kahtlemata.. 😉
Autor: PilleRiin
laul reedesse
ma tean, et õhtul vajun ma lõpuks väsinult (ja ehk rahulolevana) voodisse.
vahepealne aeg kaob loetud hetkedega.
kalapäev
teist päeva järjest kalapäev. igati normaalne. kuigi ma ei saa aru, miks on vaja kalamaitse tappa tomatikastme, oliivide ja ohtra küüslauguga.
aga teisalt ma ei saa väga paljudest asjadest siin maailmas aru, ilmselgelt.
domeeni pikendasin ka ära. saate mind veel järgmisel aastal ka lugeda. kogu selle 22+ euro eest, mis domeeninimele kulus. haige hind muidugi, aga mis parata. ma olen ikka liiga mugav (ning pean oma lugejaid mugavaks), et seda mitte odavama eu-domeeni vastu vahetada.
peale tänase Ekspressi sirvimist otsustasin, et reedest kirjutan siis, kui see artikkel netis avalikult olemas on. vähendan oma kirjutamisvaeva 😛
ja ma ausõna luban, et detsember on vähemkultuurne. et ei ole nii, nagu öeldi, et ma vehin pidevalt mööda kontserte, teatreid ja bankette käia. viimastega on küll üldiselt natuke halvasti 😛
haiguse otsustasin edasi lükata. üks kolleeg on haige ja teise puhkus selletõttu nagunii edasi lükkunud, minu haigus lihtsalt ei mahu siia vahele. no lisaks sellele, et minu ajakavva ka mitte, just vaatasin kalendrit.
ego oli pika öö jooksul hommikuks lahtunud ja ma tundsin end hetkeks kuidagi kaitsetuna (kes ei tea, siis mu ego tavaline suurus on 5-7cm :P).
teiseks ärkamiseks oli kõik jälle paigas.
meenus üks vana looke, lingin ühes moodsamas esituses.
P.S. Amazon mailis ja soovitas mulle Firet, aga äkki ikka odavam Paperwhite oleks ka hea küll?
positive thought
done!
maybe even not so small.. maybe the whole ocean of it 😉
anti-sotsiaalsus..
kuna minust ei ole täna pikka kirjutajat, siis lingin hoopis Maie suurepärasele artiklile.
ega mul oleks siin kommentaare lisada küll, kuid täna pole päris see päev. aga hästi lühidalt, kõigi keskkonna-, arengu- jms teemade juures me unustame tihtipeale ära inimese. artikkel ei räägi muidugi keskkonnahoiust kui sellisest, pealtnäha, tegelikult aga küll. sest inimesed on samuti osa keskkonnast ja ka inimesi tuleb hoida (kuigi meid on liiga palju, aga no see selleks). ning minu meelest on lausa alatu eeldada, et kõik inimesed ongi mingile müstilisele, kellegi poolt ettenäidatud majandusedule või üldse edule suunatud. kusjuures antud võtmes on lihtsam nendel, kes ise teadvustavad, et see nn edu ei ole nende jaoks ning elavad teadlikult kuidagi teistmoodi. keerulisem aga ongi just nendel, kes sügaval sisimas tahaks olla, nagu kõik teised pealtnäha on, aga kellel puuduvad vajalikud oskused-tugigrupid vms. sellistele on ütlused stiilis, et ‘õpi ja otsi parem töö’ vaid olukorda halvendavad, minu meelest.
aga lugege originaali.
hommik
vähe sellest, et niigi on pooltõbine olla, kadus uni ka mingi kella viie ajal ning muidugi saabus tagasi just selleks ajaks, kui äratus oli. tõusin ja esimese asjana võtsin paratsetamooli.
ma jälestan igasugu tablette jms keemiat..
väike lohutus: täna ei ole pikk-väsitav päev, nagu homme-ülehomme kipuvad olema. ning jaa, juba pühapäeval saabki kaua magada.
ilma eileõhtuste küslaleibadeta oleks vist veel hullem.
ma vist ei taha selle vinduva haigusealgusega enam võidelda. aga mõne päeva peaks veel vastu pidama ikkagi. siis võiks põhjalikult ära põdeda küll.
aga nüüd ootavad mind tänased suured teod.
õhtu mõttetera
Chocolate, sex and laughter are all key to a healthy brain.
esimeses reas
kiun ja hala. mul ei ole ikka veel aega kirjutada etendusest ja Tartust või midagi.
eile õhtul istusin sofasurfariga, jõin tasside kaupa teed ja ronisin varakult magama. sellest hoolimata on kurk valus. no ma ei tea, see kurk peab katsuma kuidagi ise toime tulla, minul ei ole võimalust talle keskenduda, igatahes.
täna oli üks, hm, väljakutse, mille ma läbisin üsna kiirelt. et ehk kas ma olen eriti juhm või vapustavalt kiire (ja äkki ka täpne selle juures). muid võimalusi ma ei näe. kunagi hiljem selgub.
hooti ma täitsa soovin, et oleks see juhm variant.
ja hooti mitte.
‘make your mind. there’s nothing to be afraid of.’
esimene advent
väikesed rõõmud: kui hommikul selgus, et ma ei peagi autot kohe liigutama hakkama, olin täitsa rahul ning liiklesin mugavalt trammiga ära. eks siis kunagi hiljem leiab selle auto sealt lume alt üles ja viib ära.
ma ei jõua ikka veel reede-laupäeva juurde, sest eilsed elamused tulid peale.
kontserdile sai end varuga sätitud ja see osutus väga õigeks valikuks. sest pühapäevaõhtul poolekuuene Raekoja plats lumise jõuluturuga oli paksult melu ja rahvast täis. ma ei tea, kas see on juhus või ma lihtsalt ei ole linnas toimuvaga väga kursis, aga mul on ähmane mälestus, et vanalinn on õhtuti peamiselt täis purjus briti poissmehi jm turiste. igatahes eile see nii ei olnud.
olgu, turistide kontsentratsioon oli ka muidugi märkimisväärne, aga ikkagi.
jalutasime, vaatasime, laps ostis vanaisalt saadud raha eest saksofonidega lipsu, mis täna kohe kaela läks.
sealsamas, ümber nurga, Nigulistes, oli aga hoopis teine meeleolu. hämar vaikne kirik, jah, veidi suur mu maitse jaoks, aga seekord kadus ruum hämarusse ja olemine oli hubane. eriti, kui kontsert pihta hakkas. malbe, mõtlik, rahvuslik, vaikselt rütmikas.. helge, ülendav.
gooti ehitis tegi oma töö, ma olin seal korraga nii väike, aga ikkagi oluline.
helid lendasid üles, põrkusid tagasi, peegeldusid seintelt ning tõid valgust.
mingi kummastav, mitmeid minevikuhetki meenutav kiire kohtumine ja kahe repliigi vahetus garderoobis.
õhtune glögi, mandariinid, piparkoogid, küünlad.
veel õhtusem tee, küüslauguleivad ja sügav soe rahu.
ma ei ole vist väga ammu, kui üldse, sellist jõuluaja alguse tunnet tundnud, kui eile.
detailid kokku.
valge pühapäev
mul on kohutavalt kahju, et seebikat hetkel ei ole. suurt kaamerat ei tassi kaasa. aga kogu see Lasnamäe nõlv ja valgus ja asi oli täna täitsa imeline. valge ja talveenergiat täis.
ning üldse.
ega ma praegu ei jõua ja vist ei tahagi väga pikalt kirjutada sõidust ja näidendist. lühidalt, kõik on-oli-läks hästi või veidi paremini. aga ega ma kirjutamata jäta. lihtsalt hetkel on kontserdile sättimine taas.
aga seniks muusikaline paus.