esimene tool

ikka ise ilu tegija.
et ehk lõpuks sain tehtud. ei võtnud kaua aega, aga et kõik vajalik oleks olemas, see võttis aega. ning jah, saab ka paremini (siin pildil ei paista pisivead välja), aga ma arvan, et esimese korra kohta on täitsa hea siiski. kuigi algus läks rohkem metsa, ma ikka nokkisin päris suure hulga klambreid poole pealt välja.
siinkohal ei saa jätta tänamata Vtl-i, kes lisaks headele riistadele ka hulga vajalikku nõu andis 🙂

see on siis alustuseks kõige lihtsam tool. erinevaid on siin veel ootel, nii et järg on aja jooksul tulemas.

way to succeed


noh, ikka kipume võrdlema või midagi.
selles mõttes on vahel õige, et ignorance is bliss. siis ei teki võrdlust ja muret, et äkki ma teen valesti või halvemini.

mitte, et sellel hetkes kuidagi mingi konkreetne kontekst oleks.
liiga kiire on.
hambavalu vist ka.

valgusfoori avamise päev


ausõna, noh!
kusjuures mitte midagi ei ole nagu valesti! kõik on normaalne ja kulgeb viisakalt, võiks ju öelda, et isegi hästi. ja ometi on selline päev, et .. aaarrrgh!

ilgelt tahaks nagu vähemalt vingudagi, aga isegi seda ei suuda, sest üldrahvalikud teemad (elekter jms) saavad niigi igalt poolt ja mul ei ole midagi uut ega põrutavat lisada. isiklikke põhjuseid vingumiseks nagu ei ole. välja arvatud seesama, et selline imelik päev on.
tööl soovitati isegi konjakipitsike võtta, aga esiteks mulle see jook ei maitse ja teiseks on imelik keset tööpäeva juua niimoodi. võtsin hoopis kohvi. mitte, et sellestki kuidagi abi oleks.
ja üleüldse, mismoodi saab olla nii, et kõik on nagu hästi, aga terve päeva on kohutav errori-tunne peal?
see pole ka päris normaalne, et ma tahan tangot tantsida. nagu ma oskaksin üldse..

Päeva Uudis:

une näod

täiskuuöö.

ma olin koolitusel, aga siis jalutasin linna peal, see oli Rakvere (aga ei olnud ka, nagu ikka unedes). lund oli paksult ja miskipärast oli hästi palju vene turiste.
siis sain aga hoopiski tuttavaga kokku ja läksime sööma. miskipärast oli see samas majas, kus koolitus ning see oli küll täiesti abstrakne maja et ehk ei seostu ühegi reaalse kohaga.
nojah, ja seal meid lihtsalt ei teenindatud. meesterahvas leti taga sebis umbes klaase puhastada ega pööranud meile mingit tähelepanu. kui teda hõigatud sai, siis umbes mõmises midagi ebamäärast vastu. kuskilt sigines sinna veel mu teendindusjuhina töötav sõbranna, umbes siis, kui peale mõningast teenindajapoolset õiendamist arvasin, et seda kohta ei soovita ma mitte kellelegi. mispeale tuli tagant veel üks mees, vist omanik või juhataja ning täiesti vabalt hakkasid nad seal arutama, et naised on ikka jõledad kliendid. kaasasolnud mees käitus nagu mömm ning jäi tüüpidele midagi vabandama, meie marssisime minema. sel ajal olid seal miskipärast mõned koolitusel olnud inimesed veel, kelle suhtumine oli stiilis, et oi, mismoodi keegi julges siin kohas midagi negatiivset öelda.
jõudsin tigeda ja näljasena ööbimispaika, kus miskipärast oli me tuba inimesi täis ja paar tükki istus minu voodil. igatahes teatasin neile, et neist oleks kena nüüd eest ära minna, sest ma tahan magada, muidu olen homme sama tige kui täna..

.. ja siis helises äratuskell.
kusjuures ma tükk aega mõtlesin, et see on mingi mõnitamine unenäos, aga siis tabasin ära, et ikka täiesti reaalne.

septembri lõpp

oeh.
eile oli vist veel enam-vähem rahulik päev. või siis rahulikum. hulkusime lapsega. no ja natuke muud nipet-näpet.

tänase päeva kohta ei saa mitte kuidagi ‘rahulik’ öelda.
kuigi lõpuks ei läinud see üldse plaanitult. sest eksole, üheksa korda mõõda, üks kord lõika. või siis oli see väike mõtlematus minu poolt lihtsalt. ikkagi esimene tool korda teha. ometi sain ma head riistad ja asjalikku nõu (rääkimata teisest tassist kohvist), aga nojah, ikka panin mööda. asi venib veel mõned päevad kahjuks.
laud sai küll korda, super!

well, seega plaanide muutus.
kapiotsa sain täis, ühe kapi tühjemaks. ilmselt pean julmemalt kasutama planeerimisvõtet ‘viska ära’. see on küll ajaplaneerimiskontekstis, aga tegelikult annab sellega kõike planeerida ju 😛
aga on hulk mingeid asju, millega ei oska õieti midagi teha. reisidelt toodud sodi ja muu selline. ära visata on nagu imelik, hoida ka kusagil õieti pole. ning mingid muud sellised asjad.
rääkimata suurest kastitäiest nendest, peamiselt lapsele väikseks jäänud, riietest-jalanõudest, mille müügiga peaks tegelema. no korralikud, ei taha ju päris niisama ära anda, aga kui ma mõtlen kogu sellele jamale, mis müügiga kaasa käib, siis tundub Paavlisse äraviimine juba päris hea mõte..
ja üldse, see kapp..

kui ma ehituspoes ja asju hankimas olin, helistas laps ja tuletas meelde paar asja, mis ma juba mõned päevad olen unustanud ostmata. nagu kummikindad omale ja paar muud sellist asja. no väga asjalik ja armas temast, ma oleksingi muidu ju jälle ära unustanud.
hiljem, kui me kana sõime ja kass samuti paar tükikest imekombel ära sõi, teatas laps, et kas sööb linde.. küpetatud linde 🙂

tähendab, ma olen ilmselgelt liiga väsinud, et artikuleeritult kirjutada.

mul on hääl ja ma ei karda seda kasutada

eile, kursustel, teine kohtumine.
läbiviijad ikka rõhutasid, et me sekkuksime, küsiksime, tooksime oma elust näiteid jms. vahepeal küsivad umbes ise ka. onju, keskmine eestlane on üsna vait, kui temalt midagi ei küsita, mõtleb, et tal ei ole midagi mõistlikku öelda, tema kogemused ei ole nii head ja küsimus kõlab rumalalt. aga mind see, teadagi, ei häiri. kui ma juba kõike teaksin, ei peaks ju ometi kursustel käima või midagi? nii et mina ja veel paar inimest ütleme siiski vahepeal ka sõna sekka. mis on täiesti okei, kuni me ikka juhendajale ka rääkimisaega jätame 🙂

aga, tulle tagasi alguse juurde, eile siis, tähendab, oli meil teine kord kokku saada. kuna ma istun uksest üsna kaugel ning kursuse lõppedes ei torma ju üle teiste ja laudade ukse juurde, jäin üsna viimaste hulka. samas oli tulnud koolitusjuht meie juhendajaga midagi rääkima. riietun vaikselt, kui koolitusjuht korraga tuleb ligi, et tere, teil läheb siin vist kenasti, ma kuulsin su häält mitmel korral.
mina olen selle peale, et nagu möh? et jah, ta esimene kord oli osa aega seal ruumis, aga.. mu häälel peab ikka väga erituv tämber olema või..
nojaa, tema kabinet on meie ruumi kõrval. aga no..
juhendaja sekkus siis ka ja leidis, et väga tore, et mõni sõna võtab, et küll siis teised ka julgevad varsti. et ehk jajaa, kõik on väga hästi, kinnitasid mõlemad.
aga minu hinge jäi ikka väike kahtluseuss, et äkki ei ole või?
ah, no öelgu siis otse, et hoia suu rohkem koomal (paar korda avasin ma suu küll siis, kui mingi ruumi õhkupaisatud küsimuse peale tekkinud sügav vaikus juba liiga piinlikuks hakkas muutuma..), mitte ärgu andku läbi lillede mõista. eriti, kui nad ise tegelikult pidevalt rõhutavad, et me sekkuksime. eksole? 🙂

iTurundus

ausõna, mu tuttavate hulgas on palju toredaid inimesi, kes kasutavad iPhonet ja ei tee sellest numbrit ning tegelikult ka vajavad neid funktsioone ja kõike. ning kui oma süsteem on juba iAsjade peale üles ehitatud, siis muidugi naljalt sealt välja ei liigu (üks tuttav kirjutas FB-s just sellest, kuidas tal ei ole mõtet Androidi osta, sest see ei ühildu iAsjadega piisavalt. eks see ühilduvus ongi probleem, eriti, kui oma asjad süsteemipõhise pilve peale ehitada). ning on inimesi, kellele sobibki see süsteem kõige rohkem.
iga asja jaoks on ju sihtgrupp olemas.

aga selline teade paneb küll muigama:

Head iPhone5 huvilised! Kuna iPhone5 järele on suur nõudlus kogu Euroopas, on Eestisse jõudvate telefonide arv piiratud ning iPhone5 tuleb seetõttu 28.09 müügile ainult kahes EMT esinduses Tallinnas ja Tartus ning EMT e-poes.
iPhone 5 müük algab EMT Keskuses Solarises ja Tartu Kaubamaja EMT Esinduses 28.septembril kell 9:00. EMT Keskus Solarises avatakse homme seetõttu tund aega tavapärasest varem ehk kell 9:00. EMT e-poest saab iPhone5 osta reedel alates 00:01.

no ausalt, kas meil siis ongi nii palju neid, kes tingimata tahavad oma telefoni esimesel võimalusel välja vahetada? või siis nii tekitataksegi nõudlus?

aga see järgmine on veel naljakam (ning ei näita mitte midagi telefoni, küll aga turunduse ja inimeste kohta):

ja nende iAsjade puhul ei olegi küsimus ilmselt mitte alati kasutusmugavuses. tegelikult, ma ütleksin, on selle asja taga vingelt läbimõeldud turundus et ehk inimene seotakse väga kindlalt ära (kuigi mu tuttavate hulgas on ka neid, kes on iAsjade pealt edasi-tagasi mujale liikunud).
ning alati jääb neid, kellele see süsteem mingil põhjusel ikkagi ei sobi. vt seesama eelmise lõigu sulustatud lause 🙂

lõpuks: ma ise tulen toime päris paljude süsteemidega mingil sellisel lihtsal tasemel. minu vajadustest on iPhone ilmselgelt kaugelt üle, kuigi sellega oma tasemel ringikäimine ei ole probleem.

ah et hall september?

ma olen sel aastal küll väga erandlik, sest mul ei ole kordagi tulnud mõtet, et suve pole olnud. nagu ma loen ja kuulen, siis paljud on sellega hädas. nojah, oli natuke vähem kuum ja rohkem vihma kui viimasel paaril suvel, seda ei saa eitada. aga suvi ei ole ainult ilm.

nüüd on küll juba paar päeva sügis olnud. selline hallipoolne.
aga siis tuleb päikest mujalt otsida. näiteks mahalangenud värvilistest lehtedest. või ka muusikast 🙂

selle sügise esimene esmaspäev

ahsoo, et mitu päeva vaikus? no mis parata, kui on muud tegemist.
nädalavahetus möödus suuresti.. möödus 😛 et ehk sai oldud asjalik, sai puhatud, lapsega oldud ja veidi ootamatusi oli ka. näiteks ei olnud ma üldse väga valmis selleks punaseks kaltsuvaibaks, aga samas pani see mõtted tööle ja ilmselgelt aitab natuke ka muid asju edasi liigutada. no et põrand saigi läbi mõeldud (natuke peab veel mõõtma, aga see on pisiasi) ja mõte liigub lõpuks ikka kapi suunas ka. mis, ei saa salata, on juba täitsa paljulubav oma asjade hulgalt.
samuti sigines meile ootamatult kena lipsuvaru.

kardina sain õigel ajal ette, sest järgneval paarikuisel perioodil ei või iial kindel olla, et ükski mees mu akna taga ei ole 😛 muidugi ma eeldan, et nad ei huvitu väga akendest sissevaatamisest, aga karta on, et vahel ikka pilk libiseb üle. no ei saa ju silmi kinni panna ka.

nüüd on vaja leida aega, et paar tooli laiali lammutada, kangapooed kammida ja siis edasi nuputada.. ja enne peaks selle lauaga ka ühele poole saama. ainult et lähiaegadel ei paista neid ajavarusid liiast olevat.
ah, nagu selles midagi uut oleks.