öeldud, siis neid väikeseid nüansse seal ju oli ka.
lühidalt, puudutas ja jäin rahule. kümnene poiss jäi ka rahule.

kavas oli kirjas, et alla 12-aastastele on see etendus mittesoovitatav, minu kümnene aga leidis, et see oli talle arusaadav ning igatahes kõrvaltvaatajana ütlen, et silmnähtavad häbi ja punastamist see veel ei tekitanud. et ilmselt paari aasta pärast oleks ta end seal märksa ebamugavamalt tundnud.
ilmselt mõni nüanss jäi talle veidi arusaamatumaks ka, aga need olid ilmselgelt sellised, millele ma tähelepanu ise ei juhtinud. ja ega ma ei tea, see, et ta aru ei saanud, on minu oletus ju ainult. mingite asjade kohta küsisin üle ja üritasin juurde rääkida, aga tundus, et enamikku sellest ta juba teadis. või siis mitte.. näiteks see koduvägivalla-teema. nii mõnegi asja juures sai öeldud, et aastal 1890 oli nii ja nüüd enam ammu mitte, aga koduvägivalla puhul pidin küll tõdema, et kahjuks esineb selliseid asju ka praegu. jälle, ma ei läinud seal detailideni, küsimus ei olnud ju ainult peksmises..
ma ei suuda hetkel meenutada, kes ütles, et peaks olema lausa, et alla 16 keelatud, aga ma ei ole nõus. lihtsalt arvan, et on mingi nö Päris Pube vanus või seisund, mille puhul noor ilmselgelt ei taha seda etendust vaadata koos vanemaga. alla 12 – sõltub lapsest, nagu näha.
(laps läheb sel aastal veel Viktoriasse, klassiga, Puhhi vaatama :P)

teatririietusest tuli ka juttu. mina, korraliku konservatiivse (olen või? :O) vanainimesena ohkasin neid siniseid teksasid ja kirjuid t-särke vaadates, et kas enam ei olegi kohta, kuhu viisakamate riietega minnakse (või ei olegi inimestel viisakamaid riideid?), aga poeg arvas, et las inimesed kannavad, mida soovivad. ning, olles üks väheseid pintsaku JA lipsuga meesisikuid seal, teatas täienduseks, et talle lihtsalt meeldib niimoodi riides käia ja seepärast ongi.
ohjah.
minu jaoks siiski teater (mitte õues toimuv suveteater lausa) on koht, kuhu ma saan minna natuke teiste riietega kui igapäevariided on.

pilte näeb näiteks etenduse FB lehelt ning muusikaline lõik ei ole seekord kahjuks meie etendusest, sest konkreetset pala ei ole eesti keeles veel saada. aga muidu on Nukuteatri etendusega seotud videod nähtavad youtubes Nuku kanalil.