vahel on tunne, et kui muu ei aita, siis peaksin see mina olema.
aga ei, alati on muid variante, nii et ei tasu lootagi 🙂
Autor: PilleRiin
vihmahommikune
oeh.
no mis kasu on minul sellest lahtilaskmisest, kui see minevik ripub minu küljes? nagu koeras**t saapakontsa küljes. aint saabastega on lihtsam ikkagi, saab kasvõi ära visata.
ilmselt siis peab tegema lihtsalt vastupidi. et kui on midagi uut, laseb minevik minust lahti. või midagi sellist.
igatahes.
tänane vihm tegi natuke nõutuks. no et nagu päris sügis ei ole, aga suveriietega ka ei liigu. leidsin siiski midagi sobivat (ja seda ka, et riidekapp tuleks uuesti üle sortida 🙂
linnas vaatasin, et mitmedki on päris korralike mantlitega.
see annab lootust, et varsti on natuke rahulikum periood.
aga mitte veel, mitte veel 🙂
kass, kes kõnnib..
eile kuidagi juhtusin õhtul M.-ga rääkima usaldusest ja lähedusest jms. ja et miks minul nende asjadega on, nagu on. ühtlasi oli kohe hea tuua värskeid näiteid, kuidas enam-vähem iga öeldud asja saab sinu (st hetkel minu) vastu ära kasutada. eriti veel kirja pandud asju. jah, iga selline juhtum süvendab üleüldist usaldamatust, kuigi see ei pruugigi välja paista (oma olemuselt olen ma ikka selline sinisilmne ju).
eriti hullud ongi sellisel juhul need inimesed, kes oma arust tahavad head (nojah, ebameeldivatele inimestele nagunii ei räägi eriti midagi) või siis enamvähem igal sammul väidavad, et nad ei kuritarvita iial seda, mis neile räägitud on.
ohumärgiks on kujunenud see, kui inimene samas iseenda asjadest rääkida väga ei taha või keerutab lihtsalt olulisest eemale.
aga seda kõike ei pruugi alati õigel hetkel tähele panna.
nii et jah, kui keegi tuleb ja hakkab mult väga kiirelt väga isiklikke asju küsima, siis see on vale tee. minu usaldust sellega ei võida ja lähedale ei saa.
ja ega ma väga tahagi.
ideid?
kuulge, enne, kui ma edasi pöördun, ehk teab keegi: mida teha identiteedivargaga? kasutab võõraid nimesid ja e-maile, IP aadressid on ka olemas. üldsuund oleks mis? AKI?
hiljem: selles osas ka palun ideid, et kui on inimene, kellele ma olen korduvalt verbaalselt väljendanud, et ma ei soovi suhelda, kuid ta ei pea seda miskiks ning muudkui üritab suhelda, mis siis teha? mismoodi on võimalik ‘heaga’, nagu ta soovib, seda suhtlust ära lõpetada, kui ta ei kuula normaalset juttu ega pea seda millekski? sisuliselt olen mina valget lippu lehvitanud, omapoolsed sidemed katkestanud (et mitte nö sõdida), aga teine pool ründab edasi..
puhata ja mängida on vist palju soovitud
eile hommikul olin seda meelt, et ongi tore vihmane ilm, nokin kodus asju teha. no et vahelduseks võiks ju vaikselt neid asju ka teha, milleks suvel pole oluliselt aega olnud (või kui on, siis olen lihtsalt hinge tõmmanud). puhata tahaks ju.
aga jälle, teadagi.
viidi linnast välja sünnipäevale ära.
kui kõik on nii ära orgunnitud, et tõesti on vaja ainult autosse istuda, no kaua sa siis ikka üritad väita, et ei tule.
pärast oli ikka täitsa hea meel ka. väga vahva oli. lisaks need seened, mis väikesel ümbruskonnaga tutvumise jalutuskäigul üles korjatud said. ning praelesta juurde sobis seenekaste küll ka 🙂
ega täna palju targem olnud.
naersin juba, et ma ootan sügist. saaks ometi natuke rahulikuma elu peale. sest suvel pole küll puhata ja mängida saanud. samas defineerimise küsimus: puhkus ei pea olema füüsiline puhkus. ja rutsiinist välja olen ma saanud ometi küll ja küll.
.. kursused, ikkagi..
mitu korda ma pean..
eileõhtune deja-vu. ainult selle vahega, et ma ei ole seda enne näinud unes, vaid täiesti reaalselt. ja mitte üks kord.
ning praktiliselt ainus reaktsioon selle peale on imestamine, et kui blondiks mind õige peetakse? ja tõdemine, et ilmselgelt üsnagi blondiks. ilmselt ma olen selle ära ka teeninud kohati, tõesti.
sest no eksole. ma olen ju ometi ennegi langenud lõksu nagu joodiku või vägivallatseja naine, kellele iga kord tõotatakse, et see on viimane kord ja nüüd kohe kõik muutub, igaveseks (kuigi ma pean tõdema, et mul ei ole kogemust joodikuga ning oluliselt mitte ka füüsilise vägivallaga. aga neid teemasid on veel. petmisest ei räägi ma siinkohal ka mitte). kuigi juba teine kord sama käitumismudelit peaks piisavalt tõestama, et ei muutu midagi.
aga eks ma natuke olen aja jooksul vist arenenud ka ning ei kipu enam väga mitu korda ühe reha otsa jooksma.
ning jaa, ei saa salata, inimestele meeldimise vajadus ei ole ka enam ammu minu tugevaim külg. et ehk mul ei ole vaja kellelegi meeldida, et mu enesehinnang püsiks, ning seega võin sellised tõotajad ilmselgelt tähelepanuta jätta.
või siis, eelmise postituse valguses, minus ei ole enam seda tühimikku, mida ma peaksin teistega täitma.
ning see teeb olemise väga palju kergemaks.
õnne valem?
Harri Kingo kommentaar EE artiklile “Appi, ma vajan armastust“:
Armastust võib vaadelda sõltuvusena, kuid sel juhul peame arvestama, et me ei vaatle armastust, vaid kirge – emotsionaalset iha ja viha inimeses.
Armumine on see algustpunkt, kus inimene seisab piltlikult teelahkmel – kas see armumine läh
eb üle kireks – emotsionaalseteks ihaks ja vihaks, lausa neist sõltuvuseks… või muutub tõeliseks puhtaks armastuseks. Meie häda on selles, et me ajame need kaks alati lootusetult segamini – ajame segamini kire (oma emotsionalsed ihad ja vihad) ja armastuse. Me peame kirge armastuseks.Ometi, need kaks pole samased ja on lausa vastandlikud. Kõik religioossed õpetused õpetavad meile armastust, kuid kõik religiossed õpetused õpetavad meile kirgedes elamise ületamist ja jätmist. Idas peetakse meie kirgi – ihasid ja vihasid – rasketeksks meeleplekkideks, mis ei võimalda inimesel jõuda puhta meele ja armastuseni. Põhimõtteliselt sama vaade kirele on ka läänes – ihade ja vihade küüsis inimene on kaugel võimest oma ligimest armastada ja isetult teenida.
Kired – emotsionaalsed ihad ja vihad – on alati isekad, egoistlikud. Armastus seevastu on isetu ja altruistlik. Me võiks õppida neil kahel vahet tegema – meie ja meie lähedaste elu oleks kergem, kui me oskalsime iseendas neil vahet teha ja neid kahte segamini alatasa ei ajaks.
jah, ma tean, millest ta räägib. ja tean, millest artikkel räägib. turvatunde otisimine läbi teise inimese ei ole mitte võõras teema, aga jah, see ei ole armastus. nii palju ma tänaseks juba tean.
välk-Vormsi
sest muudmoodi seda nimetada ei saa. õhtul nii seitsmeks olin seal, hommikul 11 ajal tagasi.
teadagi, kui lapsel on mingi hobi, siis on vanema asi kaasa elada ja tunnustada. nii et kui on ikka muusikaalager Vormsil, siis tuleb end kätte võtta ja asuda Tallinnast teele, teadmata, kuidas täpselt kohale jõuab ja kuidas täpselt tagasi saab. infoks praamiajad, laagrilaste logistika ning teadmine, et sama praami peal lihtsalt peab olema veel inimesi, kel Hullosse asja. nojah, et buss peaks ka praamil vastas olema, aga alati ei olevat ikka.
kõik läks libedalt, nii sinna kui tagasi.
Rälby külalaadale oelks küll tahtnud minna, aga no kui ei saa, siis ei saa. palju kohti ju, kuhu tahaks või midagi.
konsert oli vinge. 30+ last, hunnik instrumente, 2 tundi muusikat. mina ei tea, kuidas nad seal laagrites seda teevad, ma sel suvel juba teist korda imestan. aga kuidagi teevad. kodus nad küll paari päevaga nii palju ei omanda, ka paari nädalaga mu meelest mitte.
poiss siiski arvas, et ta sel aastal ehk ei võta torupilliõpet juurde. aga kui ma leidsin koha, siis jäi mõtlema, et äkki ikka kabetab tunnikese ta nädalaplaani.
vaatame, kui kõik muud kabetamised tehtud saavad.
põrandal matikesel magamine ei ole minu teema küll ka vist mitte siis, kui pole laagri viimane öö, mil lapsed enamvähem hommikuni ringi trallitavad. oma voodi on ikka hea 🙂
selles mõttes on hea ka, et ei olnudki mingit oma transporti, täna oleks ikka väga kehv sõita olnud küll.
Grand Pizza Haapsalus ei oska ikka raha korjata. no ma saan aru jah, et Augustibluus ja jubedalt rahvast, aga korjake siis lihtsalt laudu hoovist ja mujalt vähemaks, kui ei jõua pitsasid valmistada ja/või teenindada. sellises kohas ei taha küll kuulda, et ootaeg on umbes tunnike. me seda küll ei kuulnud, aga umbes nii läks. natuke hiljem hakati ütlema ja siis vahepeal pandi üldse silt, et mingi kellani suletud. no et saab eest ära teenindada või nii.
väike koht, ei ole seda võimsust, aga kui on selline üritus + hea ilmateade, siis ehk natuke saaks organiseerida seda asja sujuvamaks?
kuigi jah, ega mul ega lapsel ei olnud midagi seal varjus pingil lösutamise vastu.
varsti saab sellest suvest natuke puhata ka 😛
une näod
appi, unustasin täitsa ära, mul oli absurdsete unede öö. üleväsimusest nagunii. aga ma vaatasin retseptisaite ja siis meenus 😛 ja ei lisa eelmise postituse lõppu vot.
et jah, toit. mingil hetkel olin ma unes jaama turul, mis tegelikult ei näinud üldse välja nagu jaama turg, teadagi, nagu unedes ikka. ja seal müüdi ühes letis igasuguseid selliseid meil mitte tavalisi asju, nagu värske okra (söödav muskushibisk :O), erinevaid tšillipiprad jne.. aga hinnad olid ka vastavad, nt okra tükk (!) oli 2eur 😛
nii et ma midagi ei ostnud küll.
aga edasi oli kuidagi jube. sõitsime Mustamelt trolliga linna suunas (miks, ma ei tea, osa olid mingid välismaalased) – või oli see hoopis tramm. ja õhus olid mingid sõjaväe helikopterid. tükki neli. väga lähedal ja kuidagi ähvardavad. trollis (või trammis) käis veel arutelu, et huvitav, mis demonstratsioon või mis see on, kui üks korraga suunas oma ee.. relvad.. trollist natuke tahapoole ja tulistas mingi ee.. mürsu välja. ilmselt mõnisada meetrit tahapoole.
meie troll jäi seisma ja jooksime välja. mingit kõrvalist teed mööda liikusime linna poole ja siis olime korraga kusagil Mooni tänava kandis.. samas jälle oli see natuke nagu Nõmme tee. ja seal oli mingi nagu ministeerium või asutus, kust me püüdsime abi otsida, aga meid ära tõrjuti.
edasi ma ei mäleta, keeras positiivsemaks ära.
nii et hommikuks oli ülekaalus siiski hea emotsioon.