alguses mõtlesin ainult pildi panna, aga no nii ikka ei saa.
põhimõtteliselt ma arvan, et kasside elu on siin ilus. toit on ees (kuigi eksole, kauss pole pea kunagi täis), liiva vahetatakse, värsket vett on. vahel ainult tuleb arusaamatul kombel paar päeva omapäi hakkama saada.
tüüpiline omavaheline mängimine on neil selline, et üks uriseb teise peale ja teine äsab käpaga esimesele. või vahel äsab igaks juhuks üks teisele niisama, möödaminnes.
aga vahel on ka mingid hellusehetked:
päikseline sügis on olnud.
mõnel päeval pole küll aega seda tähele panna, mõnel päeval pole vist jaksanud.
suvi möödus hoogsalt ja polnudki ammu kinno jõudnud. vahepeal ikka üht-teist oli, mida tahtnuks näha, kuid ikka jäi kuidagi käimata.
eilne oli üsna äkkmõte ning noh, selgus, et veel Eesti Naise eriseanss, mis tähendab, et Artise fuajees oli igasugu asju võimalik proovida (nii pealemääritavat kui seespidiselt tarbitavat) ning seansi algul jagati sponsornänni. ja saal oli suhteliselt täis.
räägiks siiski veidi filmist.
itaalia film “Minu ema” / “Mia madre”, kus peategelane Margherita püüab seostada oma era- ja tööelu. et ehk nagu ei midagi uut. tööks on siis filmi tegemine, eraelu sisaldab perekondlikke suhteid. ning filmi pealkirjale kohaselt on päris suur roll Margherita emal.
huvitav on see, et minu meelest need kaks liini – töö ja eraelu – räägivad suuresti samast asjast: mingit tüüpi kohanemisest, olukorraga leppimisest. tööelus esindab seda justnimelt tehtava filmi temaatika. ei, ma ei räägi seda lähemalt lahti, igatahes see film, mida filmis tehakse, ei ole suhtefilm. aga minu jaoks tekkisid mingid paralleelid.
selle taustal peategelase areng. ilmselt kohati välistest asjaoludest lähtuvalt ta kuulab seda, mida ta pole aastaid kuulnud.
kõige juures ääretult sügav ja südamlik film.
ei soovita neile, kes ei kannata eesti filmide tempo(tus)t.
eraldi väljatoomist väärib, et täiesti kummastav oli mandri teises servas tehtud filmis tunda ära kodumaist muusikat. vaatasin spetsiaalselt järgi: soundtrackil on seitse Arvo Pärdi pala kirjas.
nädalavahetus oli veel suhteliselt soe ja mõnus, sai päris palju ka väljas toimetatud. linnaosa üritustel laupäeval ja linnast väljas pühapäeval. reedene vahva õhtu sõpradega.
sai sõidetud rattaga, autoga (pool teed erinevate kiiruspiirangutega või linnas, keskmine 5l/100km, pole paha) ja käidud looduses (pikemalt kui harjumuspäraselt). taas kolm pudelit kalja, paar latti suitsuvorsti. kange kohv looduses ja jalgsi ravimudast läbi (vee temperatuur ehk 13 kraadi kanti). palju ilusat valgust. palju häid emotsioone.
sügis ei olnud veel kuigi kuldne, kuid värve juba on. eks nüüd, külmade öödega, see muutub kiirelt.
radikad on soojad.
see nädal on selline orav-rattas olnud suuresti. mõni päev kujunes tihedamaks, kui osanuks arvata. aga üldiselt möödusid päevad enam-vähem tõusvas joones. samas, järgmisel nädalal ei ole rohkem aega näha.
kunagi kirjutan ma ühest neljapäevasest pigem ebameeldivast kogemust ka (ma loodan), aga hetkel jään meeldivate juurde.
reedel oli mul harukordne ja suurepärane võimalus viibida Teaduste Akadeemia uhkes saalis. sündmus oli ka piisavalt uhke, kohal olid ja sõna said nii TA president kui TÜ füüsika instituudi juhataja. on ju esinduslik valik? mina olin see, kes sidus erinevad osad kokku, saali ees; ei, õnneks mina ei pidanud kuidagi teaduslik olema 🙂
vaade linnale oli sealt muidugi vapustav.
pärastine tort oli ka lihtsalt suurepärane.
kui nädala algus oli närviline, siis edasi on keskmiselt paremaks läinud. olgu, on mingeid närvilisi detaile, kuid üldtaust on meeldiv või vähemalt, noh, nagu mu laps ütleb, ‘normaalne’.
et ehk ma saan aru küll, et see, mis toimub töö juures, on suur osa elust, aga hea, kui muud asjad on paigas. ning töö närvilisus tuleb ka väljastpoolt ikkagi, mitte ei ole meil sisemine.
vabal päeval oli üpris eksprompt Tartu-külastus. lühike ka, aga vahelduseks ikkagi tore. ja endiselt on rong mugavam liiklusvahend kui buss, kuigi raudtee remondi tõttu tuli paar peatusevahet sõita bussiga ja rongisõit veniks seega pikemaks, kui normaaloludes.
üks pikalt kaalumisel olnud otsus ja valik on tehtud (sinine :P) ja sellest on ka hea meel. muidugi toob see lisakohustusi, aga igal asjal ongi mitu külge, alati. ikkagi on hea meel.
päris tomateid on veel saada.
sibulapirukas on aastaaja-menüüs. sibulasupp tuleb jahedamate ilmadega.
sügis on ilus, kui päike paistab. eile vaatasin ja imetlesin. peamiselt lihtsalt silmadega. kusagil vasakul on mõni üksik pilt ka.
ei mingeid seeni, ei mingeid marju. mets ja päike ja puud ja veidike merd. ja päike.
ja hetked raamatutega.
täna võiks küll vabalt sadada.
nädalavahetus oli arusaamatusi täis ja ma olen sellest väsinud.
õhtul nägin kurja vaeva, et sooja saada. hommikuks oli soe, aga nüüd külmetan jälle, kuigi pole nagu objektiivset põhjust. võib-olla peaks liikuma?
eelmise nädala pühapäeval nihutasin oma vana telekat esikusse ja selg annab siiani natuke tunda.
eile sain ühtedest toolidest lahti.
toas on nüüd ruumi ja kohe parem olla.
laps sai hea motivatsioonilaksu: oma vanuseklassi Eesti meister. see oli üsna stiilis, et tähtis pole võit, vaid osavõtt – ja näe, selgus, et osavõtt toob võidu ka.
iseasi, et järgmiseks aastaks tuleb nüüd hulk varustust soetada. uurin just hindasid ja egas midagi, purjele mahub ju firmalogosid ka. tuleb inimestega rääkida.
väljaminekud ongi hetkel üks oluline teema. sest mingeid on veel ette näha. hea, et olen mingi varu tekitanud, mis lubab ka mõningaid nö mittekohustuslikke väljaminekuid, iseenese meeleheaks. muidugi, igasuguste nende ligitõmbe seaduste vms järgi tuleb tegelikult suhtuda nii, et mul on selle kõige jaoks (ja veel rohkemagi jaoks) võimalused olemas ning – need võimalused tekivadki.
right.
sel nädalal olen nüüd omaõlaga võimelnud ja usinasti magneesiumiõliga määrinud ka. miinus: padi ja padjapüür on õlised, nagu avastasin. pluss: ee.. ehk saan ikka õla enam-vähem liikuma?
tööl on üle tüki aja närvilised ajad. väljaspoolt tulev närvilisus, mitte meie omavaheline. aga igatahes on mingeid muutusi vaja, tundub.
kuidagi ei suuda end kätte võtta ja reisipäevikut digitaliseerida. lausa piinlik juba. enda ees.
mingi nõutusehetk.
ühel kenal päeval tulin tööle, trepist üles ja väikeses vahekoridoris olin korraga hämmingus, et oot, milline ukse juurde neist kolmest, kust ma ei tulnud (st see oli neljas), tuleks nüüd minna ja see avada.. täieti tõsiselt. kusjuures kaks ust on veel klaasuksed ja no ei ole võimalik üldse mõelda, et kuhu minna (olgu, võõras inimene võiks muidugi mõelda, aga ma olen siin käinud.. liiga kaua aastaid). aga täielik lühis oli mõne hetke vältel, enne, kui mõte taas tööle hakkas.
sellist seesmist nõutusehetke on viimasel ajal aga ka. sellist, mis ei ole seotud mingi otsese füüsilise asjaga.
ja ma ei räägi siinkohal mitte ainult sellest, kui arst kõige muu vahele poetab, et ‘ja las mees õhtul määrib su õlga..’. tekitab nõutust küll. et vabandust, kas keegi teine tohib määrida või tuleb selleks abielluda?
ah.
nõutuks teeb, kui mingid plaanid, mis minu meelest on natuke nagu minuga seotud ja võiksid seega kuuluda õigeaegselt minuga jagamisele, tulevad ilmsiks viimasel hetkel. tulemuseks ongi nõutu nördimus, sest no ehk on mul mingid muud plaanid selleks ajaks juba. või kui ka pole, siis ma ikkagi pole osanud arvestada.
tunne on enamvähem täpselt sama, mis seal uste vahel seistes. ehmatus, hämming, nõutus. arusaamatus, kuidas siis nüüd nii.
või siis.. mingid sõnumid, siin või seal. mulle mõeldud. loen kolm korda ja .. olen nõutu. ma ei oskagi pikemalt kirjutada sellest, ilma, et isiklikuks läheks. ometi, allikaid on mitmeid. olukordi ka. detailides väga erinevaid. tulemus on ikkagi sama. ma ei oska edastatud infot seostada. nagu võiks, aga seoseid lihtsalt ei teki. või kui, siis alateadvus vist lõhub kohe ära, kogemuslikult. ma ei tea.
et ehk ‘nagu on ja nagu pole’ olukorrad, mis tekitavad nõutust.
ega kuu aja tagune vaade Olhonil parem ei olnud. nagu on vaade ja nagu ei ole ka. nõutust oli küll vähem.
see aasta on kuidagi vihmasegune olnud ja mul on üle tüki aja tunne, et mul ei ole sellist kevad-suve-sügis linna-vihmamantlit. on küll kollane nö tööjope, millega võib ju ka käia, aga kontoripäeval linnas tahaks ju midagi kenamat.
tegelikult juba suvest saati olen silma peal hoidnud HH Lynessil, algselt just sellel triibulisel. viimase kuu jooksul aga täheldasin, et neid triibulisi on linnapildis kuidagi palju. aga olgu, teisi valikuid on ka.
eile õhtul jõudsin lõpuks taaskord poeni. Lynessil oli allahindlus läbi, aga proovisin ikka. XL oli lootusetult suur ka pintsaku peal (no elementaarne) ja varrukapikkust (mis on üks XL-i proovimise põhjuseid) jagus maa ja ilm. aga – selles poes olidki ainult S ja XL mingid kirjud mudelid. tumedat ühevarvilist ma ometi ei taha.
teise keskusesse. esimesest vaadati kenasti järgi, et teises on rohkem valikut.
esimesena aga jäi seal ette üks teine pood, kus proovisin hoopis teist vihmamantlit, igaks juhuks.
uuesti HH-d proovima. L oli muidu üsna ok, aga seljast ikka kuidagi.. imelik. muster, mis puu peal nägi väidetavalt välja nagu köögivakstu (puna-valgeruuduline), oli seljas päris nunnu. aga no.. kõige klassikalisem vihmamantel, kuid ei istu hästi. proovisin üht ja teist, ei midagi. niuts.
no ja siis ei jäänudki lõpuks muud, kui sammud tolle teise vihmamantli juurde. ja kaubaks läkski. ei ole päris nii klassikaline, kuid sobib seelikuga kenasti. hinnaklass ja kvaliteet ka samad mis HH-l. Didriksonsi Ida, muidugi oranž.
igatahes, rahul.
