taas vaid kiirülevaade

jälle hulk päevi möödunud. jälle sama väsimus peal.
nädalavahe oli tüüpiliselt kirju. sain ise targemaks, mitmes mõttes. ja millal ma õpin, et mingi osa emotsioone võiks mingi piduriga endast välja lasta, mitte kohe. aga teisalt, kui inimeste vahel ikka nii räigelt vahet tehakse, siis ma ei tea.. (üks õppetund).

laupäevaöine jämm oli ülilahe.
pühapäev kulges pea olematult.

täna olid veeprotseduurid, õues. käsikäes spordiga. ma tunnen, et mul on mõned lihased ning ühes kõrvas on veidi vett. aga muidu on mõnus.
ning teine Nissan Leafi kogemus oli juba täitsa meeldiv.
ja see vananaistesuvi meeldib mulle ka hullult.

juuli297

maandumine septembrisse

õhtud on taas soojad ja kuivad, aga hämarad. tähevaatlustega on ikkagi kuidagi kehvasti.
ja et, alles oli maikuu. juba september. täiesti meeletult tormanud aeg. taas üks kirju, mitte veel lõppenud suvi. märksõnu koguneks kohe hulgim. äärmusest äärmusesse. osa neist ilmselt jääbki minu sisse.
peaaegu-et-Havanna oli nagu äsja. aga midagi on sellest saati väga muutunud.

uue hooaja algus on kuidagi väsitav. ilmselt pool suveväsimust ka on arvanud, et paras aeg peale vajuda. aga varahommikused ärkamised, suhteliselt töised päevad, kokkamine.
asjade sorteerimise ja äraviskamiseni ei jõuagi kuidagi. kuigi tahaks. vähemalt mõttes.
hooti on tunne, et oleks aeg edasi liikuda.
aga ma ei tea veel suunda.

mul on siiski aega lugeda.

140828_4445

suure punase laeva päev ja paar päeva veel

eelmisel nädalal sai üks kiire väljamaa-reis ka tehtud, suure punase laevaga. kuna sain selle sünnipäevapakkumise neilt, siis otsustasin ära kasutada. seltskond oli nö laiendatud, nii et olime autoga ja neljakesi. auto, no et oleks natuke liikumisvabam ja saaks vahepeal jalga puhata. tegelikult üks laps lausa magas seal päeval päris kaua, mis pole muidugi ime, päev oli pikk. kui ikka kuueks sadamasse jõuda, siis peab vara ärkama..

esimene pikem ja üldse kõige pikem peatus oli Heureka. koos planetaariumiga.
hommikul, kui jõudsime, oli üsna vähe rahvast ja mõnus toimetada. et ehk tegelikult läks sellega hästi. Soomes küll kool käib, aga mingi hetk tuldi lausa bussidega.
lõuna sai ka seal söödud, kuigi ilmselgelt oleks leidnud ka odavamaid kohti. samas ei hakanud selle ühe söögikorra pärast rabelema ka.
seinakell ja paar muud asja Ikeast – no ei saa ju jätta seal käimata. ühtlasi taas mõtted oma garderoobikapi ümberkorraldamise teemal. kust edasi tuleb see teema ikka, et pooled asjad tuleks lihtsalt ära visata..

ja siis mõni outlet ja Jumbo, sest mu noormehele oli koolikotti vaja. seda sealt ei saanudki, lõpuks sai ikka eestist miskine asi talle ära ostetud. tema oma valikud, ütleme lühidalt. mõneski outletis jäi midagi omale silma, aga lõppeks ei ostnud midagi.
kui ma aastaid tagasi viimati Hesas vähe pikemalt olin, jõudsime Idakeskusesse, mis oli, noh, oli kah. Jumbo igatahes oli klassikaliselt väsitav ostukeskus. kuigi me lippasime seal kiirelt paar poodi + toidupoe läbi. juust, mille parim enneni oli mingi umbes 5 päeva, oli alla hinnatud kilohinnaga alla 5euri ja sinkvorst, kampaania, oli kilohinnaga 4eur, viilutatud ja vaakumis versioon. no lihtsalt jäi silma.

siis veel sõbra juurest töölt läbi ja veel üks tass kohutavat soome kohvi. esimene oli laevas (st täitega kaks tassi), teine Heurekas (söögi hinna sees) ja kolmas sõbra poolt. huvitav on, et soomlased peavad end kohvirahvaks, aga kokku keedavad mingi ilge lurri. no ilmselt neile omale meeldib selline..
ning õhtuks jäi sadamate-paatide uudistamine. meil oli see tobe vene aeg, mil inimestel polnud paate-jahte linnas ja seetõttu on meil vähe ning väikesed sadamad, veel, eriti kesklinnas. aga seal on mereäär paksult täis. paate ja jahte ja purjekaid siis.

tagasisõidul oli punane laev rohkem täis. sadamas olime varem ja ootasime kauem, kui laeva saime, oli päike loojunud ja taevas imekaunis. fixobjega sellest muidugi pilti ei saanud 😛
esimest korda elus oli mul tunne, et Helsingis oleks nagu midagi teha ja tahaks kauem olla ning ringi vaadata.
kuidagimoodi õnnestus laevas magama mitte jääda. enne ühte olime juba kodus.

tähelepanek noorimalt osalejalt: juba teist aastat järjest on üsna vahetult enne kooli mingi reis.

järgmise päeva äratus oli taas sigavara ning nädalavahetus hobitöiselt tihe. väsimus saatis pidevalt, aga kõik sai tehtud. ma loodan.
olid ilusad õhtud ning taastõdemus, et mul on paljude asjadega elus hullult vedanud. muinastulede lõke, saun ja alias. kosk, ma ütlen, kosk on ikka alati kalameestega seotud olnud!

ja nüüd on koolialguse asjad, pooliti koristamine ning tunne, et mitte midagi ei jõua.
hinges kripeldab see odav lennupilet..

helsinki_3066

kiirel ajal paar linki ja.. ometi mitte kollased crocsid?

ma tean juba ette, et ma ei jõua nt homme ega ka ilmselt ülehomme midagi postitada. uuel kuul jõuan kindlasti 😛
aga ega ongi normaalne, et puhkuse ajal on tegemist ja muidu ka. ning ikka on vahepeal aega ka niisama vedeleda. kuigi ma hetkel ei mäleta, millal täpselt oli viimane kord 😛 tegelikult vist üldse mitte nii ammu.
sügiseks on kursus ka leitud. vaatame, kuidas on

igatahes, ajaviiteks võõrkeelset lugemist. võtke siis ükshaaval ette, et jaguks mitmeks päevaks 😛
esimene on teemal ‘more is less’. et ehk tegelikult ka ma tahaksin oma korteri tühjaks visata.. või ära kolida kusagile, ainult nende asjadega, mida ma tõesti tahan. et ehk jätte kõrvale mingid südametunnistuse või ühiskondlikud surved.. aga ei hakka hetkel pikemalt lahkama.
teine on teemal ameerikalik vs põhjamaade suhtlemine. üritasin end siin ka kusagile sättida, aga ei oska. sest ma võin vabalt olla suhteliselt vaikne, kuulata ja mitte sekkuda. või siis vastupidiselt, üritada vähegi pikema hingamispausi ajal sõna võtta..
tähendab, mõlemad on huvitavad teemad, aga a) ma ei jaksa b) ma ei jõua ajaliselt lahata. sest tegelikult peaks juba magama, sest homme on äratus nii vara, et peaaegu et pole mõtet magama minnagi.

ning uue kollase vihmajope juurde on kollaseid (matka)kummikuid vaja. kas tõesti crocsid* või? :O

* – ma leidsin crocse googeldades nende sandaalid nimega Really Sexy.. really? really?!? see on ju mingi iroonia???

hetki päevadest

tihedalt tegemisi on olnud. ühte- ja teistmoodi.

näiteks kena istumine sugulastega, väike tähtpäev ette. mitte minu tähtpäev. pereringis siiski oluline. isikliku elu taustal ehk veidi kadedustki tekitav, aga rohkem ikka rõõmu.

tööd, mitut liiki.
seda, mis kontoris vaja teha ja seda mida vaja lihtsalt teha. supiliha hakkimist, eiei, mitte oma tarbeks; hulk telefonikõnesid ja orgunne. üks punt, kellel ilmataadiga mingi kala: miks nad muidu sellise vihmahulga omale kaela said, ainsatena? või oli see ikka see, et kui ikka mitu kuud ette ilma põdeda, siis.. nojah..
matk 15km ja matk 11km, töö seegi. 15km matkajad ei teadnudki, mis neid ees ootab, vapralt pidasid vastu ja olid muidu mõnusad ning tublid. see punt, kellel ilmataadiga jälle vedas – sadas just siis, kui oli varjus olemise aeg.

veel üks tähtpäev. vaikselt meelitatud, et mind kutsuti ja arvestati. paar okast siiski ka õhtus. aga pohlad sellega, ‘see linn on minu’, nagu ütleb populaarne muusikapala 😛

natuke ringisõitu ja kenasid kohti. paar saunaõhtut. vihmaõhtu, leebe õhtu, rünkpilvedeõhtu.
vett, laineid ja tuult.
veidi aega lapsele.

140822_2962

kassiehmatus ehk pilguheit ühele õnnelikult lõppenud äpardusele

ma vist peaksin kirjutama sellest, kuidas mu kass eile kapi taha kukkus. aga ma ei tea ise sellest rohkem kui telefonis kuulsin. kuigi emotsiooni sain sellestki piisavalt.

ehk siis, mul on suures toas üks imelik kapp nurgas. sai aastat 12 tagasi soetatud ajutiselt, et oleks toas mingi asjade panemise koht. selline jupp 80ndate sektsiooni, maksis vist lausa 80 krooni, värvisin ise heledaks üle, et tuppa sobituks. ja nii ta ongi siia jäänud. igasugu vajalikku ja vähemvajalikku träna täis, nurgakapi peal veel suuremaid fotosid-joonistusi hea hoida.
Volli on aegajalt ikka sinna otsa hüpanud ja seal ringi tuustinud, tavaliselt küll öösiti või siis, kui kedagi kodus pole. ma ei saa öelda, et see mulle väga meeldiks, aga kass tahab kõrgel olla ja no siis pigem seal kui nt raamaturiiuli peal, eksole.

novot, ja kui eile pärastlõunal ema mulle helistas, et tuli korra siit läbi (ma olin ise ära kodust) ja Volli on suures toas kapi TAGA, ei saanud ma esimese hooga mitte midagi aru.
siis aga koitis, et see nurgakapp ei ulatu ju nurgani välja – et kapp oleks ligipääsetavam, on tagumine sein diagonaalis nö ära lõigatud. ning ilmselt kas mõni paber oli seal üle selle tagumise serva ning kassike astus sinna peame või pani Volli ise ilge hooga sinna üles ja oligi sinna taga kukkunud.
ema räägib, et tulid mu juurde, Tiugu tuleb vastu, Vollit mitte. no olgu, ju magab, kuigi ta on selline väga agar uksele tulija muidu. aga siis ikka ei tule ja kusagilt on kuulda, et hädaldab nagu. ei saa aru, ka, et kus. aga siis hakkas Tiugu ka selle kapinurga juures midagi sahmina ja nii siis selle peale tulidki.
appike!

et seda liigutada – no igast träni täis, raske ju. isa oli küll ka siin, aga nad on ju vanemad inimesed juba.
arutasime siis, et alumise kapiosa tagasein vaja maha lõhkuda sel juhul. juhendasin veel tööriistu ja ütlesin, et saagigu või lõhkugu maha, mis vaja.
õnneks see päris tagumine diagonaalsein oli mingist vineerist ning isa sai selle osaliselt tagant lahti taotud, just nii palju, et loom välja sai.
oeh.

täna siis tagusin seda ülejäänud seina lahti, et põrandal olnud mingi sotapota ja kassikese häda (ju ta ikka oli seal mõne tunni kindlasti) ära koristada. päris kenasti nägime pojaga vaeva, et ülejäänud tagasein lahti taguda. riiul oli ka ees, see ei käi välja, selle sain ikkagi kapi põhja kuidagi. ning kui pärast tagasi tahtsin panna, ei õnnestunud, murdsin hoopis ühe riiulihoidmisnupsu ära. nii et nüüd on kapp riiulita.
mingi hulga träna sain sealt ära ka visatud, aga mul on ikka täiesti lootusetu tunne.
et tegelikult tahaks umbes kolida ja võtta kaasa ainult need asjad, mida ma tõesti tahan. jättes ka kogu nostalgia kõrvale.
aga see on juba teine teema.

mingi kohutav väsimus on kuidagi.
ei jaksa kogu aeg olla mõlema vanema ja mõlemast soost pereliikme eest..

tore, et siiski need teise liikmed, mu tubli poeg ja vahvad kassid, on 🙂
ja vanemad, kellest kassipäästjad said 🙂

kassid_1919

mõtteuiud

mingi imelikult tühja olemisega päevad on olnud. nagu olen ja teen ja toimetan ja mitte vähe, aga see kõik käib kuidagi automaatselt.
taas kuidagi selline olemine, et pole nagu hea olla, samas midagi otseselt halvasti ka ei ole. oleks nagu oma energiat kusagile liiva sisse jooksutanud. võib-olla siis olengi.

uus külmik ühelt poolt nagu andis ruumi juurde, teisalt on kuidagi.. veider ja ei anna ka. jah, eks ma olen selle ühega harjunud, aga ikkagi.

mingid häirivad teadmised mu sees tõstavad taas pead. ma ei taha.
öösel oli jälle see veider, kerget paanikat tekitav jalavalu.

kiirpilk nädalale

nädal on libisenud nagu liiv sõrmede vahelt. liiva on selles nädalas olnud ka küll ja küll.
natuke tähistamist ka. õigel õhtul olin teise inimese peol. mis ei olnud üldse kuidagi halb idee.
nädalavahetuse õhtus värske praetud ahvenafilee, veel veidi hiljem soolasiig värskel keedukartulil.
langevad tähed ja täiskuu. suur hulk merevett. uus kruus.
’don’t fake being okay.’ -momendid. ja siis need teised ka.

suur kuumus on vist järgi andnud.