“Ahistavad endised tuttavad, kallimad või elukaaslased, kes ei taha oma saaki käest lasta, püsivad oma endisel pidevalt sabas, käivad tal tööl vastas, helistavad talle ööpäev läbi ja ähvardavad teda otseselt või kaudselt. /-/ On kindlaks tehtud, et ahistamine, reageerigu ohver sellele kuitahes vähe, võib viia füüsilise vägivallani.”
“Ründavaid mõista andmisi ja vihjeid täis kirjad on osav võte, et teist jälgi jätmata tasakaalust välja lüüa. Kõrvaline lugeja oskab neist arvata vaid seda, et kas inimest vahetavad tavalisi teravusi. Kuid see ei ole nii. Siin on tegemist ühepoolse rünnakuga, kus rünnatav ei saa reageerida ja end kaitsta.”
“Niipea, kui tundub, et ohver pääseb tema käest, haarab agressorit paanika ja raev; ta läheb pööraseks. /-/ Selle vaenu õigustamiseks toob ahistaja ette partneripoolse tagakiusamise, mille vastu tal olevat end õigus kaitsta.
Projektsiooninähtuste tõttu on agressori vihkamine sama mõõtu vihkamisega, mida ta arvab, et ohver tunneb tema vastu. Tema silmis on ohver hukatust toov, julm koletis. Tegelikult ei tunne ohver selles järgus ei vaenu ega viha. Agressor aga omistab talle kurje kavatsusi ja ennetab teda, rünnates esimesena.”
M.-F. Hirigoyen “Moraalne ahistamine”
selle viimase lõigu kohta on elust endast näiteid küll tuua. et ehk agressoripoolseid rünnakuid stiilis ’ise sa ju kutsud sellise käitumise esile’. puhtakujulised õpikujuhtumid.
