oh neid filtreid ja ületöötlust

pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna, nagu kõik teavad?
eile jäin mõtlema, miks üks FB väikeettevõtte müügipostitus mind häirima jäi. ei läinud kuigi kaua, kui mõtlesin välja: see pilt seal juures pidanuks, nende toodet arvestades, olema helge ja päikseline, kuid kuigi algpilt tundub isegi paljulubav (ni ipalju, kui seda tajuda on seal), siis selle rikuvad ära kasutatud filtrid, mis teevad pildi süngeks. nojust, et natuke on värve maha keeratud ja tumedam hajus serv ja üldse vist veidi tumedust peal. ilmselt instagrammis või kusagil on see täpselt üks filter.
ning kuigi tulemus on selline instragammi-wannabe-lomo-tüüpi, ei tekita see antud kontekstis mingit ahvatlust. nagu öeldud, peaks neil olema helge ja hele pilt, kuid minu meelest on täpselt vastupidised filtrid peal.
ah, tegelikult pole ma mingi netiturundusguru või midagi, aga oma arvamust võin ju ikkagi avaldada kui inimene, kellele see pilt/toode suunatud on. ja samas hea tähelepanek iseendale mällu panemiseks – pildid tuleb ikka mõttega enne läbi vaadata, et vältida ebakõlasid pildi ja teksti meeleolu vahel.

teema juurde siis kah üks pilt, mida töötlesin enda kohta hirmus palju. päikeselise päeva puhul selline suvine.

grill345

ahjaa, näed, eile kirjutasin õppimisest, täna jäi üks huvitav akadeemilise õppe variant silma.

õppida pole kunagi hilja..

või siis et kunagi ei saa liiga palju õppida.
mulle igatahes meeldib saada uusi oskusi, teadmisi ja kogemusi. selle üks vorm on see, et ma tahan reisida. teine vorm on see, et ma loen. kolmas, et ma käin igasugustel koolitustel.

näiteks võtsin ette programmeerimise väga-algkursuse, tasuta ja e-õppe vormis. siiani on olnud päris tore ja eile oli see päev, mil lisaülesanne ka päriselt mõtlema pani. st see pole üldse kohustuslik ülesanne, aga no kui juba, siis juba.
ning täna hommikul juba töötavat programmi lihvides vaatasin, et ma ei saagi aru, miks selle väljanuputamine mul nii kaua võttis.
ja see ongi see, miks ma tegelikult ka need lisaülesanded ära teen: igasugused näited, isegi kui kopi-pastega läbi teha, on üks asi; aga teine on nullist peale ise midagi kokku kirjutada ja toimima saada.
muuseas vaatasin hommikul foorumis teiste küsimusi ja vastuseid selle ülesande teemadel ja avastasin, et ma olen lähenenud väga lihtsalt ja minimaalselt, seal oli ikka väga keerulisi teid välja pakutud. ma ei hakanud neid muidugi torkima, sest kui tulemus on töötav, siis on ju hästi.. või?
üldiselt need kaks esimest nädalat on lihtsamad, kui arvasin. samas kaks nädalat on veel ees.
ning ei, ma ei plaani tingimata hakata programmeerima, pigem avardan silmaringi. samas, kui vaja, on mingi imepisike põhi olemas.

hommikul jäi veel silma matkajuhtide praktiline koolitus. kui aga lugesin, et seal on jube palju köitega seotud tegevusi jms, siis leidsin, et see ei ole mulle. ma kardan kõrgusi ja ei soovi küll kusagil turnida.. või jõgesid ületada ilma sillata. praktilist vajadust pole ka kummagi järgi.
sellest rääkimata, et palju siis Eestis matkates on neid kohti, kus tuleb köitega kusagilt alla-üles-üle ronida? noh, on muidugi, kuid läbivalt siiski pigem mitte. teine asi, et palju on neid matkajaid, kes tahavad kusagil turnida? jälle, muidugi on, kuid need turnivad ju nagunii?
niisiis see koolitus jääb näiteks vahele.

learn

kevadesse

ma olen nädala jälle maha lugenud.
hämmastunult avastasin, et kohe on kevad käes. talve õieti ei olnudki ja see ebamäärane hall aeg on absoluutselt määramatult kulgenud. kuni basseinis ujuda üritades (ma ikka olen individualist, viiekesi rajal on juba väga ebameeldiv, neljakesi lihtsalt ebameeldiv..) korraga päike hakkas silma särama.
muidugi, päeva pikenemist on ammu märgata.
ühtlasi ilmselt jääb peatselt lugemist vähemaks ja muud tegemist on rohkem. sest lugeda on mõnus ju siis, kui on hämar või pime või külm või vihmane ja muud väga teha ei viitsi. teadagi.

muide, Jaama turu kõrvalt on trammiga linna suunas praegu päris õõvastav mööda veereda. seal käivad ehitustööd ja suur sügav auk on trammiteest mõne meetri kaugusel. ma veenan end igal hommikul, et seal on ju toestused ja ilmselt on kõik välja arvutatud ja arvestatud, et see mitmekümnetonnine tramm võibki sealt vabalt mööda veereda – aga ometi ei ole seal trammis hea tunne.
tuleb rattale ümber kolida

mälestus ca aasta tagant:
bluemosque465

Tunnete maastik, Teoteater

eile oli naiste teatriõhtu. taaskord väike mitteproff teater Kalamajas ja nende üpriski uus tükk Tunnete maastik.
kirjelduse järgi ootasin natuke midagi muud, pigem mingit suhtejärgset suhtelahkamist, kuid seda õnneks oluliselt ei olnud. sisu suhtes oli seega täiesti etteaimamatu. ja oli ka.
see suhtevärk ja otsesed suhetest tingitud emotsioonid ei olnud aga minu jaoks kuigi veenvad. jah, täna takkajärgi tajun ma neid küll, kuid tükk ise oli pigem selline, et .. no ei toiminud need tasemed. kusjuures ma ei saagi aru, kas asi oli lavastuses kui sellises või pigem on juba see algtekst pisut tuimavõitu.
küll aga oli päris tabav kellegi nö võrku mässimise teema. et kuidas mõjutada inimesi asju tegema, kui nad tegelikult väga ei taha.
lõpp, erinevalt mitmest teisest, ei toonud mulle vett silma. minu jaoks olid seal pigem nagu sõnakõlksud.

niisiis, kui ma sama teatri etendust Naine ja klarnet soovitan kohe väga, siis käesolevaga olen veidi tagasihoidlikum. samas, kui on vaba õhtu ja mõte, et väike hubane teater oleks tore mõte, siis miks mitte. tükk ei ole liiga tõsine ja oma humoorika külje andis ka pidev lavakujunduse ümbertõstmine näitlejate poolt. kohati oli juba tunne, et peaks kihla vedama, kas on pilt pikem kui ümbertõstmine või mitte.

kurviline

mingid veidi närvilised ajad ja etteaimamatud muutused. vastandina siis planeeritud muutustele.
võib-olla peaks ennast ise natuke rohkem liigutama ja mingeid asju tegema. ma ei pea silmad füüsiliselt (kuigi ka see tuleks kasuks). ikka et veidi ette mõtlema. teisalt, on tunne, et välised muutused on kohati aina tempokamad ja etteaimamatumad, nii et väga pikalt ette mõelda praeguses hetke kontekstis võib olla pigem mitte väga arukas. sest, ilmselgelt, vanamoodi asjad enam ei jätku.
just tuli pähe, et oot, ma midagi ju olengi taas ette võtnud, või peaaegu. pisiasi, nagu ikka. aga kunagi ei või teada. ega ükski omandatud algtõde ei jookse mööda külgi maha.
lähipäevad on kiired vist.

päeva rõõm:
talisurfiII

ja kui siin igav on, siis näiteks võib lugeda sellist naiste-meesteteemalist postitust. nii tore, et mu eest sellised asjad ära kirjutatakse 🙂

valgenev

hommikul saab juba ilma lambita toimetada, õhtul on rõõm kodust välja liikuda, kella seitsme ajal oli veel läänetaevas heledam. päikseline veebruarilõpp. suurepärane 🙂
enamus lund on küll kusagil mujal, aga mujale ei ole jõudnud eriti. või siis natuke jõudsin ka.

eile oli see päev, et ei-taha-midagi-teha. kodus, asjalikku. siis väga ei teinudki. assisteerisin, laps kokkas. või umbes midagi sellist.
õhtul sügavkülmapirukaid ei pannud ka mina ahju ega võtnud välja. ainult viskasin küpsusastmele pilgu peale.
päris õhtuks olin väikese palavikuga maas.
hommikuks ei olnud sellest enam jälgegi.

nädalavahetuse artikkel.

harku231

tööst, lugemisest ja eriti ujumisest

pühade õhtu oli seekord tööõhtu. ja töö-öö. ja järgnev varane töö-hommik. eile läksin seega magama, noh, ülivara. päeval väga midagi ei teinudki. no ei ole enam naljaasi poole hommikuni üleval olla ja siis päris-hommikust jälle. aga teisalt, ei peagi ju olema. korralik ööuni on teadagi üks ilu ja tervise pante 😛

raamatud-raamatud. viimasel ajal võtan nelja kaupa ja kuna sattusin millaski päris-keskraamatukokku ka, siis on pidevalt kaheksa laenuraamatut kodus. vahel mõni praakub välja ka. just on üks selline siin kõrval, et juurdlen, kas loeks. või vaataks pigem mingit filmi – sest on järelvaatamises midagi, mida tahaks ja nädala lõpuni on üsna kena valik Eesti filme ka filmilaenutuses tasuta.
kui aga juba sellised mõtted tekivad, siis ei ole väga minu maitse järgi raamat, eksole.

päevaujumine, no mis kell oleks hea minna?
eelmine kord jõudsin ca poole ühe paiku, siis algul oli penskareid, aga varsti oli üsna tühi. täna jõudsin vette poole üheteistkümne paiku ja umbes paarkümmend minutit oli veel suht okei (st rajal ehk paar-kolm inimest), aga siis hakkas jälle rahvast tulema.
ja ma ei saa aru, on ju näha, kus radadel inimesed nagu rohkem ujuvad ja kus pigem suplevad. ma üldiselt püüan jälgida, et ma ei läheks rajale, kus on mingid sellised tõsised sportujujad, vaid püüan mingi keskmise ujujate pundi leida. no ja siis tuli meie rajale mingi korki ujuv tegelane – veidi liikus edasi küll, aga siis konkreetselt pani pea vee alla ja lihtsalt hõljus. et ehk isegi mina oma pea-vee-peal konnaga panin tast mööda. ainult et kui rajal on neli ujujat, siis pidi lihtsalt kogu see aeg jälgima, et kolmekesi kõrvuti ei sattuks. kuigi, kui ma selili ujusin, siis sattusime küll. panin käega korigujujale pihta, sest üritasin ikka oma serva hoida. tegelikult ma ei teadnudki, et keegi vastu tuleb, lihtsalt sel hetkel oli juhuslikult üks tüüp ka vastassuunas minuga kohakuti. aga ega see korgiujujat veel ära ei ajanud.
kaalusin ise ka reavahetust, kuid ühel pool olid siukse sportlased, kellele mina oleksin paras korgiujuja olnud ja teisel pool oli mingi viis inimest rajal. ja ma tegelikult saan aru küll, et ma lihtsalt ise ei ole kuigi hea ujuja ja siis ma ei oska väga hästi toime tulla olukordades, kui rajal peab trügima.

duširuum oli tädikesi täis nii minnes kui tulles. basseini minnes õnnestus veel isegi üsna kohe duši all pressida, välja tulles pidin ikka ootama. tädikesed tegid seal kõik mingit põhjalikku pesu – ma ei tea, kas see basseinipilet ikka on koduse veearvega võrreldes nii odav? aga äkki pensionäridele ongi, ma pole hinnakirja nii põhjalikult uurinud.
sain ikka basseiniveest end puhtaks ja sättisin sauna ka. ja seal kaks tädikest arutavad vene keeles, et need dušid seal on ikka halvad. et vesi on külm või soe ja jookseb jube lühidalt (see vajutamise süsteem on, et vajutad nuppu ja siis mingi aja jookseb vett). et ökonoomitavad, näe. põgenesin sealt ära, sest tundus, et muidu ma varsti nähvan, et siis ei ole vaja end avalikus ujulas pesemas käia ju.
muidu oli tore, oma planeeritud maa sain ujutud. eks järgmine kord proovin veel mingit muud aega.

tuleb-tuleb..

.. nii lörts kui kevad kui näpuosavus.

Tallinn on muidugi see koht armsa kodumaa peal, kus lund ei ole. kuigi täna päeval sadas väga vapralt suuri räitsakaid.
bussis tilkusid need suurte piiskadena mulle juustest kraevahele.
selle läga suurim miinus on aga see, et mul oli vaja liikuda kahe lähestikku asuva punkti vahel, kuid kuna seal on suures osas kitsas kõnnitee, siis võtsin bussi. nii ei pritsitud mind vähemalt täis.

kassid tegid uuele diivanile juba märgi külge. paar niiti on väljas ja diivan on nüüd igasuguste pleedidega kaetud ja näeb päris totakas välja. nagunii ei saanud (st ei ole olemas) sellist, nagu tahtsin.
vähemalt on mugav, mugavam kui vana. mis on muidugi positiivne. ma olen mõne raamatu siin juba läbi lugenud.

esmaspäev on produktiivne. kevadesse vaadates toimus üks ideevahetus telefonitsi ja üks füüsiline kohtumine. nii et ma võin ikkagi lösutada ja lugeda, kuni on aega. mingil hetkel enam väga ei ole, vist.

tõin täna veidi klaasi koju. triibulise aluse toorik on siit läbi jooksnud juba. valmis aluse mõõt on 17x30cm.
kalakandik on ka, sama suur umbes , aga sellest pole head pilti. kunstvalgus viskab ikka liiast peegeldusi ja moondab toone.

klaas2202

kalatu päev

eilse hommiku asemel käisin ujumas täna päeval. täitsa jaksasin, aga nüüd on väss olla muidugi. ei üllata, sest mida ikka oodata, kui sellist trenni moodi liigutamist üliharva ette tuleb. samas, eesmärk oli ujuda kilomeeter, selle tegin ära ja ületasingi. tubli-tubli, ennast tuleb ikka kiita.
tee peal oli vaja teha väike põige ja peatus, et imelisi pilvi pildistada. kuna ma pilti juba natuke jagasin, siis siia ei jaga. sügisest pilti saab.

kell kaheksa vaatasin telekava ja tõdesin taas kord, et normaalsel ajal ei ole mitte midagi vaadata. järgi pole ka hetkel midagi vaadata – mis tahtud, see nähtud.
laual olev raamat ei ole ka liiga ahvatlev. tuleb järgmine võtta.
samas oli kaltsukas üks päris ahvatlev mantel. see jama, et istus selga ka. tulin ilma tulema, sest aju ütleb, et mul ei ole seda vaja. st, mitte, et ma ei kannaks, kui ta mul olemas oleks juba korra.. aga mitu mantlit siis ühel naisel olema peab? mul mõni juba on. ainult et nüüd see mantel kummitab mind.

mingi kulgemine ajas ja ruumis. eelmise aasta lõpu – selle aasta alguse mingid protsessid on uude faasi jõudnud. rahulikumasse.
aeg väiksemaid loksutamisi teha.

päris kalatu päev siiski pole. hommikusel võisaial olid sardiinifileed tomatikastmes. vahel on vaja nostalgisteda.

linn530

mõttejupike

õhtul diivanil lösutades ja viimaseid töiseid minuteid surnuks lüües on tore plaane sepitseda. no näiteks selliseid, et äkki ma olen homme nii tubli ja lähen hommikul enne massaaži ujuma. pärast massaaži pole ju mõtet ja..
aga ma olen siiski realist ning väga sellele ei looda. kuigi see mu hommik ei ole mingi kell seitse või kaheksa või midagi, ajaliselt jookseks kõik hästi, kui ma nii poole üheteistkümneks jõuaksin. kuid ennast tundes jõlgun ma sel päeval, kui hommikul kusagile minema ei pea, sellisel ajal kohvitassiga toas. isegi selle varahommikuse äratuse kiuste.
aga no vahel võib ju ka üsna absurdseid asju mõelda.

tulbid123