Isegi kui mulle on tundunud, et Linn on mind reetnud, ei ole ta seda mitte.
Sest Linn võtab mu avasüli oma öösse. Ma neeldun sinna sujuvalt, nagu alati. See on soe, tuttav ja turvaline. Mis sellest, et mõnede meelest on see Linn elutu ja mõttetu, tappev monstrum. Mis sellest, et mulle vahel endalegi tundub, et see Linn tapab mind.
Me kõik eksime vahel.
Linn ei tee seda, vaid pakub mulle kaitset. Oma suuruses, oma anonüümsuses, oma tempos. Ma olen lihtsalt osake linnast ja kolooniana ei hävita me teisi osakesi. Linn vajab meid kõiki. Meie kõik vajame meid kõiki. Meie kõik vajame Linna. Isegi kui üritada seda eitada, ei tee seda olematuks. Isegi Linnast väljas ei saavuta seda sõltumatust.
Või olen ma narkomaan? Olengi sõltuvusest Linnast? Teen, mida Linn tahab? Elan oma elu Linna reeglite järgi? Ja Linn ei lase mind kunagi päriselt lahti, Linn ongi see, kes määrab mu elu, suunab mu suhteid, hoiab mind lõpuks ikka ja ainult endale?
Mu katkiolemistes on Linna kutset.
Ma järgnen sellele ja naudin seda. Sest Linn on kogu aeg olnud. Mina olen Linnas kogu aeg olnud. Ma hingan Linnaga sama õhku, samas rütmis. Suurim ühtekuuluvus tekib samas rütmis hingates.
Ma sulandun Linna, muutun ühekst tema tuhandetest nägudest ja sa ei leia mind üles enne, kui mina seda soovin.
Enne, kui Linn seda soovib.
Autor: PilleRiin
üleväsind seosetus ehk täna ma olin tubli
hunnik asju ära aetud ja täiesti kohutav väsimus. homne päev algab ka vara, aga tundub hetkel veidi vähem tihedam olevat.
üritan projekti tööle lükata ja midagi nagu liigubki, aga mitte veel nii nagu mulle meeldiks. mingi lõplik tõuge on nagu puudu. eks see mu enda taga seisab.
ühe lepingu tegin veel. üldiselt vaadates graafikut lähinädalail, peaks nn päris töölt palgata puhkust võtma. no vaatab, kuidas aeg jagunema hakkab. sest ega nad taha mulle anda puhkust ju nagunii.
—
kari kummalisi mõtteid on peas, aga tänase väsimuse taustal jäävadki need pähe. sest muidu tuleks siit liiga haige sissekanne. väsimus moonutab kõike omakorda ja niigi kummalised mõtted muutuvad veelgi kummalisemateks.
ääretult mõistlik oleks magama kobida. äkki varsti kaongi. sest kes siis minu eest ikka veel hoolitseb, kui ma isegi seda ei tee?
—
seesmised konfliktid, väljaheitmine endast, egosuvi, aastaid vastutust, väsimus, väsimus, peitupugemine, täiskasvanu tasand, hirm, kompensatsioon, matahanollaväiketüdruk, mul pole enerigat mulle vastu töötavate inimeste jaoks, hold me thrill me kiss me kill me
maailm ei ole alati liiga suur.
öine moos
viimati keetsin ma hilisõhtul tomatimoosi, mis läks kätte siirupiks. tegin ühe nõksu lihtsalt veits valesti.
seekord lugesin retsepti hoolikamalt ja tänane marmelaaditegu on ühel pool. konsistentsi järgi tundub tänane täitsa õnnestunud olevat.
retseptid viskan kokkajasse mingi hetk lähitulevikus.
mitte praegu, uneaeg on. homme pikk ja tihe päev.
ja tänud usinale abilisele, kes aitas mind nõu ja jõuga 😉
ma käisin Pärnus sõbrannaga kohtumas, sest Tallinnas pole meil selleks kunagi sobivat aega
me rihime oma kokkusaamist tükk aega ja no kuidagi ei klapitu.
nädalajagu tagasi oli tema Pärnus oma ema juures ja mina tegin sinna lihtsalt peaaegu et niisama asja (sõitsin sõbraga kaasa, kui tema midagi sinnakanti ajama läks). lasime siis sõbrantsiga ühes Pärnu söögikohas toidul hea maitsta ja ajasime tibijuttu (loe: rääkisime tuttavaid taga ikka :P). kuidagi läks jutt figuuriteemadele, nagu naistel ikka. närisime searibi ja lohutasime ennast, et tegelikult ümaramad naised ei lähe nii ruttu kortsu kui peenikesed (selle peale muigas eile üks meie ühine tuttav tibi, et ‘te olete ka tõeliselt paksud muidugi’). ja siis irvitasime, et lohutuse (nagu ka põhjuse) leiab alati.
kuigi kas see kehtib just selle kohta, kui see ümarus avaldub kõhu peal elava angerja näol.
aga õhtu nael oli see, kui arve toodi ja kuidas me siis klapitasime seda. sest miskipärast olime mõlemad üsna rahavabalt välja tulnud. lõpuks läks käiku mu krediitkaart, sõbranna andis kogu kaasasolnud sularaha mulle ära ja selle peale ma tegin talle lahkelt kohvi välja 😛 sama raha eest, mis ta mulle andis.
tegelikult siin ei kõla see üldse nii naljakalt kui see oli. me ikka naersime päris ohjeldamatult.
üldiselt näitab mu seltsielu taastumise märke.
täiendus kell 16.30:
sellesama sõbrantsiga rääkisime asjad üle, et tegelikult on mehed kõiges süüdi. selles ka, et me tol õhtul end lapikuks sõime ja et rahaga nalja sai. sest tellides arvestasime me ju meesterahvaga ka, aga tema praktiliselt hüppas alt ära. noh, muidugi oleks tal meie tibijutu kõrval igav olnud, aga me ei tulnud varem selle silmnähtavalt mõistlikuma lahenduse peale. ja kõhuangerjates on ka mehed süüdi, sest enamasti tekivad need angerjad meile, sünnitand vanadele naistele 😉
ja üleüldse, tegelikult oleme me väga ontlikud ja toredad noored emad. sest naise vanuse määravad tema laste vanused. ja kellel pole angerjat, on lihtsalt kadedad, et meil on selline hea asi omast käest võtta. ja tegelikult sõitsin ma kaasa ühe kassiga.
P.S. sellest ma ei räägi, mis oli sõbrantsi reaktsioon mu caipirinha proovimise peale. see oli õhtu teine nael. või kolmas.
asine laupäev
kuigi ma pole täna koristada jõudnud, olen ma keskeltläbi olnud päris tubli ja tegev. paari toidukorra jagu sööki tehtud, kõrvitsakooki tehtud (RM-i soovil), pesu triigitud ja puha.
nüüd on mõnus hetkeks kott-toolis lebotada ja veidi puhata. jõuaks veel poodi veini järgigi, aga ei viitsi ju. kassi võiks ka kammida, aga selleks peaks kammi tooma. kass on hetkel käeulatuses olemas.
see meenutab, et uus kassidega voodipesu ootab aluslinu. päris musti tavalisi polegi nagu eriti saada. mõtlen nüüd, et võtaks punased? sest suvalisi vanu kirjuid küll sinna ei taha ju.
juukseid ei ulatu enam hobusesabasse panema.
uudishimu
.. ehk leia pildilt Evelin 😉
homme ei hakka tubliks
aegajalt ma mõtlen, et ‘homme hakkan tubliks’. targu ainult mõtlen – sest kui ma seda endale lubaksin, siis tekitaks see (mõttetuid?) sisepingeid. neid viimaseid on ju niigi piisavalt, vaja siis veel nii neid juurde tekitada.
mulle meenub mingi paari nädala tagune vestlus paari teise tibiga. sellest, kuidas ikka pidevalt käib mingi seesmine vaidlus ja kohustused (to-do list) mõlguvad meeles ka suvalistel mõttetutel ajahetkedel. ja mina väitsin, et mul on täitsa rahulikke hetki ka. mil ma ei vaidle ja to-do list ei mõlgu peas. ja et neid hetki on rohkem kui mõni sekund korraga 🙂
tegelikult ma tean, mul on see ka olnud ja muidugi on kohati siiani ka. aga ma trennin, et sellest lahti saada. sest mis mõte on mul tööl põdeda selle pärast, et kodus kraanikausis on mustad nõud? ma ei saa ju nagunii kohe midagi selles suhtes ette võtta. seega on mõistlik sellele mitte mõelda.
naistele on põdemine nagunii sisse programmeeritud ja me teeme seda nagunii. kes vähem, kes rohkem. päris vaba pole ilmselt ükski.
aga on ometi võimalik ära tabada neid hetki, kui mingi selline asjatu vaidlus iseendaga või suhteliselt mõttetu põdemist tekitav mõte pähe ronib. kui õigel hetkel neil sabast kinni saada, võib öelda ‘tsurr!’ ja lihtsalt keelduda nendega suhtlemast. vahel töötab päris kenasti.
aga mitte alati muidugi.
ma olen ise supernäide tegelikult. ma suudan hullupööra põdeda midaiganes. aga harjutamisest on kasu. ma enamasti ei püüa enam hüpata üle oma varju. ma olen leppinud, et ma olen laisk ja mugav (st, ei korista-triigi-pese nii tihti, kui ilus oleks). et ma ei kanna kostüüme, ei tee kolm korda päevas süüa (‘emme, sina oled ainus, kes lõunasööki ei tee!’, ütles mu laps eile. täna soojendasin talle eileõhtust suppi siis lõunaks, piinlik oli noh). et ma õpin üsna viimasel minutil, et mul enamasti ei ole vaba raha, et ma oskan olla nõudlik ja tujukas (ja leian, et mul on täielik õigus seda olla aegajalt) ja nii edasi ja edasi.
küllap tuttavad võivad seda listi täiendada vabalt.
siit ka see teema, et ma ei anna juba ammu uusaastalubadusi. suuremast ja väga oluliselst endaga leppimisest on möödas üle 10 aasta ja sellest ajast saati on see olukord aina paranenud.
aga Bridget Jonesi juures panid tema lubadused endale mind küll imestama. ta ju ei olnud purunoor ja oleks võinud juba targem olla. aga selliseid inimesi on ka ja mitte vähe, nagu selgunud on (ega ma pole ise ka kindel, kui palju ma sealt tegelikult edasi liikunud olen – aga loodan, et siiski-siiski!).
küll aga võin ma lubada, et kõik nõud saavad kunagi pestud, laps saab kõhu täis (seesama laps, kes praegu mu kõrval seletab, et kui on laps, siis ei saa enam väga palju suurte inimeste asju teha, vaid peab lapse asju tegema), toad saavad kunagi korda ja kui vaip juba väga sodine on, siis võtan kasvõi keskööl tolmuimeja ja puhastan ära. ning kooli pole ka midagi võlgu jäänud veel. kui mitte homme, siis ülehomme. või veel hiljem.
vaikselt kodune
vihmane ilm ja mina passin kenasti täpilise rüblikuga kodus. nokin vaikselt projektitööd teha ja üritan RM-i suunata siia-sinna, et tal igav ei hakkaks. vaene laps, ta peab veel kaua kodus minuga hakkama saama. või siis mina temaga.
toas ma üritan ringi mitte vaadata, sest muidu on tunne, et tahaks selle tühjaks visata ja sorteerida ja siis uuesti täita. või pigem see, et ei taha just väga, energiat pole ju – aga peaks.
kaisukass on meil jõle popp. käib öösel kaisus range graafiku järgi.
mul jäi täna teine trenn vahele ja ilmselt ei saa järgmisel nädalal ka. sest haige lapse kõrvalt on päevane trenn jama. terve lapse kõrvalt on õhtune jama.
valikud.