täiesti suurepärane õueilm 🙂 päike ja valge lumekiht maas (kahju, et nii vähe küll – aga parem kui üldse mitte), ning see päike soojendas juba ka. taevas ja meri sulas ühte.. mulle meeldib!
Autor: PilleRiin
oi kui hea jope!
ma kohe pean kiitma, kui rahul ma oma uue jopega olen.
see on ilmselt küll üks kallimaid riideesemeid, mida ma kunagi üldse ostnud olen, kusjuures ostsin allahindlusega. aga kuna ma olin seda juba umbes kolm korda vaatamas käinud, siis loobusin hinna pärast põdemast ja ostsin ära. no ja ma tean, et uue jope kohta see ei ole tegelikult üldse kallis tänapäeval, mulle lihtsalt tundub arutu selline raha välja käia.
aga ma olen selle jopega kohutavalt rahul.
ma tahtsin küll teist tooni, aga seda oli ainult lühemat mudelit. võtsin siis ikka pikema, sest mulle meeldib, kui tagumik ka soojas on 🙂
no ja täiesti super. esiteks on sellel nii palju taskuid, et kui jalutama või lähedale poodi minna, pole mingit kotti kaasa tassida vaja. mul on mingi selline jope ka, millega jalutama minnes on probleem isegi telefon ja võtmed kuskile toppida, rahakotist ei tasu rääkidagi (okei, jalutades pole seda vaja).
lukk käib kuskile lõuani kinni paljudel jopedel, kuid kogemuse järgi umbes samapaljudel tegelikult tuleb lõua juures lahti jätta, sest on kitsas. selle jopel saan nina ka krae sisse jätta, kui tahan ning seal on ruumi! et ehk pole tunnet, et ma ei mahu sinna krae sisse, kui see lõpuni kinni on.
kapuuts jälle on eriti sügav – aga mitte selliselt, et tagant imelik või lotendab peas, vaid ees servas on veel üks riba ning istub peas imehästi. nii et näo ümber on nagu kapuutsivõru, selline näost ettepoole ulatuv, mis muidugi tekitab olukorra, et tuult, vihma jms näoni väga ei jõua. miskipärast peeglist ennst niimoodi vaadates meenub South Parki Kenny 😛
ja kui on krae lõpuni kinni ja kapuuts peas, siis põhimõtteliselt on enamvähem kõik peale silmade kaetud.
varrukaotstes on muidugi tuuletõke ja trukkidega saab selle päris-varruka ka koomale tõmmata, ees on luku peal kahepoole trukiriba et ehk nagu trukihõlmad eraldi, mis vähendab õhu liikumist läbi luku. paar mugavat sisetaskut on, pingutuspaelu pole mõtet mainidagi.
täiega seda raha väärt ost!
ahjaa, füsioterapeudil käisin ära. et kui ma vahepeal kartsin, et äkki ma ei peaks seda õlga väga liigutama, siis selgus, et vastupidi – pean. võimlema ja paarist kohast mudima ja üldse. sain paremaks eile seansi tulemusel ja boonusena ragistati kaelast ja seljast ka mingi jama välja 🙂
nädalavahetus, õnnestunult ja mitte
nädalavahetus. jälle kuidagi nii, et kuigi järgmine nädal tuleb tihe, töiselt ja muidu, ootan ma juba tööpäevi.
kui eile oli veel suhteliselt rahulik, siis tänane on küll kuidagi lennanud.
laupäeva varasel pärastlõunal tuli äkk-kutse külla. tegelikult sünnipäevale. hilinemisega jõudsingi, sest mingit muud logistikat oli ees.
päeva kulinaaria oli krõbedaks praetud nahaga lõhefileetükid. vot pannil niimoodi ma ei olegi kala teinud, kummalisel kombel. aga tulemus on see, et teen veel. sest jube hea oli!
tänasesse jäi hommikune teistmoodi munaroog (nämma!), lapse sünnipäevapidu klassikaaslastega ja noh, ebaõnnestunud kevadrullid. neid tegin ka esimest korda ja inspiratsiooniks olid kodus olevad riisipaberi lehed. nii et tegin imelise täidise.. ja esimene rull läks aia taha sellega, et paber ei andnud korralikult rullima. okei, veest läbi ja andis.. rullisin mingi hulga valmis ning asusin frittima ja siis läk skõik aia taha. rullid kleepusid üksteise külge, panni külge, läksid katki ja üleüldse.
see oli muidugi paras hetk natuke lisa guugeldada ja leida, et tegu oli vietnami kevadrullide lehtedega ning need nimelt ei ole frititud rullid. tuju oli selleks ajaks kuskile kadunud, mul oli õnnestunus pool wokitäit kuuma õli pliidi kõrvale plärtsatada, viimast rulli välja koukida üritades ja nii sõime lihtsalt täidist tšillikastmega.
üks suur asi, mis täna veel tehtud sai, enne ja pärast pidu ja kevadrulle ja puha, oli see, et laps sai oma kirjutuslaua puhtaks, viis osa arvutiträna suurest toast sinna ja siis sai kogu see ‘tehnikaosakond’ siin ümber mööbeldatud. üle pika aja sai juhtmetest sotti (ning korralikult uuesti pandud, mingid asjad ära likvideeritud, midagi ümber tõstetud.. eks siin on natuke veel sortida pudipadi, aga tulemus on hetkel igatahes kena.
ning tegelikult ma olen üllatunud, et see niimoodi äkitselt tehtud sai. kuigi raamaturiiuliga oli sama asi.
leidsin, et mu paremal õlal on üks nukk ikka oluliselt rohkem püsti kui vasakul. et midagi ongi paigast ära. kiropraktik?
hommik
enne puhkepäevaseid tegemisi..
magada on ikka kehv, sest sabakont annab selili olles peatselt tunda ja parema õla peal ka ei saa, see on ikka imelik, ilmselt natuke paigast ära. igasugused õlaringid ei ole aidanud.
harjutan kotti teisel õlal kandma
õhtune idüll
vaikne reedeõhtu.
mõtlen kevadrullidele, aga kõiki koostisaineid ei ole kodus ja poodi ei viitsi minna. selle asemel sirvin suupistete raamatut ja vaatan Meisterkoka neljandat hooaega. viimast ma ei lingi, sest linki otsides saaksin äkki võitja teada :O
valgemaks pöördumise aeg
selle blogimisega on see jama, et kui tihti kirjutada, siis on see käpas ja harjumuslik ja pole üldse probleeme. kui aga jäävad ‘augud’ sisse, siis kaob ka harjumus. no ja ongi nii, et vahel avan selle kirjutamislehe ja panen siis jälle kinni. sest mõtet ei tule.
täna aga pidasin oluliseks mainida, et õues on juba valgem kui oli 🙂
isegi sellise pilves ilmaga. kell neli on veel täitsa tore ja valge. ja aina valgemaks läheb. oleks veel lund ka, oleks puha tore.
mõtetega olen nagunii juba ajast ees. ilmselt julgen mõnegi korra siiski veel suuskadele ronida, aga siis on juba kohevarsti kevad ja suvi ja puha. kalender täitub vaikselt.
eile oli ühe sõbraga juttu ka mingist tööpakkumisest. mulle.
no ja siis ma natuke mõtlesin ja arvutasin ja ei hakka välja ütlemagi seda palgasummat, mille eest mul tasuks 40 tundi nädalas nö päris-töö alla kinni panna…
kerge facelifiti tegin siin ka. tänapäeval on ikka kõik nii lihtsaks tehtud, et ise ei peagi väga vaeva nägema, kui midagi väga erilist ei taha. aga mis siin väikses isiklikus blogis ikka niiväga pingutada.
meenutus pühapäevast:
talverõõmud
ükskõik, kuidas mittetavapärast hommikut planeerida, jääb alati viis minutit puudu, vähemalt.
me saime küll õigel ajal välja, aga kilomeeter eemal avastasin, et jätsin oma suusasaapad maha. ots ringi ja tagasi. ja sinna see viis minti ära läkski.
ma olen seda teed kaudu sõitnud küll ja küll, see, mis Jürilt Jänedasse läheb. aga talvel mitte väga. nii et hooti oli kiirus.. no väike. aga viimasel paaril kilomeetril võttis GPS iga sajakonna meetri peale minuti aega maha. et tegelikult me olime õigeaegselt kohal, kuigi võinuks olla veel viis minutit varem.
igatahes, lapsele kingitud lumelauakoolitus, ja et grupp täis saada, siis osalesin ise ka.
sest kuigi ma kunagi ammu olen koolitunud, oli praktikat peale seda vaid paar korda.
noh, igatahes oli lahe, ma tundsin ennast ääretult mittesportlikuna, aga tulin täitsa kenasti toime. ja ilmselt julgen lastemäel või mingil muul laugel madalal nõlval veel proovida.
kuid enne peab sabakont taastuma.
oh ei, lauaga ja mäel ei juhtunud midagi.
lihtsalt laps jäi peale kursust veel laudama ja mulle tundus, et no kolmese murdmaaringi sõidan ikka ära. sõitsingi. ainult et laskumised ei kuku mul välja tulema (nt uisusamm tuli täna juba täitsa kenasti, aastaalguse suusalaagrist lastega oli kasu) ning ma lõpetasin paar korda kukkumisega. ja see üks kord oli täpselt sabakondile, põmaki, seal, kus klassikajälg pidanuks olema ja natuke oli ka. ainult et mitte liiga hästi, vasak jalg hakkas kuskile ära sõitma ja siis käisingi otsejoones maha. üldse mitte pehme pepu peale, vaid just, sabakondile.
silmist lõi sädemeid välja ja tegelikult tuli valupisar ka silmi.
järgmised laskumised võtsin suusad jalast – muidu ikka liikusin edasi. kuigi olin ikka täitsa hämmastunud, et 1,5h lumelauakoolitust nii läbi võttis, suusatades oli täitsa see tunne, nagu ma oleksin enne juba jube palju midagi teinud ja Ei Jaksa. aga jaksasin muidugi.
kuigi see sabakont..
autosse istuda ja tõusta polnudki hullu, kodus kõvalt diivanilt üles ajada juba oli. nüüd on pipraplaaster peal.
laps oli rahul ja ma ise ka tegelikult. kes teeb, sel juhtub.
päeva tipphetk oli tunnustus sõbralt, kes teatas, et ma ikka oskan elada. et täisväärtuslikumalt, kui mõni, kellel on pappi jalaga segada. et ma oskan väärtustada õigeid asju.
ma ise ei tunne seda kõike niimoodi, aga kui keegi kõrvalt näeb seda just nii – no see on ju tunnustus mulle 🙂
õhtul oli imeline loojangutaevas.
nüüd on imeline rammestus. ehk saan hommikul voodist välja ka.
unistan edasi..
elu ise näitab, et kui ikka suurelt unistada ning enda “raamidest” välja mõelda, siis tekivad ka võimalused midagi nendest unistusest rohkemal või vähemal määral täide viia.
sellest võib lugeda kümneid raamatuid ja mitte uskuda. kui aga konkretiseerida ehk mittekahtlevalt unistada ja mõnest oma hirmust jagu saada.. on võimalik rohkem, kui arvata oskaks 🙂
postitus piltidest, mitte piltidega
täitsa huvitav on, kui vanade piltide seast midagi otsides jään mingeid suvalisi katalooge sirvima. vähe sellest, et pildid toovad eredaid mälestusi (ja mitte ainult pildistatud hetkedest, reeglina meenub palju rohkem), vaid nii võib mingeid pilte nö avastada. et ehk mõnigi pilt, mis algul väga muljet ei jätnud, “töötab” hiljem väga kenasti. nii et avastamisrõõmu jagub.
kuigi siis ma mõtlen hoopis seda, et ilmselt olen mina muutunud ja lihtsalt “näen” teistsuguseid pilte kui nende tegemise ajal. tajun neid teistmoodi. mis on ka ometi täiesti normaalne, sest inimene ju muutub ja areneb. nii et päris veider oleks, kui ma hindaksin siiani 100% samu pilte, mis nt 3a tagasi, rääkimata siis veel pikemast ajast.
muidugi on hulk pilte, mis on läbi aastate head – ja ka neid, mis ei meeldinud minevikus ega meeldi ka nüüd. aga neid mittemeeldivaid on üldiselt vähe. iga pilt on ju nö oma laps ja kuigi kõik ei ole head, on tegelikult raske leida neid, mis no kohe üldse ei meeldi.
kuigi kogu see teema läheb sinna, et uut suurt kaamerat on vaja. ikka veel.
aga küll see tuleb ka 🙂
pilt on täitsa selleaastane.
väike mõttepaus
eile jäi jutt nagu pisut poolikuks, sest tegemised tulid vahele. aga samas sai suur osa öeldud ka.
seda peab ka mainima, et selline tunne on, et aasta aastalt läheb elu paremaks. kusjuures paremaks mitte mingite mõõdikute-näidikute järgi, vaid enesetunde suhtes, üldise rahulolu suhtes. arusaamine sellest, mis mulle sobib ja mis mitte ning et ma ei pea asju tegema kellegi teise pärast või kellelegi teisele mulje jätmiseks. ning iseennast petan ma ära aina vähem.
kuigi see ei tähenda, et ikka ei oleks kõhklusi ja kahtlusi, kogu mu nö suhteliselt sinisilmse oleku juures. aga seda enam on selliseid loomulikke kaitsemehhanisme vaja – ma niigi olen oma elus selliseid mehhanisme liigagi palju ignoreerinud ja need korrad ongi lõppenud mingi jamaga.
veel üks tähelepanek: mind jätavad külmaks igasugused artiklid ja õpetused teemal, kuidas rohkem teenida või kuidas oma aega efektiivsemalt kasutada. pigem loen just aja aeglustamise teemalisi asju ning kummalisel kombel on mulje, et nende abil olen ma hoopiski efektiivsem. palju väikeseid vajalikke mõtteid.
tegelikult on see hetk, et otsused-otsused..
ja ilma nendeta ei saagi ükski unistus, suur või väike, teoks. kusjuures selle ühe suurema kõrval lendas eile üks väike peale ning pani mind taas juurdlema raha ja soovide seoste üle.. et kas ma riskin või mitte. kuigi, jänes šampust ei joo 🙂
taevasse vaatamine aitab unistada:
