test jälle vahelduseks, ringleb hetkel mööda bloge. eee.. maitea, ma ei suuda selle tulemusega taaskord nõustuda eriti.
| This Is My Life, Rated | |
| Life: |  6.2 |
| Mind: |  5.5 |
| Body: |  6.6 |
| Spirit: | 6.8 |
| Friends/Family: |  4.2 |
| Love: |  9.2 |
| Finance: |  7.4 |
| Take the Rate My Life Quiz | |
jees, see on siis nüüd läbi. esimene esinemine trenniga siis. suurest showst muidugi ainult murdosa, aga! aga!
peale lavaproovi täielikku läbikukkumist olime me esinemisel ikka tublid. vähemalt videojupi järgi küll 🙂
ma olen nii väsinud. peale trenni pole ka nii väsinud kui peale kahte lühikest esinemisjuppi.
mul on kuidagi juhtunud, et perearst ongi selline perearst. õde ka. ma ei käigi seal väga tihti, aga näe, minu arsti õde teretas mind eile trollis ja rääkis sedagi, et ema haigusleht lõpetati ära. ehk ma siis ei hakanud üle helistama, kas ta poisi jõulupeole tuleb. loogiline, et ei tule, kui järgmine päev jälle tööle minna vaja.
eileõhtul panin oma imeliku enesetunde tiheda päeva süüks. hommikul lasteaia personalile kaartide tegemine koos paari teise emaga, siis kiirelt end kenaks teha ja aia peole, et seal sedapuhku teha ka käsi videoga valgeks fotode vahele.
aga see, et see täna peaaegu surmtõveks osutund on, ei sobi mitte. nädalajagu oleks võinud see viiruseuss kannatada küll, siis oleks üritused kõik läbi olnud ja oleks aega haige olla. aga paistab, et mu organism arvab midagi muud. jama, no tõesti.
mu tänase tööpäeva varudesse kuulub värske citrosept (nagunii kodus saab kohe otsa) ja hulk apelsinimahla selle manustamiseks.
see, et kinkekaarte saab kaubamaja igast kassast, näib tähendavat pigem seda, et neid ei saa eriti kuskilt. sest kõik kassiirid on keset päeva hõivatud klientidega ja kui sul pole midagi silmatorkavat näpus, siis pead päris kenasti end muudmoodi nähtavaks tegema, et teenindajad (ja teised kliendid) aru saaksid, et sa ei seisa kassa ees lõbu pärast.
kuigi kui mind lõpuks ühes kassas teenindati, oli see kena ja sõbralik.
üldiselt, vabandage, kiire periood on.
see ongi täpselt nii, et oluliste asjade jaoks on raha ja ebaoluliste jaoks ei ole kunagi. ükskõik kui palju raha on või ei ole. prioriteedid panevad asja paika, isegi kui me sellele ei mõtle ja hädaldame, et küll oleks vaja raha selle-teise-kolmanda jaoks (need ei pruugi kõik materiaalsed asjad olla). kui ikka on oluline asi, siis saab hakkama. võib-olla mitte koha ja otse, aga mingitmoodi ikka.
üks asi, mida ma lihtsalt ise ei ole suutnud niimoodi sõnastada ja mis nüüd ära sõnastati. ja ma olen nõus.
koguaeg ei ole võimalik valvel olla ja vahel olen ma ettevaatamatu täitsa valel ajal vales kohas.
samas õhtul peale pikka päeva väsinuna ja mõningaid väikeseid une-eelseid soove omades on see ju ometi lubatav? eriti, kui oled end juba lõdvaks lasknud.
ja siis otsustab keegi, et tema on jõle ülbe ja mis mina üldse julgen midagi soovida. üsna äkitselt ja pauhti.
ma ei arvanud temast ennegi suurt midagi, aga päris selleks ei olnud ma valmis. või selleks, et ta niisugusel hetkel seda teeb. või sellisel kujul just. nojah, teiste ees oli ka vaja mees olla ju. seda hullem.
mõistlik on teda edasi ignoreerida, nagu see juba suuresti on olnudki. aga seekord kõrvalekalleteta. olgu popp mujal ja õppigu teistega arvestama. oma kodus tehku mis tahab, jagatud ruumis nii ei saa. aga ta vist ei oska.
õnneks olid lähedal sõbrad, kelle ees sain end hetkeks vabaks lasta. ja kes küll ei lahendanud kogu probleemi, aga aitasid mind mingis osas ikka.
ma tean, et virisemine pole tore, ega halamine, ega seletamine, kuidas midagi ei taha-jaksa teha. no aga vahel on just nii, et kuidagi ei suuda midagi teha, sunnin ja sunnin end takka, lõpuks on käes aeg, mil valikut enam ei ole.
ja siis võtan kätte ja teen suurema või väiksema vaevaga ära. ja tunnen, et ma olen ikka vahel täitsa tubli. teen omale mõttes pai ja nurun natuke kiitust teistelt ka.
natuke tunnustust kulub igasse päeva ära 🙂
