oleks teises järjestuses, oleks hoopis Leedu lipp. aga nüüd saab igale neist ühe hetke juurde mõelda 🙂
Autor: PilleRiin
T -8
kalendrit vaadates ei jõua mulle kuidagi pärale, et sisuliselt nädala pärast läheb RM kooli. kõik on veel nii ripakil. eriti lapse tuba, mis on üks (kuigi võib-olla mitte kõige suurem) põhjus, miks see kõik veel nii hoomamatu on.
aga ma tegelen sellega.
täna helistasin kooli ja selgus, et reedel on mail saadetud koolist. miskipärast oli mu gmail arvanud selle rämpsuks liigitada. no hea et helistasin, sain siis info kenasti enne koosolekut kätte. peamiselt on info see, et koosolekul saan kõik teada 🙂
ujumistrenniga võtsin ka ühendust. algajate treener soovitab RMil järgmisse rühma proovida. ühtlasi tähendab see hoobilt suuremat trennikoormus, aga ehk saab treeneriga jutule, et esimesel poolaastal käib vähem. ikkagi kooli sisseelamine. no ja samas on alati võimalus minna algajatesse tagasi, kuigi ma ei tea.. jälle nende päris uutega..
et mul eile praktiliselt kogu pärastlõuna-õhtu oli hull peavalu, oli ju (vist, asjaolusid arvestades) üsna normaalne. et see täna jätkub, pole enam nii normaalne.
suvi Looväljal
minu kõige suvemad tunnid sel suvel.
suitsukalamüüja
tegelikult on see vist silmupäev. ja silmusid müüdi ka. aga me ei ostnud.
see oli ka tore mõte, et läheks silmude kiirsöömisvõistlusele õhtul ja siis lihtsalt naudiks seal. ega tähtis pole võit, vaid osavõtt 🙂
uitmõtteid sõidult
ma laman võrkkiiges, loen raamatut. kusagil suriseb muruniiduk, lapsed mängivad eemal.
sirutan varvaid, kohendan patja ja leian, et see ongi mu suve kõrghetk. need paar tundi.
see suvi on kusagile lihtsalt kadunud.
Läti on endiselt Läti.
Valmiera ja Cesise vahel on mingi imelik tee ja raudtee, mis põimuvad (ehk ristuvad) üksteisega mingi mitu korda. kaardilt vaatasin, sama tee ja sama raudtee, mõlemad sinkavonka. miks nii, ei tea.
kaubanduskeskuses pole mingit masu näha. sain hambaharjale uued otsikud.
hoidsin täna üle pika aja pliiatsit joonistamise otstarbel käes. käsi ütles, et tunne tuleb tagasi. mitte kohe. fotokat ei hoidnud ma see-eest üldse mitte, kuigi oleks tahtnud mõnedki korrad.
aga ma olen roolis ja ma lihtsalt ei viitsinud autot seisma jätta.
mina ja laps. me saame temaga vestelda, kui ta just liiga väsinud ei ole. hommikul ei tahtnud ta kuidagi liikuma hakata ja ma olen temaga nõus: Marjasoos peaks kauem olema.
teel oli kohti, kus oleks tahtnud mitte mõelda. aga siis olingi juba kohal, päike oli endiselt kõrgel ja sandaalide kontsad autosõidust läbi. ma ei mõtle ka kunagi sellele, et roolis tuleb kanda teisi jalanõusid, millel on tugavad kannad. siis oli juba hilja.
‘ah, ma saan sinust aru küll’, ütles J.saaksin ma ise ka. või usuksin ometi, et kõik ongi nii lihtne ja mitte grammigi keerulisem. aga aina lihtsamaks muutub. vist.
uued värvid tulevad kõrvale. minu jaoks veel võõrad.
ma jõin veini ainult seepärast et ma lubasin. kavalalt kallasin enamuse teistele ära ja aina venitasin oma klaasitäit. õiget maitset nagu ei olnud. väsimus on ka niigi.
‘see ongi meie seljakott’, hõikab RM ja näitab autot. teised hoiavad naeru tagasi.
‘sa oled oma kleidi auto järgi valinud’, ütlesid mitmed. ei olnud, see oli täitsa huupi ja kogemata.
kooli alguseni on napp kümnekas.
***
autosse rabasin kaasa mõned plaadid, mis kusagilt kastidest kätte sain. täitsa ajaloolist muusikat on seal peal. asju, mida ma kuulasin juba.. vägaväga ammu aega tagasi.
vahepeal pole ma eriti kuulanud, aga siis ongi üllatav, kui korraga mängima hakkab.
muusika, nagu kogu teekondki, on kaetud erinevate mälestuskihtidega.
segased mõtted
põrand alla ja remont on peaaegu valmis. igasugused liistud saavad paika nagunii alles siis, kui läheb väljakolimiseks. selline kogemus noh 😛
üldse tahaks nii, et ma tulen pühapäeval tagasi ja kõik on korras ja mööbel ka sees.
unistamine on tasuta.
elu on kuri inimtoiduline lill.
need mingid inimesed, kes mulle praegu ligi üritavad saada, ärritavad mind. kui ma ei saa mingeid asju sealt allikast, kust ma soovin, siis mingid odavad imitaatorid hoidku parem eemale.
aga varsti ma hammustan vastu. valusasti.
seni olen ma vait. ja unistan.
Guano Apes – Rain
I’m alone
can’t wait until I feel your rain
so unreal
can’t find another place of your rain
I believe
I still believe in your warm rain
I’m alone
can’t sleep until I feel your rain
How can I find
Love, Faith and Trust inside of your rain
so unreal, can’t find another place of your rain
I believe
I still believe in your warm rain
so untrue
help me to find through your warm rain
I send out my wishes
you gave me promises
why don’t you feel the same
(I’m sad, I feel like a little child,
somebody left, there is no rain)
Oh no, I’m waiting
how about your rain?
I can’t believe
I still believe in your rain
like in heaven
I can’t wait until I feel your rain
so where’s your life
who’s living the rest of your life
I can’t, I can’t,
I can’t live this life, I can’t live this life
I can’t see in your eyes
can’t change it, no more tries
leave everyone with a smile
and you’re sad, you feel like a little child
somebody’s left there is no rain
I send out my wishes …
valutustamine
klaasi põhjas on veel vett, aga ma ei hooli sellest. käsi liigub kiiremini, kui mõte. kuid ometi toimub kõik kui aegluubis: mu käsi haarab klaasi, tõstab selle kõrgele ja virutab vastu maad.
vähesed veepritsmed väljuvad klaasist ärritava aeglusega, klaas näib purunevat hetk enne maani jõudmist lihtsalt sellest, et ma seda vaatan.
klaas tabab maad parema poolega, vesi pritsib välja ja pritsib mu jalgadeni. seda tundub nüüd olevat rohkem, kui peale vaadates, mu püksisääred on märjad, aga see pole oluline, see on tühine pisiasi.
klaas puruneb mõneks suuremaks ja lugematuks arvuks väikesteks tükkideks. tükid põrkuvad põrandalt, ma ei jõua isegi näiliselt aeglusest hoolimata neid kõiki jälgida. neid on selleks liiga palju, mõned väikesed nagu tolmukübemed. pool põrandat on neid täis, minu jõuga virutatud klaasi kilde.
paar kildu riivavad mu paljaid jalgu ja jalgadele jäävad väikesed magusad verepiisad. ma tunnen hetkeliselt väikeseid valutorkeid ja siis on see kõik läbi. kõik. aeg liigub jälle normaalses tempos ja mul läheb hetk, enne kui ma sellesse aega sobitun.
mu jalge ees põrandal on veeloigukesed ja klaasikillud segamini.
vaatan neid ja tunnen, et mitte midagi muud ei ole muutunud. oodatud vabanemist ei ole. kogu see olematus, millele ma ei taha nime anda, on ikka mu sees.
mingis paralleeluniversumis ma nutaksin. aga mitte siin. sest selles universumis on mu pisarate limiit ammu täis ja üle ja juurde ei saa neid mitte mingi valuuta eest.
ma ei oska korraga oma kätega midagi teha.
ma ei oska korraga üldse midagi teha.
ma lihtsalt seisan ja ootan seda energiapahvakut, mis peaks tulema, aga mida ei tule, ei tule, ei tulegi. peaksin olema pettunud, aga korraga on see ootuspärane, et nii on.
korraga ongi kõik täpselt ootuspärane ja tagasi oma mustris. lihtsalt mina ei näinud seda mustrit enne. klaas lagunes kildudeks, millest keegi enam sama klaasi kokku ei saa; muud killud mu sees sobitusid paika.
astun üle kildude ja lähen. ma saan haiget, ma ei üritanudki väga nendest kildudest mööda astuda. mu jalad ilmselt veritsevad, aga see ei ole oluline.
oluline on midagi muud ja see ei ole enam füüsiline. füüsiline valu on – talutav. tõeline valu on mujal.
ja ma tean, et kusagil on keegi, kes peseb mu veritsevad jalad ja suudleb neid ja kelle maailmas polegi muud tahta.
ülalpool toodu on ilukirjanduslikku päritolu, reaalsusega puudub igasugune side.
pühendus 2
vt ka ‘pühendus’