päevapoliitilist teemat kah ikka

nagu ma olen kogu aeg rääkinud, poliitika jms on minu jaoks kauge teema. aga ei saa minagi alati päris vaiki olla. näiteks on täiesti arusaamatu, mis puhul täna nagu kõik (või no enamvähem) meediaväljaanded loetlevad ette, kes pooldas ja kes mitte seda kooseluseadust. wtf, ausalt? ma pean kohe meenutama.. oot, kas riigieelarve puhul ka selliseid nimekirju ilmub või? samas jään ootama samasugust reaktsiooni nt sellele puudega inimeste tööhõive sedusele, või mis selle täpne nimi ongi. ai, et ei tule või? sest puudega inimesed ei mölla? või?
muidugi leiab selle info Riigikogu lehelt huvi korral üles, aga siiski.

ja üleüldse vaatan hämmeldusega mäsu selle asja ümber. siinkohal tähelepanek, et sõna võtavad (vähemalt minu nähtavas ringis) pigem meesoost ja asja vastu olevad isikud. ja kohati täiesti nii, et kuigi ma FBs lasen silma diagonaalis üle, olen ma ikkagi kuidagi tüdinud. ja kohati üllatunud.
ei, ma ei ole seda seadust lugenud. kui vaja on, ju siis loen.
ning ma üldiselt arvan, et ma olen üsna keskmine selline veidi sallimatu, poolrassistist eestlane. aga hetkel tundub, et ma olen end valesti hinnanud. sest ausalt, mind selle seaduse olemus ei häiri. elagu koos kes tahavad ja olgu neil siis mingid asjaajamised ka veidi lihtsamad. mingit propagandat ma küll kuidagi ei taju.
või kui, siis ainult läbi selle vastandumise. et see antipropaganda teeb rohkem propagandat, kui seadus iial teeks.

niigi on headust ja armastust siin elus vähe. jah, võib öelda, et seda ei pea mingi seadusega reguleerima ja oioi, mis nüüd saama hakkab – aga no tõesti, keda peaks huvitama, kas ma elan koos naise või mehega ja kui, siis miks?
sest siiralt, ma ei välista üldse, et mingis kõrgemas vanuses, mil on tunne, et päris üksi ei tahaks elada, aga vastassoost isikut pole võtta, siis miks mitte elada koos mõne samasuguse sõbrannaga? et üksteist aidata ja toetada ja mitte üksi olla. ning kooselu ei tähenda ühte voodit, eksole. ning miks mitte see ka registreerida, et teatud varalised jms asjad oleksid fikseeritud ühe liigutusega? 🙂

aeg ja töö ja piits ja präänik

ausalt, ma olen vist saamatu, aga ma ei adu, kuidas üldse jõuavad elada inimesed, kes käivadki 40 või rohkem tundi nädalas tööl. mina käin ju vähem, aga mu meelest mul ei ole pea üldse aega. näiteks esmaspeäval oli lastevanemate koosolek, eile käisin külas, täna on keelekursus, homme liigutamine.. ja kõik õhtud ongi läinud. ja laps kurdab, et mind ei ole kunagi kodus. teine pool on see, et esmaspeäval tuli ta sisetrennist ise ka alles pool üheksa, ma ei tea, buss sõidab minutit, noh, 20, ootama peab vbolla sama kaua, kui eelmisest maha jääda, aga ikka on selline ca kolmveerandtunnine lõtk sees, mille kohta ma isegi ei taibanud küsida. et ehk ta läks enne minu koosolekule minekut ja tuli jupp maad hiljem. nojah.
lisaks on peaaegu et piinlik öelda, et kolm töövaba päeva nädalas (sh laup-pühap) on ka vähevõitu. kuigi kui nüüd nädalavahed enamasti sellised vabad on, siis väga hull ei ole. väga hull, eksole.
et ehk pehmelt öeldes olen ma ära hellitatud vist selle töise poolega.

siinkohal meenus värskest Direcorist piitsa ja prääniku lugu.
et ehk ma tean, et ma kulutan päris palju energiat ka nendele nö töödele, mille eest mul pole mingit konkreetset tasu saada. ja ma just mõtlesin, et kui keegi ütleks korraga, et nüüd tuleb iga kuu teha nii ja naa palju seda tööd ja siis saad regulaarselt raha, siis kaoks fun ära.
eeldus on muidugi see, et nende teiste töödega ma katan oma minimaalsed rahalised vajadused ära. siis saab lubada omale selliseid nö mõnutöid ka, mille puhul präänik on kusagil minu peas. ja mille eest vahel saab natuke präänikut ka, aga see pole regulaarne.

aga teemahüpe.
mul on kokandusliku poolega mingi jama. täielik inspiratsioonitus, kuigi ma täitsa teen mingeid asju vahel. aga pigem püüan hästi lihtsalt hakkama saada ja teen korduvalt mingeid kätteõpitud asju. ja üleüldse tahaks, et keegi teine teeks süüa.
see muide haakub eelmise teemaga ka natuke (kes teab, see teab). aga siin ei aita ilmselt ei piits ega präänik, vaid – aeg?
et seepärast siis siin ei olegi ammu mingeid kokanduslikke eksperimente väga näha.

kanatiivad_3393

igasuguseid asju. (eriti) reede, laupäev, pühapäev

ah, neljapäev oli ka kusagil vahel, aga siis ei toimunud mu mälu järgi midagi põrutavat.
välja arvatud see, et jooga oli üllatavalt karm ja mingid lihased annavad tänaseni tunda. iga õpetaja on ikka täitsa erinev, kuigi teevad nime poolest sama asja.

reede tekitas küll täitsa mõne halli karva. kogu see lambalogistika ja juurdekuuluv. tähendab, jah, ma tean, et lambapäeval on tegemist, aga seekord oli täiesti uus koht ja oli detaile, millega ma ei osanud arvestada. ja logistika, jajah. tore, et on inimesi, kes on valmis vastu tulema.
vahele veel igasugu muud logistikat ka. katse osta lapsega lühikesi trennipükse, mille ajas sassis hoopis sealiha logistika.
sõber, kes mind päeval nägi, ütles, et ma olen sellise näoga, nagu hakkaksin kohe nutma. huvitav, ma olen sel aastal veel sellist asja kuulnud. kusjuures enamasti on mul siis selline tunne, et mind ei aja nutma, aga lihtsalt on kuidagi Eriti Juhekoos olemine ja tahaks kusagil nurgas külitav mannatera olla.

lamba jagamine läks ka kuidagi metsa. isegi mitte see pole probleem, et mulle omale eriti midagi ei jäänud, aga seda suurt looma oli keeruline jagada väikeste tellimuste vahel ja noh.. tulemus ei saanud hea, just nende jaoks, kellel olid suuremad kogused.
poole jagamise pealt laekusid külalised. õnneks paar nö oma jopet. mingi hetk mõtlesin, et kutsuks veel kedagi, aga siis tuli see lambavärk peale ja tegin targasti, et jäin kahe inimese juurde. lauda aitasid nad mul katta igatpidi, ka nõusid pestes ja rebiksaia valmistamisel aidates. ja vahepeal ust avades, sest mul oli lambavoorimine ju.
õhtu lõpuks siiski rahunesin maha.

141003_3474_

laupäeva päeval käisin sõbrannale meigikoolis modelliks ja õhtul oli Draamateatris “Hõimud”. ma pean selle etenduse üle veel mõtlema. mul on tunne, et mu selline üldine sumbunud ja hall olek takistas lavalt tulnut korralikult vastu võtmast. halb ei olnud, seda kinnitan küll.
ja ma peaksin ütlema, et seal oli mõnigi deja-vu efekt mu jaoks ka.

täna saime lõpuks need püksid lapsele. varusin kohe ohtralt aega, aga seekord läks see kuidagi kiiresti. Murphy, nagu ikka.
suurem osa päevast möödus kodus toimetades. keetsin seakoodi ära (ma olen varem alati otse ahju pannud, aga et nädala sees aega kokku hoida), viisime sõbrannaga taara ära, grillisin lambaribi, keetsin kapsasupipuljongi valmis, tegin laimikreemi (lime curd) – et sellest teinepäev kooki teha.
ja kuidagi nii see päev ära läkski.

ahjaa, gaasiveesoojendi ikka jamab, tuleb vist spetsialist siiski kutsuda.

kassid muidugi põõnasid suurema osa päevast..

141005_3510
141005_3511

head asjad, 7×3. esmaspäev, teisipäev, kolmapäev

kogu see nädal on endiselt kulgenud mingisuguses igavas comfort zones, nii laias laastus. teadagi, mugavustsoonis on kõik kuidagi ühtlane, tuim, igav, pehmepastelne. ei eristu kontraste, pole head ega halba. mida siis niimoodi kirjutada?

esmaspäev.
saatsin ühe tuttava õhutusel ühe oma pilvepiltidest rahvusvahelisele Pilvevaatlejate Ühingu saidile, kus see ka avaldati. tegu on ühe uusima pilvetüübiga, kaootilis-laineliste kihtrünkpilvedega (Undulatus asperatus). sellega on esimene asi kirjas.
siis võib kirja minna vist järjekordne söögitegu. ei midagi erilist, aga laps sõi ja kiitis. või panekski selle kiituse kirja hoopis.
ja no muidugi, umbes esmaspäevast lükati majas küte sisse. tegelikult päikseliste ilmadega mul polegi probleemi, nende hallidega oli. aga ikka on parem 🙂

teisipäev oli lühikese metsaskäigu päev. aga ilm oli ilus ja seega oli lihtsalt ülimalt hea olla kusagil linnast ära. boonuseks olid mõned seened. just niipalju, et sai õhtuks notsuribadega seenesousti teha ja mõned männikad purki soola, et talvel paar korda veel võimalik oleks. ei olnud liiga palju tööd nendega. ja palju neid marineeritud seeni siis ikka süüa.. mul küll väga ei kulu, on paremaidki asju.
õhtuküpsetiseks õunapirukas ning et järgi ei jääks, siis veidi söömisabi väljastpoolt ka. mis tegelikult on juba neljas hea asi selles päevas.

kolmapäev paneb küll täiega mõtlema. okei, ehk see, et keelekursustel maa olen täiesti normaalselt tasemel, mitte nagu ükskord, kus enamvähem kõik teised õppijad tegelikult omasid kokkupuudet keelega varem ja kus mul oli kogu aeg juhm tunne. seekord ei ole 🙂
lapsel on eesti keeles uuelt õpetajalt kiitus. mina olen vist küll ainus, kes oma lapse keelelises võimekuses kahtleb. ilmselt on asi taustsüsteemis. või mina ka ei tea.
ahjaa, ja peaaegu et oleks unund, ma sain Linnateatrisse piletid. see on ikka väga märmimisväärne sündmus. küll mitte nimekirjas esimesena olnud etendusele, aga ikkagi.

teatepulga annan edasi: Kohalikule, Sinisele ja Evule 🙂 ei pea tingimata blogis tegema, võib ka FBs nt.

nii.
ja ma olen kindel, et umbes homsest läheb käima räige elu ja iga päev koguneb mingi peotäis mõnusaid asju 🙂
üks pilt metsast ka.

kanarbik_3452

head asjad, 7×3. reede, laupäev, pühapäev

tegelikult on mul täiesti ogar aeg selle ülesande jaoks. nädalavahetus oli lihtsalt kuidagi nii tuimalt tavaline, et ma pean väga hoolega mõtlema, mis üldse. aga teeme lühidalt ära.

reedel oli ma tööl pikapäevarühmas. et ehk enamuse oma päevast oli kontooras. üksi. väljas käisin lõunal, sealt saab kohe kaks punkti kätte: hea seltskond ja hea söök. polnudki ammu Šeš-Bešis käinud. hinnad olid tõusnud, aga toit endiselt tasemel.
seltskond, noh, ütleme, et tegu on ühega nendest inimestest mu elus, kes on mu positiivsete tuttavate esikümnes ja üsna kaua. olid mingid ogarad ajad, mil ma ei osanud seda hinnata ja noh, see on toonud mõningaid kahetsushetki. aga see on minevik ja nüüd on tore vahel niisama kokku saada.
ja reede õhtusse mahub lapse heameel veel ühe hea söögi üle. et siis tegin rebitavat saia juustu ja küüslauguga ning ta arvas, et seda võiks igal õhtul olla. ömm.. jah, mina seda omale igal õhtul küll lubada ei saa, samas lapsele andsin lahke loa, kui ise teeb omale 😛

laupäeva hommikul ajas kohusetunne mind ikka varakult üles ja läksime ühistu talgutele appi. suur konteiner hoovis ning koridoride-keldrite puhastus. hinge tegi rõõmsaks silma särav päike ning tubli laps, kes täiesti asjalikult toimetas ja mingites vanades tööriistakappides asju sorteeris.
õhtune hea hetk oli kultuur, Vaba Lava ja Fine5 Tantsuteater “Faasid – ReMake”. tegelikult see asi kiskus mingi hetk kuidagi depressiivseks ära.. miks peab mingi moodsa tantsu taustamuusika olema nii sünge? aga lihtsalt see fakt, et ma sinna ikkagi jõudsin, on positiivne.

pühapäev.. hommikune mannapuder võiga. ma ei söö sellist asja tihti, aga igatahes see maitseb mulle ja nii ma umbes ehk kord kuus, talvel, teen seda nädalavahetustel. hea pikk hommik muidugi lisaks.
päeval taas päike silma sel väikesel jalutuskäigul lapsega. kui ei saanud linnast välja, pidi võtma seda, mida saab.
hiljuti lõpetasin ühe kudumistöö, aga hulk lõnga jäi järgi. mingil ogaral põhjusel hakkasin sellest ühte mütsi tegema, kuigi mul on täpselt samast lõngast müts juba olemas. teise tegumoega nüüd. ise ka ei tea miks, tõesti. aga õhtul, Dicte esimest osa vaadates oli päris mõnus samal ajal käsi töös hoida.
ehk et väike kudumine teleka kõrvale võttis maha selle pinge, mis mul oli varasemast õhtust, kui gaasiveesoojendi korraga keeldus koostööst minuga. kusjuures tegi seda poole nõudepesu pealt. muidu oleksin mõlenud, et uued patareid jamavad, aga kui vesi juba jookseb ja tuli põleb, siis patakad ei puutu asjasse. kuigi kui ma seejärel proovisin, et plõksunud see süüde ka. nii et ikkagi võtsin patakad välja, panin sisse, üritasin seda asja tolmuimejaga natuke puhastada, liigutasin õrnalt pisut mingeid juhtmeid, keerasin gaasi ja vett sisse ja välja ja mingil hetkel korraga hakkas tööle. kuigi ilmselt peaks ikka hooldusemehe nüüd kutsuma ka.

näed, saingi ühele poole. ei midagi vapustavat. täitsa selline tunne, et kogu see asi võiks mul toimuda nädalase nihkega hiljem. sest hetkel kuhjub järgmise nädala kalendrisse hulgim asju. aga on nagu on 🙂
pilti ei ole, näiteks.

head asjad 7×3, neljapäev

ma tavaliselt suudan hoiduda igasugustest ringlevatest asjadest, isegi jää-ämber läks minust mööda, aga nüüd sain pihta heade asjadega 😛 et ehk Ylle viskas mulle teatepulga ning ma pean nädala jooksul igast päevast kolm head asja kirja panema.
loen seda hetkes päris heaks väljakutseks, sest sel aastal ma polegi niimoodi igapäevaselt bloginud. jah, ma võiksin seda kõike ka puhtalt FBs teha, aga teisalt just nimme kirjutan siin. et sisi tuleb ehk üks täisnädal juttu ka.
ning alustan kohe eilsest, siis saab kiiremini tehtud 🙂

neljapäev.
päeva algus venib kuidagi, minust sõltumatult. tunnen, et mu uneaega on sisse sõidetud, kuid püüan seejuures siiski kena olla. laias laastus vist õnnestubki.

esimene hea asi jääb üsna hommikusse. FB tarbijamängu võit. tuleb kuller ja toob mulle DPD vihmavarju ning šokolaadikommide paki. punases pakendis.

aga üldiselt see veel ei muuda päeva oluliselt helgemaks. tööl õnnestub napilt diivanil tukkuma mitte jääda. sirutusaeg vahepeal, arvuti väsitab. kuidagi pekkis päeva tunne on. ja see tunne ka, et viskaks kõik õhtused plaanid kapi taha ja lihtsalt magaks kodus..
võtan end siiski kokku ja head asjad kuhjuvad õhtusse.

massaaž on alati hea. sõbranna küsib, mis on mu seekordsed erisoovid ja ma ütlen, et tahaks tukkuda. novot, ja ma olengi päris jupp aega sellises poolunes, kuigi ta teeb täishooga oma tööd. et ehk ei silita pehmelt. mõnna.
jooga, taaskord. ma ikka hooti üritan ja käin mingis algajate grupis ja kaugemale ei jõua. uus katse. kuigi stiil on alati sama, on treenerid erinevad ja teevad kohati päris erinevaid asju. nii ka seekord. eks põhiasendid (asana’d) on muidugi samad, aga mingid nüansid erinevad. esimene trenn on leebe, leian kiirelt oma hingamise ja kasutan ka mingeid juba varem õpitud asju.

õhtune kojusõit võtab aega.
aga vähemalt uni tuleb kiirelt.

natuke turgudest, anno 2014

nagu teada, mulle tegelikult päris meeldib tur(g)u(de)l käia. või peaks ütlema, et on meeldinud. igasugu reisidel teen ka ikka turule asja, kui see vähegi saadaval on.
aga viimasel ajal käin peamiselt kodulähedases väikeses turutaolises kohas. ja isegi sealt ostan valitud artikleid. et ehk peab ikka teadma, mida tasub turult osta ja mida mitte. sest paljud tooted on kallimad ja müüvad nagunii vahendajad. Jaama turul on veel see üks rivi, kus tõesti mõned inimesed müüvad oma kasvatatud/korjatud asju, aga isegi seal on vahel selliseid.. imelikke.

Jaama turg on üldse kuidagi alla käinud ka. igasugu juurikamüüjaid veel on, aga lihasaal on üsna tühi. inimestele ei meeldi selline koht vist? samas üks väheseid asju, mida ma lolli regulaarsusega oma turult ostan (ja pigem väldin poode), on justnimelt liha. selline siga ja veis siis. sest meie turul on need kvaliteetsed. samas vanasti sai Jaama turult ka ostetud, mõne konkreetse müüja käest – ainult mõnda neist pole seal enam näha olnud (olgu, ma käin harva ka).

viimati aga seisin juurikaleti ees ja juurdlesin, miks ma peaksin ostma kartulit kilohinnaga 70 senti, kui poes saab lahtise umbes 30ga või sinnakanti kätte. ega see turul pole mingitpidi parem kartul (hea küll, Jaama turu rohelises letis on tõesti ka päris-talukartulit, aga ega ma tea ju, kuidas seegi kasvatatud on ning ka sealt olen saanud sellist, millest täiesti arvestatav hulk läheb prügikasti. ja poest valmispakitud kartulit ei tihka ma üldse osta – need pakid on meie jaoks jube suured, suhteliselt kallid ja sisuliselt on see põrsa kotis ostmine).
igatahes see kartul jäi minust tookord ostmata.

piimatooted on ka turul kallid. olgu, juustuvalik on veidi erinev poeomadest ja mõni on odavam, aga valmispakendatud kodumaised tooted.. mkm.
suur osa aedvilja on kallis – aga mitte kõik, nt hetkel on väga odavat maisi saada, mul ainult pole grillida ja no.. olguolgu, ma võin keeta ka.
odavlette piilun ka. seal on vahel päris häid küpsiseid (nagunii süüakse kohe ära), ületoodetud lihatooteid (mille “kõlblik kuni” pole veel käes, aga hind tunduvalt parem kui poes) jms. seal peab muidugi vaatama kuupäeva ja tootele kriitiliselt otsa. eriti külmleti toodete puhul. aga üldiselt peab tunnistama, et ma pole sealt mingit jama saanud. et kui ikka kõlblik kuni on homme, siis kõlbabki homme süüa. ja kui küpsise parim enne oli kuu aega tagasi, siis üldiselt pole sel küpsisel veel midagi viga.

neil nö uutel turgudel ma polegi peaaegu käinud. Nõmme turul mõned korrad küll, aga see on kallis. ning ilmselgelt ei ole sealgi ainult superhea kraam müügil. kuigi võibolla protsentuaalselt rohkem kui mujal. samas koduturuga ei saa võrrelda, meil on nt täpselt üks sea-looma-lambalihamüüja (ja nagu öeldud, nende liha on hea) ning üks kanaliha ja külmutatud liha müüja.. et selle põhjal hinnata lihamüüjaid on keeruline 🙂

pildil ei ole turutoodang, vanemate aia suvist saaki hoopis.

tomatid482

nädalavahetuse hetki

reede õhtu leiab mind vanalinnast jalutamast.
lihtsalt niisama, sest pole ammu käinud. ei, tegelikult on see vale, sest nädala algusesse jäi üks päevane käik läbi vanalinna ja üks õhtune käik ka. mida on siiski rohkem, kui päris mitme viimase kuu peale kokku.
ning lihtsalt niisama, mööda suvalisi tänavaid risti-rästi pole käinud ammu.
õhtune vanalinn on huvitav. ometi ei jäänud veel päris hilisõhtu peale. aga isegi kella 20 ja 22.30 vahel on juba erinevused.
täheldan, et aastat viis tagasi ei olnud septembris nii palju tänavaterrasse söögikohtadel enam. või ka üldse.
üks veel päris hiline minu sünnipäevaistumine jääb ka selle retke sisse.

***
6unad379

***
laupäevases linnas on äraeksinud tunne. soe ja mõnus ilm kutsub mujale. aga kuna ei saa, siis on Tornide väljak (mingi kesklinna laat), Kalaturg ja suur õhupall. viimane ei lenda sel hetkel, tuult pole. tea, millal ja kas ma nüüd jõuangi.
Raekoja platsil on rahvusühenduste laat. veidi erinev kaubavalik, kui seal tavaliselt.
me ei osta kusagilt midagi. massid väsitavad kuidagi. asju ei taha.
veel mingid tunnid vanalinnas.
kohtumine kommipoes.

***
linnahall354

***
Vabalava reklaam on minuni jõudnud korduvalt.
üllatuslikult saan sinna kutse, õhtusele jazzkontserdile. sobib ikka.
koht on minimalistlikult huvitav, kontsert nii ja naa. mõlemil esinejal on häid etteasteid ja mitte nii häid. siiski hea meel, et mindud sai.
linnaõhtud sujuvalt sisustatud.

***
sibulad365

***
päike paistab silma, linnasiluett sillerdava mere taustal.
veel on suvist hõngu päevades.

to do or..

nädalavahetus läheneb ja ma tunnen, et ma olen arvutist tüdinenud. suvega omandatud harjumus?
iseenesest ju positiivne. iseasi, kaua seda hoida õnnestub.
õhtuti olen juba haaranudki vardad pihku, näiteks. või triikraua (mis mu puhul on täiesti märkimisväärne). mõtlen õmblusmasinale ka..

ma olen FBs paar korda hädaldanud to-do listi teemadel. no et ei ole sellist mõnusat, mis oleks umbes mailiga koos arvutis kogu aeg lahti. telefonis tuleb ju ka ikka eraldi äpp selleks avada. et äkki peaks oma listi hoopis esikutahvlile kirjutama ja siis edukalt täidetud punkte maha tõmbama? sest mu jaoks sellise listi suurem mõte ongi see, et näha, mis kõik ära tehtud on juba. nojah, eks algul on pigem see, et mis tegemata.. aga rõõm on iga tehtud ülesande juurde linnuke panna või maha tõmmata, eksole 🙂
ja ma ei räägi siinkohal mingitest pisiasjadest, vaid tegevusest (isiklikus) projektis Kodu Korda. ehk siis kategooriate järgi ikka sellised suuremad ülesanded.

eile õhtul mõtlesin välja vähemalt osa oma veidi hapra olemise põhjustest: suvise hobitöö hooaeg on pea läbi ja noh.. ma pean seega rohkem vaeva nägema, et nö hingama jõuda.

taevas963

enne sügist

siiski on need hommikud veel valged. ärkama ei pea pimedasse.
öösel on jahedus võimutsenud, hommikune päike on veidi petlik.
udu enam ei ole, hallasid veel ei ole.

hilisõhtune taevas on tähti täis. linnavalgus ei näita neid liiga palju.
kusagilt kumab läbi igatsus hommikul-kella-viiese päikese järele.

hommik564