kui tundub, et asjad on halvasti – siis need ongi.
ja ei tasu mõelda, et äkki ainult tundub.
Autor: PilleRiin
laupäevatoimingud
ma olen täiesti kohutavalt väsinud ja tegelikult unistan voodist. aga mul on karvane tunne, et ma olen lausa üleväsind ja voodisse minek tähendab pikemaajalist vähkremist.
või siis mitte.
aga see selgub peatselt.
igatahes, kui keegi nüüd arvab, et tänane kena ilm sai peamiselt väljas veedetud, siis ei! suur osa päeva keskelt sai veedetud sünnipäeva pildistades täiesti siseruumides. hea, et mõni aken kusagil nii oli, et aru sai, et õues on valge:P
mitte et üritus poleks vinge olnud ja lastel palju rõõmu; meie kliimas ei tea ju iial ette ka, et milline ilm tulemas on. et selle koha pealt oli küll kõik okei. aga lihtsalt, et suur osa päeva keskmisest osast oli tubane.
edasi tuli taaskasutuse osa päevast. Telliskivi kirbukale ma ei jõudnudki, sest esiteks oli hilja ja ilmselt isegi aastapäeva puhul oli selleks ajaks enamik end kokku korjand; teiseks tundus hullumaja olevat. küll aga sai käidud Mööbeldajas, kust sai ostetud üks pisem ja üks suurem asi. pisem oli jalgratas lapsele. tal üks on, aga see on nö maal ja lisaks natuke lilledega – ehk siis ta väga ei taha sellega linna vahel sõita. nüüd sai pea olematu raha eest täiesti pädeva asja. sest no roostes porilauad sõiduomadusi ju ei mõjuta 🙂
igal juhul tähendas see seda, et tükk aeg sai laps õues olla.
kokandusliku poole saavutused olid täna pitsa (siuke igav, hakkliha, paprika ja seentega) ja banaani-okolaadimuffinid. proovisin ühte retsepti, mille tulemus sai küla peal söödud ja muidugi veidi mugandasin. ütleme nii, et mulle omale meeldis rohkem see variant, kus okolaaditükid olid peale pandud, mitte sisse. aga ma mingi hetk ehk kirjutan sellest kokkajas pikemalt.
kõlab nagu tavaline päev onju? et miks ma väsinud siis olen?
a ma olengi siuke nõrk. ca kolm tundi jalgadel pildistada ongi minu piir. nii et kõik muu on boonus.
koristama peaks kah.
kunagi.
eh..
Koha Kaardid pulmadeks
vat siis. viskasin pilgu otsingusõnadele jälle. täna on veidi arusaamatud probleemid inimestel või siis on minul arusaamisega probleeme.
‘Koha Kaardid pulmadeks’ võttis natukeseks mõtlema kohe. et mida siis sellele inimesele soovitada? üsna raske on, sest küsimus pole piisavalt defineeritud. esimene mõte oli, et on vaja kaarte koha leviku kohta – kuigi miks just pulmadeks, jäi arusaamatuks. või soovib keegi oma koha paaritada ja otsib kaarte, kus on kohade sigimispaigad? ajaliselt on paras aeg end selleks ette valmsitada küll..
kallis Koha Kaartide pulmadeks otsija, täpsusta palun oma soovi ja äkki ma oskan vastata!
piinlik lausa, et niimoodi hätta jäin.
‘telefoni kõlarid’ tahaks jälle täspsutamist. kas peetakse silmas seda, et saaks ühistranspordis oma telefoni võimalikult kõvasti üürgama panna? või on lihtsalt kõlar vigane ja ei kuulda teise poole juttu?
taas kord on piinlik, et ma vastata ei suuda ja inimene pidi pettunult siit lehelt lahkuma.
jään huviga uusi väljakutseid ootama!
ikka teie,
dr. pilleriin
surnuks löödud aeg
kui pole otsest vajadust midagi teha, siis ei jõua ka midagi tehtud.
isegi head plaanid ei aita sel puhul – sest kui mõni asi siis ära kukub, ei tähenda see ometi, et seda aega muudmoodi kasulikult kasutada võiks. kuigi muidugi peaks.
isegi midagi ilusat ei taha teha.
Ultima Thule
palju meid mõjutab muusika? või palju me laseme end muusikast mõjutada?
ma ei tea, mispidi see asi on. aga kuidagi ometi on ju. selge see, et ilma teatud muusikata poleks ma see, kes ma olen – ja ka vastupidi, ma ei kuulaks ilmselt mõningaid asju, kui ma poleks see, kes ma olen.
neid mõjutusi on palju ja ma ei püüagi kusagilt.. alustada. kuigi ka selle koha pealt on mõtteid. inimesi ja läbi nende muusikat, kes on mind kuidagi mõjutanud, on mingitel hetkedel olnud.
kuni ma olen jõudnud selleni, et kuulan seda, mis mulle meeldib.
pikk sissejuhatus. tegelikult nii lihtsasse teemasse. või siis mitte. ma ei tea.
Ultima Thule mu klappides ja paar veidrat mälestust. kas just veidrat? tegelikult vägagi tavalist.
kaks kontserdikogemust.
mida minu keskmise kontserdilkäimise juures on .. palju.
kummaline, et nende kahe kogemuse vahel on ligi 10 aastat. ilmsedlt natuke vähem vist, aga ma ei viitsi hetkel arvutada.
mis ajast mul esimene Thule kogemus on, seda ei tea küll keegi. aga igal juhul oli see aastal ehk ca 2000? 2001?, kui saime ming seltskonnaga kokku, algul istusime kusagil ja siis laekusime Krahli Thule mingile kontserdile. miskipärast on tunne, et see oli mingi tähtpäev neil, aga ma ei ole kuigi kindel.
igatahes seal me olime ja see oli midagi väga vinget.
ruum oli väike, aga tühja ka, see ei seganud, sest kõik oli nii kohutavalt hea.
ainult ma ei mäleta sellest kuigi palju, sest vahepeal on kaugelt liiga palju toimunud.
teine mälestus on selgem. sellest ongi ju ainult umbes kolm aastat.
oli suvi, oli üks firmapidu Pirita kloostris. rahaliselt helde aeg, kui kõigil oli kulutada kohutavalt ja Thule kutsumine üritusele ei olnud mingi probleem.
lisaks pakuti kontserdivõimalust ka osadele firma eraisikutest klientidele. see oli enne mingit suuremat tuuri, nii et võiks öelda, et tuuri esimene kontsert. tasuta pealegi.
ma mäletan seda kohati paremini kui tahaksin. see oli juuli algus. soe sume suvi, tõsiselt soe oli.
lai valik suupisteid, ka veini oli valida. kõned ja pildid ja ametlikud osad. ja sume suveõhtu.
Pirita kloostri varemed, millega mul on nagunii omad mälestused, mis ei puutu üldse siia.
võib-olla natuke liiga valge õhtu selle kontserdi jaoks; või siis mitte.
ja Thule. jõud laval. muusika. sinine taevas. meloodia. kloostrimüürid.
ning rahvas, kes istub ja seisab tuimalt!?!
asi, millest ma ei saanudki aru. sest lõpuks võtsime ise paari tuttavaga kätte ja läksime sinna lava ette. jah, see oli tolmune, jah, mul olid mittesobivad kingad. aga selle ajal ei saa ometi istuda. liiga hea. liiga kaasakiskuv.
ja liiga kiirelt sai otsa.
ometi jääb see õhtu mu sisse.
vähem kui kuu tagasi Rock Cafesse ma ei tahtnudki minna. sest ma tean, et selline kitsas siseüritus enam ei löö mind.
kirjutasin eile õhtul enne magamaminekut.
kaitseriietus
miskipärast on levinud arusaam, et kui on vaja end psühholoogiliselt kaitsta, kui on selline hallim ja nõrgema olemisega päev, siis sobib kaitseriietuseks midagi märkamatut, hall või porikarva või ka must.
aga mina olen avastanud, et värvid kaitsevad veel vingemalt. kuigi alati ei ole lihtsalt värvide jaoks energiat. teisalt poolt, siis värvid just annavad seda natuke. lihtsalt on vaja see esimene energiakilluke leida. ja siis on juba julge käia, sest konkreetsed värvid konkreetse olemsiega on kõike muud, kui ligitõmbavad.
igal juhul on mu tänane kaitse peamiselt must-punane, halli sekka.
une näod
veider, või une kohta siiski täiesti tavaline, on see, et mul on meeles mingid väikesed detailid.
näiteks peaaegu terves mahus üks vestlus. inimesega, keda poleks oma unne iial oodanud, aga keda lihtsalt üle mingi aja eile reaalis nägin.
või siis see, kuidas ma olin nagu Hiiumaal (mis ei olnud samas üldse nagu Hiiumaa) ja korraga olid kõik, või peaaegu kõik, kadunud.
või kuidas ma avastasin, et mingite erinevate kohalike turgude haldaja on tegelikult üks, kes kasutab iga turu jaoks erinevat firmat miskipärast (miks ma selliseid asju unes üldse näen, ah?). või seda, et kuidas ma neilt turgudelt mingit lillepotiümbrist otsisin.
eksole.
ja ikkagi ärkasin ma ärakasutatud ja petetud tundega. midagi oli unedes, et mind reedeti, jäeti maha, nulliti täiega. jõhker, hirmutav, masendav tühjus.
jälle, jälle see vastik ja lõhkuv tunne, mille ma tahan oma elust kaotada.
aga miks see mind siis unedesse kiusama tuleb?
miks?
alatu laim
ma ütlen, see on üks alatu laim!
see, et laim alati otsa saab kiiremini kui sidrun, noh. sest laim on parem.
ahjaa, kevadhooaeg on alanud. laps võttis jalgpalli ja kadus õue.
blue bad hair monday
elu on juhuste jada.
mõned juhused on suunatavamad, mõned mitte. ning vahel on rohkem energiat suunata ja vahel mitte. ja vahel on lihtsalt kõigest-kõrini ja käegalöömise tunne.
nagu täna.
‘bluehairday’, öeldi mulle. nii ongi.
Tõni Mägi – Mõtisklus
laine laine järel randa kandub
sääl siis jõuetuna liiva vaob
nagu lubadus mis kergelt antud
nagu tõotus – petlik, mis kaob
igas hetkes peitub head ja halba
sääl kus lõppeb, seal ka algab tee
meri kustutab kord jäljed kaldalt
aga hinges püsivad need
kostab sosin üle vaikse mere
suurel kivil käsi hoiab kätt
on see kohtumise rõõmus tere
või ehk nukker hüvastijätt
igas hetkes peitub head ja halba
sääl kus lõppeb, seal ka algab tee
meri kustutab kord jäljed kaldalt
aga hinges püsivad need