miks numbrid ei saa otsa

me oleme siin RM-iga arutanud ikka teemal, kas numbrid saavad otsa. no ta peab silmas arve muidugi, sest numbrid tõesti saavad otsa, neid on täpselt kümme. aga see selleks.
igatahes siiamaani oli ta üsna kindel, et numbrid peavad otsa saama. sest kui miski algab, siis peab lõppema ka.
aga praegu, kui ma köögis talle moosisaia tegin, tegi ta korraga tähtsa avalduse:
‘emme, ma tean miks numbrid ei saa otsa!’
‘noh?’, küsin mina.
‘emme, tähekesed ei saa otsa ja numbrid ka ei saa otsa, sest numbritega loetakse tähekesi. kui tähekesed ei saa otsa, siis ei saa numbrid ka otsa saada’.
votnii.
mul jäi üle nõustuda. ma pole küll kindel, kas see on just ainus põhjus, aga päris pädev seegi 🙂

linnas tagasi

mulle on juba kurdetud, et kadusin metsa ära.
igatahes olen nüüd tagasi tsivilisatsioonis. või siis linnas. sest metsas on ju ka ometi tsivilisatsiooni tunnused olemas.
ausalt öelda ei tahtnud ma üldse tulla.

iseseisev laps

jõle lahe. laps elab mingit oma elu. kaob hommikul toast ja õhtul võtan räpakolli vastu. ma pole eales oma last nii mustana näinud. päeva jooksul põrkume ka paar korda, siis tal tuleb vahel pähe, et emmele võiks virinaga oma olemasolust märku anda. õnneks on seda suht vähe.
seega elan ka mina oma elu. eksole. loen ja kokkan ja koristan.
puhkus on see mis pole rutiin.

julgus olla nõrk

iga naine tahab sisimas tunda end väikesena ja et tema eest hoolitsetaks. võib-olla on mingid erandid, aga ma pakun, et ka nende sügaval sisemuses on endiselt see väike kaitsetu tüdruk alles. nende elu on selle ära peitunud ja küllap ei tea nad isegi, et see seal ikka olemas on.
ma olen pidanud ka üsna iseotsustaja olema. täiesti teostatav asi. pikemas ajas aga väsitab. mingi hetk muutub rutiiniks ja tuimuseks.
kui siis keegi pakub su eest hoolitsemist ja hellitamist, ei usugi seda algul. lihtsalt ei usu. ei oska enam. on harjumatu. et kuidas siis nüüd äkitselt? ja miks küll? kummaliselt nõrk tunne aegajalt. aga sa pole ju nõrkust lubanud omale. sa oled pidanud ise toime tulema ja sulle on seda taotud, et sa pead üksi hakkama saama. sest üksi peaks nagu hea olema.
ometi on see hoolitsus veidi meeldivgi. sest see väike tüdruk su sees on seda salajas oodanud ja lootnud. aga ta on arglik ja ei julge välja tulla. sest teda on juba tagasi peletatud kunagi ja see teeb veel aremaks.
ja muidugi kardad haiget saada. sest liiga hea on ainult muinasjuttudes.
ning siis kõik näevadki vaid seda üksi toimetulijat, kuni keegi enam ei pakugi midagi muud. ei paku tuge.
ring, millest on nii raske välja saada.
üksi ei ole hea.
vahel võib olla nõrk. siis see polegi alati nõrkus.

sisse elatud

peale paari lühemat või pikemat kohvipausi olime eile õhtul platsis. antonio ei jõudnud kuidagi ära oodata, millal me ometi jõuame – ja see polnud tüdimusesegune ootus. igal juhul kui keerasime viimasele teejupile, siis ta hakkas ärevalt seletama, kui rõõmus ta on, et me lõpuks kohale jõuame.
no ja siis kui me siin olimegi, põrutas ta üksi esimese hooga terve selle hoovi läbi. absoluutselt ebamemmekalikult. ehk siis mina ei pidanud tal sabas olema.
enne magamaminekut pidime nahkhiiri ka nägema. see oli must. ta lihtsalt keeldus enne magama minemast. nägimegi. neid ikka lendab siin ringi.
hommikul kinnitas ta mulle, et see saunamaja siin ongi meie suvemaja ja üritas mind veidi aega endaga koos välja meelitada. ukse vahelt temperatuuri proovides aga nägi ta taadut õues (peremeest noh) ja seejärel põrutas üksi minema. ma sain tunnikese uneaega juurde. vahepeal käis mulle seletamas, et kuidas ta on ehitusel juba liiva loopinud ja kadus jälle. häälte järgi sain aru, et ta leidis öösel laekunud taadu omad lapselapsed ka üles.
hakkan end siinsesse rutiini sättima.
counting. umbes 60 on jäänud. tundi. reedeõhtuni.

võrtsu äärde, nagu ikka

kui ma ühes seltskonnas ütlesin, et hakkan end Marjasoosse sättima, siis öeldi mulle, et seega on sügis tulemas. nimelt kellegi jaoks on mu Marjasoosse minek karm sügisekuulutaja.
igal juhul, hakkan asju pakkima ja kaon siis sügist kuulutama. ja elektriinternetti proovima.
suvi. mõnus.
ei ole sügis.