rattas

ühelt poolt poleks nagu üldse energiat, teiselt poolt aga polegi mahti sellele mõelda.
eile näiteks õnnestus ca 5 tundi niimoodi “ära kaotada”, et ma ei saa siiani hästi aru, kuhu need kadusid. RSS on mitmendat päeva järgi lugemata – või mitte päris, ma siiski täna näiteks märkisin mingid kategooriad lambist loetuks ja ülejäänutest lugesin ka mingi osa. ja mõnel päeval olen ikka ca 50st artiklist üle kerinud ka. jajah.

selline päev, nagu täna, suures osas kenasti “tükkidena” võetav, oli nagu parem. kuigi ikka on tunne, et miks ma juba kaks tundi ei maga. no – pole mahti olnud.
õhtune kohtumine oli päris tore. inimesega, kellega tegin mingi x aastat tagasi tihedalt koostööd, vahepeal ei ole suhelnud ja nüüd oli minul vaja natuke fokusseerida mingeid asju. ma vist veel ei fokusseerinud, kuigi sain ideid – kuid tundus, et pigem töötas see kohtumine täna teistpidi. et ehk vestluse teine osapool sai oma mingid mõtted kusagile loksuma. mis on ka ju ometi lahe.
mina pean lihtsalt veidi veel tuhnima, et oma vajalik fookus paika saada. suunavaid ideid sain igatahes.
ning ka üldhuvitavaid mõtteid.

fotomälestus on vanavanemate saarelt.
haakumatu.

Reigi kirik
Reigi kirik

viskan veebi või midagi..

see tuli küll üsna ootamatult, et paluti mingi wordpressi leht püsti panna; peale seda, kui mingit lehte, mille ma tegin, vaadatud oldi. võeh. ma ikka mõtlesin, et igasuguseid selliseid isehakanud lihtsate veebide tegijaid on maa ja ilm täis. ilmselt mitte, kui isegi väike äriline ettevõtmine mind palub.
okei, sellele saidile on vaja mõned pluginad, mida ma ei tunne ja teema võtsin ka üsna lambist, nüüd peab sellega leppima. ega välja ei paista ka, mis mulle selle teema “sees” ei meeldi ja mida ma teha ei saa. õnneks on need pisiasjad. ja no pluginad on samuti avastamisrõõmuga..

kõige veidram oli aga see, et kuna lehel juba jooksis wp, siis tegin alamkataloogi ning hakkasin sinna installima ning sain järjepidevalt veateate. kuni täna, korraga, ei olnud vana leht ka üleval (eile käppides täiesti oli). ning kui ma siis lõpuks jõudsin oma mailivahetuses esimese astme teenindaja juurest mingi tehnilisema juurde (ma ei saa aru, miks paigutatakse oma leht kuskile imelikkuväikeformasse, selmet kena viisakat Zone teenust kasutada, ah?), kes lõpuks teatas, et minu aimdus, et viga on andmebaasides, on õige. lihtsalt see viga oli täielik müstika. et kui ma ise ka enne vaatasin, siis andmebaasid olid tühjad, st seal ei olnud mingeid faile. ja siis, peale mitut tundi mailivahetust selgus, et need baasid on olnud tühjad juba, noh, ammu. et ehk – mis pagana moodi see leht üldse siis jooksis, aru mina ei taipa?

igatahes sai kiirelt uue wp selga, “leht uuendamisel” lehe ette ja ilmselt peatselt pärislehe üles.
kui sisutoodang ka järgi jõuab.

aga ega midagi muud siin nõukahõngulises ühikatoas kodust eemal ei olnudki õhtul teha ka.

wpedit

meie plaanime..

ei tohi ikka öelda, et aega on lahedalt. selle peale koguneb kalendrisse ja to-do listi (mis selle kena eestikeelne vaste oleks? “tegemist ootavad asjad” on nagu pikavõitu?) hoobilt posu asju. mõni on varem teada, aga lihtsalt tuleks lõpuks ära teha. mõni – ja neid on rohkem – on lihtsalt lisandunud.
muidugi selgub selle käigus, et midagi on jäänud kalendrisse kirja panemata ning see meenub alles siis, kui tuleb meeldetuletusmail. esimene mõte on, et peaks end kloonima. nojah. valikud, ma ütlen.
samas tahaks ju lihtsalt kätte võtta ja sõita linnast välja kevadet kaema. kusagile, kus ei ole masse.
äh, mingi teine homme.

tähelepanekuna: rahaga see ei toimi, kui kurta, et vähe on 😛

sinililled428

uitmõtted

see on ikka täiesti tõsi, et kes teeb, see jõuab.
mina olen hetkel küll vastupidine näide. mul on harjumatult vaba aega, aga ma suudan selle üsna mittemillegagi ära sisustada. ja siis avastan, et mõni pealtnäha oluline asi on hoopis tegemata jäänud. siiski, elulised asjad on ju kõik tehtud ja rohkemgi veel.
selles ei ole mitte mingit arusaadavat loogikat muidugi. mõned asjad lihtsalt on sellised äraspidised. pealtnäha 🙂

aga võib-olla ei peagi ise väga palju tegema, kui ümberringi toimub niigi palju? nii laiemas kui kitsamas mõttes? kui ikka vahepeal hoian pead kinni ja lihtsalt lükkan mõtted välja?
kuigi millegi tegemine on parim meetod mõtteid ühel kindlal rajal hoida.
kusjuures, näiteks ujumine on minu jaoks täiesti selline tegevus, mille ajal ma mõtlen väga vähe. peamiselt süvenen basseini teisele otsale ja süvenen hingamisse. rohkem, muide, kui joogas. mitte, et ma hingaksin rohkem, aga ma mõtlen sellele küll enamuse ujumise ajast, joogas läheb mõte palju kergemini uitama ja hingamisele ma mõtlen ka vähem. nojah, võib-olla seepärast mõte uitabki, muidugi. aga igatahes ujumine on mul väga fokusseeritud tegevus üllatuslikult.

õhtuti aga, selmet nina veel õue pista, kukun ma lihtsalt magama.
vahel harva siiski vaatan hilisõhtust taevast.

pilved öös

klaasikillupäev

sissejuhatuseks mittekilde.
eelmise nädala pärastlõunaspaa oli küll hea vaheldus. lihtsalt kohustustevaba lebo. soe lamamistool, klaasi taga päike koos petliku jaheda tuulega.
laupäev oli päriselt ka soe, kuigi kraadide järgi oli mõnel päeval soojemgi. kokkuvõtteks olin aga vähem õues, kui tahtnuks. õhtuks naistejutud.

kevadtaevas444

tänane klaasiring aga kulges stiilis “killud toovad õnne”. no ma ei tea. ma olen nüüd ju lõiganud lühemaid ja pikemaid peeneid ribasid ja täna kaks klaasi täitsa jonnisid minuga. kusjuures mõlemaga sain osaliselt hakkama, aga üldiselt tekitasin hunniku kilde juurde (pildil paremal üleval). juhendaja vahepeal lausa sekkus. kolmas klaas vähemalt leppis minuga.
eelmine kord just panin ühe kildudest vaagna kokku. samas neid mitte-nii-väikeseid tükke on ikka ka täiesti hullult palju. no et see pikk kollane riba seal kildude juures nurgas on 30cm pikk ja nagu näha, siis enamus muid tükke on .. väikesed. st mitte killud, aga just sellised, et suurvorme ikka ei tee.
no ja koristamise käigus ajasin ühe (õnneks mitte kuigi suure) läbipaistva klaasi tüki lihtsalt maha, kildudeks.
nii et nüüd on üüratut õnne oodata ilmselt 😀

klaas455

hingetõmme

ma olen kuidagi energiast tühjaks jooksnud.
tulin täna klaasiringist koju, ilus kevadine õhtu, aga olemine oli ikka selline hoomamatu.
et mitte kuskile auku ära vajuda, ma lihtsalt sunnin end igasuguseid asju tegema. aga mida sa teed või oled, kui näiteks mailid, millele varem hoogsalt vastasin, panevad nüüd ohkama ja klopsin mingi tuima vastuse kokku. või siis minnakse minust lihtsalt üle või ümber. või kui jõuad selleni, et igapäevane suur probleem on õhtusöögi väljamõtlemine. kuigi mis probleem see on? esimese maailma probleem? sest mul on olemas valikuvõimalus. aga ma ei oska seda ilmselt hinnata. vähemalt mitte nö jooksvalt.
enne magaminekut teen mõned joogahingamised.

ilmselt peabki elus olema erisuguseid perioode, et osata neid paremaid hinnata.

aprill

aprill ja soe ja puha. nina on juba päikesekreemi ka saanud.
aprillinali oli see, et ütlesin ühele inimesele, et ta selg on valge. no see oligi valge. aga ta uskus seda. ha-ha.
õhtune sünnipäevalaud ei olnud üldse nali. täiesti üle jõu käis. nagu jõulud, ma ütlen.

tööde ja õppimiste arengud on ikka hüppelised ja mitte eriti planeeritavad. et ehk taas kurseerima.
töö suhtes peaks midagi ette võtma. aga uisapäisa ei taha, siis ei õnnestu. natuke tuleb, hm, visualiseerida 😀
mingeid lustakaid mõtteid on ka peas. no ettevõtmiste suhtes. ega vahel tuleb ka kõige totakamad mõtted sõnadeks seada, sest kunagi ei tea, kust võib mingi idu võrsuda.

esimesi hanelisi nägin ca 2 nädalat tagasi. sedapuhku oli nädalavahetusel aega ka mõni pilt teha.
rabahaned:

rabahaned737

feminisminurgake

ma leidsin, et ma ei saa ikka eelmise postituse lugemissoovitustest tekkinud mõtetest üle ega ümber. et ehk siis sellest, millist reaalsust keegi omale konstrueerib. ning jah, läbi selle prisma, kui palju ikka ongi just seda soovmõtlemist, et naised ongi rumalamad/saamatumad/võimisiganespidikehvemad (füüsilise jõu jätame hetkel välja, sest mitte kangitõstetest ega kaubaalustest ei taha ma rääkida).
tegelikult see, millest ma kirjutan, ei ole isegi mitte feminisim. lihtsalt väike kirjanduslik üldistamine.
alustuseks ütlen ära ka selle, et allpoolkirjutatu ei tähenda, et kõik mehed niimoodi mõtlevad-arvavad – õnneks mitte. tegelikult ma olen üsna kindel, et lausa enamus mitte. samas on ilmselt ka hulk naisi, kes suhtuvad asjadesse kuidagi nii, et no nad ongi ju vähemväärsemad. paljudele neist on see ilmselt kodust kaasa antud “väärtushinnang”.

alustame kodumaisest statistikast, et kõrgharitud naisi on rohkem kui kõrgharitud mehi. ilmselt hulgale inimestele ei ole see mingi näitaja. kusjuures, ma olen nõus, haridus kui selline ei pruugigi alati otseselt midagi väga põrutavat juurde anda, aga minu meelest mängib pigem rolli soov areneda. mispidi ma jõuan taas igasuguste koolitusteni ja selleni, et neis osalemise ülekaal on naistel. ka sellistel, kus isegi “naiste tööd – meeste tööd”-loogika kohaselt võiks olla meestel.
karta on, et koolitused muidugi ei klassifitseeru ka, sest see ju ise näitab juba, et naised “ei oska”, onju? mees ei lähe kusagile kursusele, sest ta ju oskab kõike, mida vaja. no juba kasvõi seepärast, et ta on mees ja seega automaatselt teab ja oskab kõike?
ning muidugi, kuna tema on mees ja teab täpselt, kuidas kõik peab käima, siis tema ongi kõrgemal või igal juhul paremini tasustatud kohal. sest mehel on ju vastutus (naisoost ei ole vist paljude teiste meeste meelest suuteline vastutama, vähemalt mitte väljaspool kodu, sest kodus jäetakse ju enamus asju naise teha ehk siis ka vastutada!) ja muidugi pere ülal pidada (haha, kui palju meil täpselt on üksikvanemaid ja milline protsent neist naisi?), aga ühel õigel naisel peab ju olema mees, seega pole naisel vaja vastutada ega ka eriti raha. ja kui meest ei ole, siis on tal kindlasti omal midagi viga ju. äkki mõtleb endast liiga palju? äkki arvab, et ta mõtleb nagu mees? ega keegi sellist ei taha ju tõesti. (tõe huvides mainin, et kummalisel kombel mul ei ole seda probleemi siiani, isegi kui ma päris avameelselt oma nö feministlikke jooni välja näitan)

no ja siis on need suurte poiste liivakastid, kus sellised poisid (vabandust, mehed) omavahel äritegemist mängivad. käivad tähtsalt ringi, peavad koosolekuid, aegajalt isegi otsustavad midagi. neil on vastutus ja tähtis töö. et miks naisi seal siis vähe on? justnimelt seepärast, et see on meeste liivakast ning kui mõni tark tüdruk sinna ära eksib, siis poisid leiavad, et see lööb nende mängu uppi ja nii ei saa. ning peletavad tüdruku ära. enamus lööbki käega (targem annab järele, ka siis, kui tegelikult ehk polegi targem järele anda) ja jalutab eemale. mõni eriti kangekaelne aga sätib end sinna liivakasti nurka. heal juhul pikapeale mõned poisid sõbrunevad ka temaga..
töölaua taga aga on nendes firmades hunnik naisi, kes teevad ära töö, et firmad toimiksid, lähevad koduteel läbi poest, toovad lapse lasteaiast, teevad süüa, koristavad elamise.. ja ei tahagi mühkamist harimatute meestega tegemist teha rohkem kui töö juures, kus teda ei väärtustata. selle asemel lähevad kusagile kursusele, et silmaringi laiendada. või reisima.
ah et miks siis ise oma andeid/oskusi välja ei näidata ja neid ei rakendata? vaat just seepärast, et kõigepealt peab paljudel juhtudel (mees)ülemusele tõestama, et ei, sa ei ole kaamel; ning kui siis midagi omal initsiatiivil teha, siis kui see just hetkel kohe räiget kasu ei too, leitakse, et loll mõte oli. mingi naise mõte, kas seda peaks tõsiselt võtma või?
ning need liivakastipoisid ei saagi aru saama, et needsamad naised tegelikult teevadki töö ära, et tüüp saaks rahus liivakastis teiste poistega koos nõõta, kellel on pikem ja kes pissib kaugemale. et kaudselt või otseselt on neil meestel toit ees ja pesu pestud nende “mõttetute” naiste poolt. koos otsustega, mida süüa saab ja vastutusega söögi valmimise eest (ärge võtke seda liiga otse!).
ning muidugi nad ei tahagi sellest reaalsusest lahkuda. päriselu on hirmutav..

täiesti kõrvalt jäid siit need mehed, kes lihtsalt arvavad, et iga naine peakski tegema seda, mida mehed või siis konkreetne mees talle ütleb, sõltumata naise soovist ja väljaütlemisest. liiga palju korraga ei saa ja nagunii põhimõte on sama.

kätt südamele pannes, eelpoolkirjutatu ei põhine ainult minu otsestel kogemustel, vaid päris palju ka elementaarsel vaatlusel nii elus kui netis. ja hästi nukraks teeb, kui palju on olukordi, kus hea potentsiaaliga naine teeb tööd, mis on kõvasti allpool ta taset, samal ajal kui mehed, kellel pole taset ollagi, mängivad ülemusi. ning kuna on poiste liivakast, siis väga ei kiputa välja ka lükkama.
tore on aga, et aina rohkem on ka meie maal olukordi-firmasid, kus kirjutatu ei kehti ja inimesed töötavad vastavalt oma oskustele, sõltumata soost või ülemuse soost.
nii et mina konstrueerin siiski seda reaalsust, et aju kasutamise oskus ei sõltu soost.

ja lõppu üks võõrkeelne artikkel ka: Companies run by women perform better.

mitte nii koos juhe + lugemissoovitusi

eelmisel nädalal vihises kogu energia minust välja ja õieti tagasi ei tulnudki. eile sai see vestlus, mida ma selleks hetkeks enam ei tahtnudki, peetud ja nüüd võib edasi elada ja uutele edasiviivatele sammudele vaikselt mõelda.

igatahes läks mu eelmise nädala e-kursuse osa ka selle energiapuudulikkuse nahka, nagu ma arvasin. tegelesin sellega täna. õnneks on väike viivitus lubatud.
siis selgus ikkagi, et vähemalt ühe ülesande loogika jäi ka täna mulle suhteliselt selgusetuks (et ehk see ei olnudki eelmise nädala probleem) ning ka foorumist tuli välja, et paljudele on see keeruline. nii et lõpuks tekkis minus kindel teadmine, et viga ei ole siiski minus ega minu energias, vaid seda osa ongi veidi liiga vähe seletatud. sest kuigi ma selle asja nüüd õppejõudude ja kaasõppijate toel tehtud sain, ei jõua selle toimemehhanism mulle siiani päriselt kohale. st nagu jõuab, aga mingi lühis tekib ikkagi.
järgmine asi läks taas ludinal. oleks pidanud selle ka juba eelmisel nädalal üle vaatama, oleksin end ilmselgelt mõnusamalt tundnud.
käimasoleva nädala materjale hakkan torkima homme. siis on veel varupäev ka. valmis peaks olema pühapäevaks (viimane nädal ikkagi), aga teada on, et nädalavahetusel on muud tegemist piisavalt.

no ja et ikka lugemist oleks, siis viskan linke.
ma olen ise vist veidi arg või lihtsalt ei viitsi end väljendada piisavalt, aga täiesti superkirjutis on Rentsilt, teemaks siis, et .. ah, no feminism noh 🙂
teine on nihilistist. ma ei loe nihilisti mingi korrapäraga, vaid siis, kui kusagil keegi viskab mõne lingi, mis tundub piisavalt huvitav, et see avada. nii et – keda peab kartma eesti naine? siin ja praegu ja kohe. muidugi, sõnastuse kohta tahaks öelda, et kena, kui mitteüks naine ei _peaks_ kedagi kartma. kahjuks reaalsus ei ole nii roosiline.

nädalavahetusel jõudsime seekord mööda rahvast täis kohtadest, leidsime nende kõrvalt mõned vaiksemad ja Treppoja oli see koht, kust kõht tagassi sundis tulema 🙂

treppoja479

jaanuarist märtsini

aasta esimene veerand ei ole veel päris läbi, aga saan juba öelda, et on olnud kuidagi kummaline. ning sedapuhku mitte niivõrd heas mõttes, kui pigem halvas. ehk siis mingitmoodi üle pika aja taas see tunne, et – mida kuradit?

teisalt sellised väljaspoolt pressivad muutused ongi need, miks ma ei tee jäikasid plaane (eile just oli teemaks, et mis pagana küsimus on töövestlustel, et kuhu sa viie aasta pärast tahaksid olla jõudnud? nagu tõesti? praeguses elus? 90% ilmselgelt tahab sinna, et oleks räigelt pappi ja tööl ei peaks käima, aga seda vastust muidugi küsimise peale ei kuule. ahjaa, räige papi võtaksin mina ka. tööl käiks ikka edasi. kas just samas kohas..).
plaanidesse on oht kinni jääda, aga ellujäämiseks on oluline hoopiski paindlikkus. ja ma tean, et üks ei pruugi välistada teist, kuid kogen, et kui mul on ikkagi tehtud Plaan ning siis segajad vahele tulevad, on üsna keeruline leida kõik muud variandid. kui on lihtsalt Suund, siis märkan rohkem detaile ning suundungi vastavalt hetkeolukorrale, tehes tee peal tillukesi plaanikesi, mida on lihtsam teise plaanikese vastu vahetada, kui asjaolud peaksid muutuma.
tähendab, inimesi on erinevaid ja mõne jaoks on selline suur Plaan muidugi ellujäämiseks vajalik.

aga alguse juurde tagasi tulleks: õnneks on ka positiivseid emotsioone selle aasta sees juba ohtralt 🙂

kevade esimene päev:

harku350