Autor: PilleRiin
mul on aega
veider on tõdeda, et kogu oma töökoormuse kiuste on mul aega.
aega, et istuda päeval päikese käes ja süüa jäätist (taas). aega, et lihtsalt jalutada, kasvõi kodu ja töökohtade vahet. aega, et küsimuse peale, kas te ei sooviks rohkem vaba aega saada, ei oska ma muud, kui õlgu kehitada. aega, et hommikul peale lapse koolisaatmist (vahel) taas tagasi voodisse minna. aega, et lugeda.
‘kas sa ikka tead, et lugemine on tänapäeval luksus?’
jah, ma võin mingitel hetkedel tormata ja tegeleda erinevate asjadega ja olla hullult väsinuks hõivatud.
aga siis on taas see periood, mil kulgen nii, et mul on aega.
iga asja (mitte ainult materiaalses mõttes asja) hind on aeg, mis sa selle asja saamiseks panustad.
keegi mõtles selle suuruse mõõtmiseks välja raha.
aega see ometi ei asenda.
mul on aega ja see rõõmustab mind.
teisipäev
tehnika loeb vahel mõtteid.
hommikul keris telefon ette sama laulu, mis pool ööd kummitas. pool magamata ööd.
teine osa tehnikast ei armasta mind. mind ei armasta seda, et kui on katki vaid toitejuhe, siis uue juhtme leidmine on problemaatilisem kui uue ruuteri ostmine.
asjad tulevad ja lähevad. inimesed samuti.
sumbunud
pool eelmist nädalat läks kuidagi udus. ma tean, et vähemalt ühele kaaslasele ma vabandasin, et olen kuidagi eemalolev. miks, ei oska/osanud ma isegi öelda. mingi hajevilolek, kuni selleni välja, et loen toidukoha menüüd valesti. st, tõlgendasin valesti. ei midagi katastroofilist, kuid hetkel lihtsalt mõtlen ise ka, et .. halloo?!?
just mõtlesin välja, et see olek pole isegi mitte niivõrd hajevil kui pigem kuidagi sumbunud. mingi vahe seal ju on.
seda üllatavam oli ühel päeval lausa kahe erineva inimese suust kuulda, et minuga oli tore koos olla. et ehk mu sumb-olek ei paistnudki väga välja.
samal õhtul röökisid kirjaliku kommunikatsiooni ohud mulle näkku. õnneks tõsisemate tagajärgedeta.
kesköine praepeekoniorgia on vahel täiesti lubatud ometi?
ei isuta
mul on viimasel ajal mingid imelikud söögiprobleemid. no näiteks, nagu näha, pole ma siingi ammu söögist kirjutanud. et ma teen süüa küll, aga ei midagi vapustavat. lihtsalt hädapärast midagi.
kusjuures ma loen ka mingeid retsepte ja panen vasakule, kuid miskipärast teen ikka mingeid igavaid turvalisi toite. isegi mitte et ma neid tahaksin väga. pigem lihtsalt, et oleks söök.
või et nagu hetkelgi istun hommikusöögilauas ja mõtlen, et mida siis võtta. soolasiiasai kuidagi ei isuta lihtsalt; singileib tundub kuiv ja ka ei isuta; juustusai oleks ehk mõte, kui tomatit oleks, ilma on ka kuiv; munaga midagi ette võtta ei viitsi ja tegelikult ükski munaroog hetkes ei isuta ka ning nende kõrvale võiks samuti salat olla; õhtust jäänud külmad kanatiivad tunduvad hommikuks liiga suure närimisena.. isegi kook tundub kuidagi mõttetu. kapp süüa täis, aga midagi ei taha. puder pole mu jaoks miskipärast lahendus, sellega on mingid oma teemad, nt taldrikutäie pudruga läheb kõht pärast kiiremini tühjaks miskipärast kui kahe võikuga.
ja mul tõesti ei ole mingit toidufoobiat ega allavõtmise mõtet. ma söön ju ometi päris korralikult. paar korda nädalas isegi mingi asi isutab (nagu eile kanatiivad, millest ma lõpuks sõin ehk veerandi ostetud kogusest, sest isu läks üle ja rohkem ei jaksanud..).
lihtsalt mingi imelik error..
hetked siit ja sealt
mina ka ei tea, miks siin viimasel ajal peamiselt vaikus on. ju mul ei ole midagi öelda?
üldiselt kulgeb kõik tasapisi omasoodu. peamiselt üles, vahel veidi alla.
inspiratsioon puhkab vist.
nädalavahetusel istusin aida taga tuulevarjus, nina päikese poole. mõnus. poolpehme rehviga rattasõit pehmetel pinnaseteedel nii mõnus ei olnud. süüa sai palju ja hästi, teadagi.
aprill tähendab kevadet. isegi kui hommikul on miinuskraadid ja hall maas.
miskipärast pole kuidagi jalutama jõudnud küll väga.
mingid toimetused on kohati mitte minust sõltuvalt ripakil ja veidi kiusavad mind. et võiksid juba tehtud olla. aga kuna ma ei saa osasid protsesse kiirendada, siis on nagu on.
kassid, tänanväga, tunnevad end hästi.
kass ja kala
päriskala peale on nad pöördes, eriti Volli. aga kui ma rapped neile ette panin, siis oli Tiuks see, kes käpaga Voltsile alustuseks kähmas – aga varsti kaotas huvi.
omale sai häid kotlette 🙂
