trenni tagasi

peale pikka tervisest tingitud sundpausi oli esimene trenn küll kohutav. see, et uusi samme-kavasid ei oska, polnudki nii hull (seal oli teisi koperdajaid veel, eriti need, kes alles jaanuaris alustasid üldse), see, et peale veerandtundi oli võhm väljas, oli hullem. aga edaspidi peaks jälle kergemaks minema. vähemalt sain jälle ree peale 🙂

täidame unistuse :)

üldiselt mulle ei istu eriti mingid abipalved netis, kus palutakse raha. omagi elu on näidanud, et saab ka teistmoodi hakkama.
aga seekord on ette võetud üks igati vahva ettevõtmine, ilma abipalveta. nimelt Dakile pulmakleidiraha kogumine. jaa, muidugi on noored ja lapsi pole ja võiks ju toime tulla ja võib öelda midaiganes. aga ma ei ütle. see tundub kuidagi täitsa õige. olgu tal päris oma valge kleit.
Eva-Liisa tegeleb kogumisega 🙂

majas on asju

selgus, et meie majas, selles söögikohas, kus ma pole üle 5 aasta käinud, saab täitsa korralikku latted. eriti talvel abiks teadmine.
nojah, eks näis, kaua seda abi mul vaja läheb. ega ma olen siin ainult ühe väääga peenikese niidiga veel kinni.

pidu! pidu! pidu!

synn027.jpg

see on siis selleks korraks meil läbi.
toatäis möllavaid lapsi, kilode kaupa süüa. igaühel-oma-tort. hea meel iga külalise üle. laste säravad silmad ja maalitud näod.
ja aitäh, emme. mis me sinuta teinud oleksime?

sama reha

ma võiksin juba targem olla ju. ometi suudan ma ikka ja jälle asetada kedagi oma elus tähtsale kohale, aegajalt peaaegu endast ettegi. noh, et saada jälle vastu pükse sellega. arenemisvõimetu selle koha pealt vist?
see-eest paistab, et enamik teisi on selle koha pealt imeliselt arenenud ja suudavad suurepäraselt lähtuda ainult iseendast. kusjuures lähemal uurimisel selgub, et kunagi varem tavaliselt on olnud selles üks erand. jaaa. see läheb suurepäraselt sellesse teemasse, et igal (hea küll, on erandeid) mehel on olnud alati üks karm armastus. sest hiljem ta lihtsalt ei lasegi kedagi omale päris ligi. ükski õige mees ei saa haiget kaks korda. või veel rohkem.
võltsmacho.
tegelikult nõrkus.