Autor: PilleRiin

vanemad jätan ma välja, see on nii elementaarne. küll aga ei saa ma jätta esikohale panemata
1. minu laps – keegi teine pole mind nii palju mõjutanud, läbi kellegi teise pole ma ennast nii palju tundma õppinud..
2. üks raamatupidaja – kelle antud kogemus on karm ja mille tagajärjed kestavad siiani; aga kelle tõttu ma pole enam oluliselt ärakasutatav ja oskan öelda ametlikes suhetes ja olukordades ‘ei’, mis on üks vajalik oskus. oleksin ma seda varem osanud..
3. minu emaema – kui palju on neid vanainimesi, kellega kahekümnendates noor suudab koos elada? hea küll, päris koos olime ainult 3 aastat, aga enne seda 4 aastat ühes väikeses majas, kuigi eri korterites.. parim õppetund, kuidas mitte muutuda virisevaks vanainimeseks, vaid leida elus head, tolereerida uusi asju, näha maailma hoolimata halvenevast nägemisest, kehvast kuulmisest ja paarikümneaastasest karkudega liikumisest peamiselt toa piires asju nii lahtiste silmadega!
edasi läheb keerulisemaks. nimelt ei suuda ma välja noppida järgmist 2te, kes on mind kõige rohkem mõjutanud. ehk siis nii..
4. suhe 90ndate algul – pikk, kummaline ja õpetlik. sellest, kuidas inimesed võivad totaalselt lahku kasvada – või võibolla me olime enne juba piisavalt erinevad vist. nägin ära, kui maha mind võib tampida, kuidas see enesetundele mõjub (sitasti), enesehinnangust ei tasu rääkidagi (olematu). õppisin ka isiklikes suhetes ‘ei’ ütlema ja lõpuks ka ennast hindama.
5. vajab kõige pikemat mõtlemist. sest neid inimesi on ju üsna palju. aga okei, eks ole siin veebiski lugeda ja aru saada mõndagi. nimetagem teda kodanik j. ma ei olekski uskunud sellise tunde võimalikkusesse, nüüd usun. ma ei teagi, kas oleks parem olnud elada edasi teadmatuses või selle ilmselt elu lõpuni hinges püsiva vaikse valuga..
see on praeguse hetke väga subjektiivne seis. ma loodan, et keegi ei solvu, et teda siin nimetatud pole. sest tegelikult on neid mõjutusi ju palju-palju 🙂