ma ei saa aru, miks ma viimasel ajal on Maakri tänaval nii palju vastassuunas sõitvaid autosid. viimase kuu aja jooksul juba mitmes kord ehmun selle peale, et auto tuleb valest suunast. aru maisaa. märke ei näe või ei taha näha? niigi kitsas tänav, eriti päeval, kui teeserv täis pargitud; ja ikka keegi arvab, et siit on hea läbi lõigata. peaks hakkama numbreid kirja panema ja pollarisse kõllama?
Autor: PilleRiin
hakkas sadama
lapsel oli õigus, kui tahtis oma vihmavarju õue kaasa võtta. muidugi selgus see liiga hilja ja kodust liiga kaugel.
väikesed soovid igaks õhtuks
ma tahaks,
et söök oleks valmis,
et laps oleks vannis käinud,
et laps jääks kenasti magama,
et mul oleks aega iseenda jaoks,
et ma saaks mõelda,
asjadest milledest väga ei tahagi mõelda,
asjadest milledest väga ei oskagi mõelda,
asjadest mida ei tahagi väga näidata,
asjadest, mis on tabamatud,
või vähem tabamatud,
asjadest milledest salaja unistan
üks soe mälestus, 2004
ma ei suuda teha edetabelit eelmise aasta parimatest hetkedest. omamoodi on neid üsna palju, teistipidi eriti eredaid on vähe; aga neid reastada on raske. päris kõike ei taha vist avalikustada ka..
samas, kui ma mõtlen millelegi ääretult positiivsele ja soojale aastas 2004, siis meenub üks juulikuine õhtu, millele on viidatud ka selles sissekandes. see teine. seal vaatetornis, suure sinise taeva all loojangupäikese käes.
laagriplats oli juba puude varjus ja vaadateski jahe. me ei vaadanudki. kõik need suvaliselt vaatetorni kogunenud 4 inimest. lamasime soojal puitpõrandal ja vaatasime hoopis kaugustesse. ühel pool läti, teisel meie oma maa, õhtupäikese soojad kiired kuldamas metsi. ma ei mäleta enam eriti, mida me seal rääkisime ja palju üldse. eriti mitte. vaikne tuul liigutas õhku, üksikud putukad sumisesid ümberringi. isegi sääski ei olnud seal.
sel õhtul oleksime tegelikult pidanud olema lõbusad ja seltskondlikud, aga see ei käi alati ju nõudmise peale? oh, kindlasti oleks olnud tore ka palli mängida, aga siis poleks see õhtu ikkagi niimoodi meelde jäänud. lihtsalt ei oleks seda soojust kogenud.
uinumismöll
poisi unerütmiga on midagi jälle lahti. täpsemalt uinumisega. see, et teda 9 ajal voodisse sai, oli lühike lõbu. nüüd aga ei taha vahelduseks jälle eriti üksi uinuda. telekas sai magamistoast ära tõstetud – mulle ei meeldinud see ka, kui ta enne magama jäämist tont teab kui kaua telekat vahtis. enne mu kooliminekut oli enamvähem normis, aga nüüd on.. maiteagi mis. üsnagi väsitav tegelikult. sest ma juba harjusin ära, et jääb ise magama. nüüd jääb ka ikka ise lõpuks, peale pikka möllu. ohhh.. ja jonni on ka rohkem. ma ei teagi nüüd, kas on asi selles 5-päevases eemaolekus kui sellises või lihtsalt elatakse vahepeal rohkem tema soovide järgi ja nüüd ta ei suuda jälle harjuda minu piiridega?
wonderful world
laul üleeilsest õhtust, mis on mulle alati meeldinud, kuid suudab ikka veel uusi elamusi luua. esitaja muidugi Louis Armstrong.
I see trees of green, red roses too
I see them bloom for me and you
And I think to myself, what a wonderful world
I see skies of blue and clouds of white
The bright blessed day, the dark sacred night
And I think to myself, what a wonderful world
The colours of the rainbow, so pretty in the sky
Are also on the faces of people going by
I see friends shakin’ hands, sayin’ “How do you do?”
They’re really saying “I love you”
I hear babies cryin’, I watch them grow
They’ll learn much more than I’ll ever know
And I think to myself, what a wonderful world
Yes, I think to myself, what a wonderful world
Oh yeah
George Weiss / Bob Thiele
operatsioon CF tühjaks
tahtsin eile ja täna tehtud pildid arvutist maha võtta, aga ühes USB pesas on mingi junn (et õpilased sinna vist midagi ei topiks ehk just see, mida ma teha tahan 🙂 ja teises on hiir. hmmhmm.. vahetunnis äkki proovin hiireta pildid maha tõsta. teoreetiliselt peaksin oskama, praktiliselt pole ammu proovind..
hiljem: ei õnnestunud, loomulikult pole kõiki õigusi. hah. peab nüüd uurima mingeid arvutiõpetajaid ilmselt.
jahe uni
ma pole jälle harjunud kell 7 tõusma, samuti nagu 11 ajal õhtul magama minema. eks nädala lõpuks saab rütmi korda, aga siis pöördun tagasi tavalise elurütmi juurde ja kui kord jälle on vaja 7st tõusma hakata, hakkab kogu jama otsast peale.
jah on ka. kas unest või ongi? vist ongi, sest ma ei ole ainus.
õhtul üritaks Räpina peal pilte teha. hommikune hea valgus jääb juba tundide ajale ja ma olen ju ometi nii korralik, et ei hakka poppi ka panema – kesse pärast ise õppida viitsib, tunnis kuulates on ikka lihtsam..
kiire algus
aasta on alanud väga kiirelt. ma loodan, et edaspidi tempo natuke maha läheb.
kuigi karta on, et ei lähe.
homme kaon lõunasse.
2005
head uut aastat kõigile!
et soovide täitumine jõuaks sammu võrra lähemale, et unelmad ei jääks pelgalt unelmaiks, et päikest oleks palju ja sära veelgi rohkem! 🙂
aitäh kõigile, kes on eelmine aasta siin käinud ja loodan, et suudan ka uuel aastal teile midagi toredat pakkuda 🙂