aga vahel tundub, et muudmoodi ei saa, kui peab kirjutama kõiki erutavatel teemadel.
olen harjunud blogilistile päevas mõne korra pilku peale heitma – väike meelelahutus asjalike tegemiste vahele. aga viimaste päevadega on see üsna mõttetuks muutunud. suur osa esilehe sissekandeid keerleb ühe teema või ühtede inimeste ümber ja nii vähe, kui ma üldse neid lugenud olen, on see üsna kummaline. ausalt öelda pean ma seda mingiks eksperimendiks.
õnneks oskan ma vähemalt virutaalselt päris edukalt ignoreerida.
pealkiri ei vasta ka neile reeglitele, et blogilistis toppi saada 🙂
kes neid ikkagi nii palju klikkab? jutu järgi on enamikel kopp sellest, aga kuidas siis ikkagi esileht neid ühekülgseid teemasid täis on? sama teema, et keegi ei loe avalikult Justi ega Kroonikat, ja ometi ostetakse neid päris korralikult?
—
kunagi õhtul: püüa veel olla ebapopp. blogilistis esileht pool päeva. Murphy?
Autor: PilleRiin
sabakergitus
nädalavahetus läks peamiselt koolitööde tähe all. päris palju sai tehtud ka ja järgmise nädala kaheks eksamiks õpitud. nüüd võin endale pai teha küll 🙂
**
viltuvedamise ja valede valikute periood.
ma tahan vaikust, valgust ja rahu. saan kõik vastupidise. karmavõlg?
hetked raamis
On hetki, mida tahaks panna raami sisse. Nagu pilte. Raamida ära ja riputada seinale. Sest neis on midagi imelist, mingid värvid ja varjud ja sügavused. Mingid mälestused. Mingid olemised ja tunded ja kõlad. Imelised ja jäädvustamist väärivad. Sest headust ja ilu on vaja. Raamituna ja seinale, et oleks kogu aeg olemas.
Või ehk siiski.. pigem mitte.
Sest pea alati saabub hetk, kui tahaks selle pildi maha kiskuda. Või klaasi puruks lüüa. Või üldse ära visata. Kui ei taha enam midagi teada sellest, mis pildil on. Kui on piinlik või valus või kurb või lihtsalt tüdimus. Või ei sobi enam sinna seinale. Või siis..
Aga kuidas neid hetki siis hoida? Sest muidu need kaovad lihtsalt ära. Saavad viga, tuhmuvad, kaovatad läiked ja kõla ja sära. Rebenevad servast ja kaovad kapi taha. Ununevad nagu vana postkaart..
Ja päris seda ju ka ei taha.
4 laeva
soundtrack: Massive Attack – Better Things
hommikune
vasak õlg on mitu päeva imelik olnud, praegu on tuntavalt paigast ära. jube ebameeldiv tunne.
öösel see mind nagu ei seganudki. kuigi öö oli auklik, mäletan virgumisi ja uinumisi, ööd akna taga ja lapse küljekeeramist. ükski uni ei meenu.
ilm on täpselt selline, et endale ja lapsele riiete valimine on parajalt keeruline.
puhata ja mängida!
sellist tõrget töölemineku suhtes, nagu praegu, ei mäleta ma varasemast. loomulikult on olnud tujusid, et ei viitsi – aga konkreetset vastumeelsust (sealjuures konkreetsete põhjustega) ei meenu.
igal asjal on kaks poolt, muidugi. hetkel ma tunnen, et ma juhtun olema sellel poolel, mis on nõrgem, sõnaõigusetum ja alavääristatum. tunneksin ma seda üksi, aga kuna on teisigi peale minu, kes nii tunnevad.. siis see vist päris lambist pole?
koolilapse rõõm
seda poleks ma küll uskunud, et siin ja siin ja siin kirutud aines saan ma nii positiivse tulemuse. ‘väga hea’ siis maakeeli panduna. see tundus ikka päris võimatu.
ise ma arvan, et test polnudki mul suurem asi, aga mu kodune kirjalik töö + ettekanne näis talle meeldivat.
igaljuhul, vedas.
paras aeg hakata järgmisele sessile mõtlema..
