Autor: PilleRiin
ikka see lugemine-kirjutamine
minu laps, kelle lugemisoskuse üle ma ahastan, teatas mulle ühel päeval oma ettelugemise peale, et tema loeb nende klassis hästi ja ei pea väga mitu korda üle lugema. et mõned saavad lugemise eest lausa neli-miinuseid. nojah.
tema kirjaoskus on ikka just nii nagu on ja paneb mind kahe käega pead hoidma vahel. pikki häälikuid nagu ei olekski, nõrk ja tugev on nõrkadele, j on ka nõrkadele vist 😛 aga minu pidevate parandamiste peale siiski mõni asi on veidi parananenud. siiski kardan ma seda päeva, kui nad koolis esimese etteütluse teevad.
lõpuks on siis neil ka e-kool. see oli vist küll Tallinna viimaseid koole, kus seda ei olnud. vähemalt sain oma lapse viied kokku lugeda.
aga muidu, ausõna, keriks talveunne hea meelega.
sõnad
kui ma lugesin, et üks suhte hoidmise nippe on see, et teisele tuleb positiivset öelda ja väljendada, mitte ainult halba, siis see ei üllatanud mind.
aga vahel ei ole igasuguste asjade teadmisest kasu. sest mingitel põhjustel need ei toimi. kas ei ütle üks või ei ütle teine või ei tule lihtsalt see kuidagi välja ja nii ongi. või ei võeta neid sõnumeid lihtsalt vastu.
ma olen ise nende asjadega mitut pidi valesti teinud.
ja tasakaal, mis vahel on täiesti olemas, on sellistel õhtutel jälle täiesti uppis.
ning ma tean, et see sõltub ainult minust.
läbi Narva kohviku
täna hommikul ei olnudki kilupirukat. ma ei küsinud ka, kas need on mingi regulaarsusega või mis. eks siis kunagi vaatan jälle.
see-eest olid kohupiimakorbid lausa soojad.
üleüldse saiakesed täidavad kohtuvalt. hea, et ma neid väga tihti ei tahagi.
imeline Eesti Post
Eesti Posti teemadel on päris korduvalt kirjutanud Maaraja perenaine.
linnas on siiani asi parem olnud. kuni korraga suvel algul sain esimese kutse, mis ajas mind koduse postkontori asemel Toompuiesteele. käisin seal ära, kuigi ei arva, et sinna minek kuigi mugav on ning paar päeva hiljem siis ilmus siin-seal mingi info ka, et ümbekorraldused ja puha. veidi hiljem seegi info, et saab tellida kodukoha postkontorisse ka paki ja isegi koju.
paar korda käisin veel Toompuiesteel ära, aga kuna see jääb mu igapäevamarsruutidest hullult kõrvale, otsustasin paar nädalat tagasi paki siiski lähemale tellida.
kutsel olid mailid ja telefoninumbrid, aga mulle tundus loogiline ikkagi minna Eesti Posti kodulehele ka. no et võiks ju seal olla ka mingi info ja miks mitte lausa spetsiaalne vorm sellise asja jaoks. aga ei leidnud mina ei üht ega teist. kusjuures info kindlasti on – aga kus, ei tea.
saatsin siis maili, kus palusin kõik mulle saabuvad saadetised elukohajärgsesse kontorisse saata. mõtlesin, et ongi nii lihtne.
aga ei ole.
iga saadetise kohta tuleb eraldi teatada. neile vist meeldib maile saada?
nojah, võrreldes Maaraja olukorraga on mul ju tegelikult mõttetu probleem. aga ikkagi on see kummaline. nagunii on kõik need pakid ja kutsed arvutis ju (väljatrükitud kutse), kas on raske panna minu nime ja aadressi juurde märge, et kohe edasi saata (nad ise nimetavad seda järele saatmiseks). aga jah, jälle palju nõutud.
eks ma siis mailin neile muudkui 🙂
vihm
vihm ja tuul ja hall sügis.
selline, kus nina õue pista ei taha üldse. või kui, siis üleni veekindlalt sissemässituna.
õnneks ma ei peagi.
riiulis on pulmakutse. kord üle pika aja, kus ma saan kutse külalisena.
edasi keeran ma oma mõttekraanid kinni.
***
hommikune hall sügis on asendunud märksa kuldsemaga. see on ainult hea. kuigi millele, ma ei ole kindel 😛
ma olen jälle seisus, kui oma pangakontot ei taha vaadata. sest midagi head seal ei ole nagunii. terve see talv tõotab samasugune tulla. ah, pekki, ma olen sellega tegelikult ju harjunud.
ja nagunii võin öelda, et see on suuresti mu enda tekitatud olukord. teisalt jälle, mu närvid on ka midagi väärt siiski. rahas mõõtmatult.
kui riidekapp saabub lõpuks, tähendab see suuremat sorteerimist.
pean natuke korda looma. enda ümber ja sees.
kassilood
nädal tagasi sai kassiga arstil käidud, mingid nahaprobleemid.
nüüd on nädal aega olnud mingil väga erilisel toidul ja minu meelest on asi veel hullemaks läinud. vägisi tekib tunne, et kui probleem ongi toidus, siis lihtsalt selle firma omad ei sobi ja varasemad sobisid. sest probleemid tekkisid mingid nädalad peale seda, kui ta on selle konkreetse firma toite söönud.
eile, kui ma tööd köögis tegin ja korra püsti tõusin, ronis ta mu toolile. aga mina seda ei pannu tähele enne, kui tagasi istudes. Evka põgenes, aga kuidagi vales suunas, nii et sattus tühjade pudelite-purkide poole, mis kolinal kukkusid seepeale.
nüüd oli ta hommikuni solvunud mu peale.
aga lõpuks ikka tuli ligi nurruma 🙂