mõnusaid pühi kõigile. kaardil klõpsates saab suuremat näha.
Autor: PilleRiin
jõulueelne
ma võin ju mõelda, et jõulud ei ole mitte midagi erilist ja ma ei tee eriti midagi, aga paitab, et elu nii ei arva.
mul ei ole hetkel mitteüht iseküpsetatud piparkooki kodus, küll aga on külmikus jõulukeeks ja mingi hulk kohupiimaküpsiseid sai ka tehtud. tähendab, esimene laar neid on otsas. nüüd tegin mingi kohutava hulga taigent, siis ehk jagub küpsiseid ka ikka lõpuks. ainult et mul ei ole kuigi täpset ettekujutust, millal neid teha.
samamoodi on mul olemas punane kapsas ja pastinaak ja muidugi kartulid, aga mis nendega teha ja mis liha sinna kõrvale võtta, pole ka aimugi. ideejuppi ka mitte, kõige hullem.
muidugi oli mul kena plaan täna hommikul neid küpsiseid teha. aga siis eile leidis poja, et ma võiksin ikka nende jõuluaktusele tulla vaatama, kuidas nad tantsivad. nimelt õppisid nad muusikatundides rumbat ja esinesid sellega. peamiselt tean ma seda läbi hommikute, kui RM ohkas, et täna on muusikatund ja ta peab jälle tüdrukutega tantsima. aga teisalt paistab, et see ikka oli natuke oluline ka, sest kohale mind häbelikult paluti.
aga kui siis tantsitud oli ja ma ütlesin, et väga kenasti läks, siis oli see ‘aitäh’ tegelikult päris uhke, mis vastu tuli 🙂
no ja kui ta siin paar päeva tagasi rääkis, et ühe eesti keele asemel tulid suured lapsed ja panid neid talvepilte joonistama, siis selgus, et see oli osa koolis toimunud Talvefestivali joonistusvõistlusest ning oh üllatust, kui poeg sai II klasside arvestuses esimese koha! ise ta ju kogu aeg räägib, et talle ei meeldi joonistada ja minu meelest pole ta ka mingi joonistamisgeenius. aga midagi ta töödes ikka peab olema sellist, mis meeldib teistele – kunst on tal ju ka puhas viis. ma ee.. kunagi.. näitan seda pilti siin ka.
ning siis selgus veel, et ta on oma klassis sel veerandil ainus puhasviieline poiss. tegelikult oli ühe nelja oht ka, aga mingi imekombel pandi koondhindeks ikkagi viis.
et tasus ikka kooli minna küll.
ja siis küpsetasime mõned plaaditäied ja siis ma tulin tööle ja siis on tööjõulukas ja hommikul jälle tööle. ja siis ma saan verd ja lubasin emale vorstima appi minna ja no ja siis ongi juba jõululaupäev.
hm.
piparkoogitaigent peaks ostma ikkagi.
ja üleüldse on mul jälle tunne, nagu ma hakkaksin haigeks jääma. see fakt iseenesest on juba haige!
Unenäokohvik
mul on juba paar tundi või natuke kauem see uue sissekande leht lahti ja mul ei ole aega kirjutada. või siis jaksu. ja lõpuks jõudsin ikkagi selleni, et lihtsalt ei kirjutagi pikalt ega ei analüüsi midagi. sest ma pole ei mingi teatriinimene ega luuletaja ega midagi.
et siis käisin nädalavahetusel Rakveres Unenäokohvikus. selline teistmoodi Kareva (kes oli ka ise kohal). või et nagu me oma seltskonnaga arutasime, et teatris pole ju ka mõtet mingit VIIb luulepõimikut teha.
igal juhul oli seal täiesti isepäraseid lähenemisi. kahestumised; balletigtoresk; stsdeenid, mis vanema põlvkonna publikut panid vaatama ümberringi pilgul, et kuhu nad küll sattunud on; muusika, mis võis olla nii lendlev, sisendav kui ka slaaviballaadine. ning teadmatus, kuhu poole nüüd tuleb kogu oma vaatamisega ja vaibal ebamugavalt keeratava tooliga end keerata. sest lugu on vahel, keskel, sees ja ümber. ning mul on tunne, et seda võiks veel mõned korrad vaadata ja ikka avastaks uusi nüansse ja sügavusi.
tuttavad luulekatkendid lõppesid ootamatult ning järgnesid hoopis teised sõnad, kui lugema harjunud olen. ja need dejà-vud. see oli juba, see oli juba! .. aga unes ongi nii ja vahel ma ei ole kindel, kas see oli juba samal ööl või varem või ei olnudki.
ainult et kook oli liiga lääge. vaarikat võiks rohkem olla. või siis võiks kiluleib letis olla 😛
kaart kooli
täiesti planeerimatult tuli selline retrovärk välja. meenutab pigem kujundusi minu algklasside ajast. aga läheb hoopis poja õpetajale.
kaardivabrik
eile õhtul oli väike kaardivabrik siin. rohkem praegu sellest ei näita, sest mõnele peab ikka väike üllatusmoment ka jääma 🙂
jõulumeeleolu, ****!
täna veidi enne poja koolist koju jõudmist selgus, et maja välisukse lingid on pihta pandud. lukku oli lõhutud juba mõni aeg tagasi ja koridoriakende käepidemed olid ka kadunud juba mõnda aega. sest no selle lumega ei lähe see uks alati korralikult lukku nagunii. lõhutud lukuga veelgi enam. lapselegi õpetasin selgeks, et kui uks ei avane, tagugu jalaga.
täna poleks sellest ka kasu olnud. sest kui linki ei ole, ei saa ju tõmmata ust. no et väljastpoolt teeb oma magnetiga lukukeele lahti küll, aga tõmmata ei saa. seest ei saanud jälle välja, kuna ei olnud võimalik keelt ju keerata millegagi. või siis et millegagi sai, tangidega. ja midagi ukse vahele, et päris kinni ei kukuks. eriti põnev on muidugi siis, kui see pulk, millest praegu tangidega kinni sai haarata, ka pihta pannakse.
ja nüüd siis on muidugi mure, et millal korteriusteni jõutakse.
aga eks enne jõulu on narkaritel (ja ka teistel) iga kroon hinnas.
ühistuinimestega rääkides tuli jutuks muidugi ka see, et minagi olen midagi võlgu. jah, olen. viimased kuud olen, hambad ristis, maksnud jooksvad kulud kõik ära. ega elamiseks suurt midagi ei jää muidugi siis, aga ma süüdistan selles ikka omaenda kehva majandusvõimet. mitte seda, et tööl pole palk aastaid tõusnud, küll aga on tõusnud kõik hinnad. või siis et projektitöid pole paaril viimasel aastal olnud; kohati mu oma mittetegemiste tõttu, kohati seetõttu, et rahastamisvõimalused on ka kokku tõmmatud. ja erinevalt mõnest, kes raha puudutulekul kargab oma lapse isale kraesse, et elatist on vaja tõsta, ei ole see mul teemaks (no comments, eksole).
ja siis ajab täiesti marru, et kurat, tuleb mingi tüüp (narkar?), lõhub terve selle kuradi luku ja pool ust ära, et saada kätte paar linki, mille eest saab heal juhul kahekümneviieka, aga meil läheb parandamiseks sadu kordi suurem summa. aga tal on pohlad, ta saab oma laksu kätte ja on õnnelik. ning tema ei pea mõtlema, mille eest mina lapsele jõulkingi ostan ja lauale mingid road võlun, kui tema lõhkumisi kinni maksan.
sügise viimane moos
keegi täna just ütles, et segane, kes siis talvel moosi keedab. no mis talv, sügis on ju, vaadake kalendrisse!
igal juhul midagi üle 7 liitri vürtsikat mustika-tsitrusemoosi valmis, tellimustööna. seekord tuli küll natuke liiga vürtsikas, need tšillihelbed olid ootamatult tugeva maitsega. aga, siis kulubki seda miis natuke vähem, kui väiksemaid koguseid kasutada. muidu sai ikka jube kiirelt otsa. juustu või saiaga on ikka hea (proovisin järgi).
kaubanduslik teadaanne
jah, Minski poodi pole mu blogist keegi ammu otsinud, küll aga Stroomi täikat. eksole, mööda minnes on ju silt taas üleval, aga sotti ei saa, mis toimub.
igatahes on seal nüüd Mööbeldaja poe üks müügisaal, seesama, mis mõnda aega Telliskivis olnud on ja mida mõnigi on kirbuturu pähe külastanud. see seal on ikka endiselt alles ka. aga endise Minski poe osakonna avamisajad pole just ka samad, mis täikal ja suurelt väljas, vaid tuleb tund mõlemast otsast maha näpsata.
hulk Skandinaaviast toodud mööblit ja muid asju. suuski on ka näiteks. nii et võib julgelt läbi minna küll, kui vanakraami-sekondhändi huvi olemas.
meie kliimas on lumi talvel pigem normaalne nagu
ausalt, see, et vahepeal nii umbes 15 aastat õigeid talvi ei olnud, ei muuda fakti. lumi ja tuisk kuuluvad meie talve juurde. ja see pidev hala, et linnas teed pole piisavalt läbitavad, hakkab veidi tüütuks muutuma. eriti tüütu on, et ikka on vaja kedagi selles süüdistada. olgu siis selleks poliitikud, teefirmad vms. lahenduste pakkujaid on märksa vähem (mina ka ei paku midagi, aga ei virise ka :P).
mulle ka muidugi väga ei meeldi, et näiteks Tartu maanteel SEB ja Tornimäe tänava vaheline ülekäigurada on napilt läbitav, kuna läbi valli ja keskmise riba viib vaid kitsas sissetrambitud rajake. ja üldse kõnniteede puhastamise koha pealt on linn, kes eraomanikke agaralt trahvib, ise üsna saamatu. samas näiteks minu kodukandis on suurem osa kõnniteid kenasti lahti aetud ja peatused kõik väga puhtad. mida taas kord nt kesklinna kohta öelda ei saa.
aga praeguse aja teema on ju see, et kõik on mingi teenus, suhted on rahalised ja mitteüks firma ei ole nõus ju tasuta töötama. ning paljude omavalitsuste (nii linnades kui mittelinnades) eelarvetes on lihtsalt teehooldusraha otsas. ja ega seda kusagilt juurde võtta ei ole ka.
muidugi, mulle tundub, et koristustöödel võiks rohkem rakendada kergemate kuritegude karistuseks ühiskondlikku tööd (see võimalus on seadusandlikult täiesti olemas ja vist isegi aegajalt kellelegi mõistetud). ma usun, et päris palju on tänapäeval neid, kellel trahviraha ei ole. nii mõnigi ilmselt on nõus ka pigem nädala trekkida taga veetma kui lund rookima. aga kindlasti on mingi nõks, et sellist kontingenti kasutada ära, mõista just ÜKT trahvi või trellide asemel ja nende karistus sellega kustutada. neid inimesi ju peaks ometi olema?
töötute rakendamine ei ole nii lihtne, ka see nõuab raha. neid ei saa ju tasuta tööjõuna kasutada (või kui sai, siis hästi piiratud koguses). nii et neid on küll palju, aga kerkib jälle saa rahaküsimus. ning taas, ei ole seda raha hoobilt kusagilt võtta (jah, mina muidugi trambin jalgu ja arvan, et kes tahab välismaal sõdida, mingu palgaarmeesse, meie ei pea saatma riigi kulul inimesi kurat teab kuhu sõtta; patsifist nagu ma olen; aga ka sellel on ju omad põhjused, kuigi minu jaoks ei ole need iial piisavad).
ning sõiduteed, isegi kui see lükata puhtaks, siis esiteks järgmine tuuleiil juba võib osa peenemat lund tagasi teele puhuda, teiseks autod, mis sõidavad rohkem teeservas, nö tassivad selle lume tagasi teele ja ei jõua ometi kõiki teid iga jumala tund puhastada. ning linnas liikudes ma näen teepuhastusmasinaid iga päev mitut tükki.
ja nagu ma juba algul rõhutasin, et linnainimeste hala tüütab ära. maal on see kõik hoopis teistmoodi. üks Kesk-Eestis elav tuttav kirjutab. peale seda peaks linnaelu tunduma lust ja lillepidu.
väike sallimatuse puhang
lähen siin nüüd oma mullist välja, vahel peab sedagi.
lihtsalt need Stockholmi kesklinna plahvatused olid jälle kuidagi lähemal, kui tahaks. vist seetõttu, et Stockholmis käimine on noh, umbes nagu Tartus käimine 😛 ja ometi on seal kõik nii erinev. sealhulgas ka see, et hästi palju immigrante on riiki lastud ja vähemalt välispidiselt vaadates on Rootsi riik ja maksumaksjad kulutanud hulga ressursse, et neil oleks elada, oleks toetused ja õppimisvõimalused jms. et nad lõimuksid, nagu see uus popp sõna on. et oleks sotsiaalne sidusus 🙂
no ja tulemus, eksole, on see, et ikka on mõni, kes leiab, et neile tehakse hullult liiga ja peab hakkama pomme panema. täiesti nõme nagu.
kusjuures sellised teevad kaudselt ka täiesti normaalsete sisserännanute margi täis ju. sest ma olen siiski kindel, et väga paljud on oma eluga väljaspool kodumaad rahul ja tulevad toime uue kodumaa elu ja seadustega. aga siis on mingi hulk, kes elabki omasugustega kommuunis ja arvavad, et neile tehakse hullult liiga ja nad peaksid saama elada ikka nii, nagu nad oma sünnimaal harjunud on. näiteid on viimastel aastatel küll ja küll leida, ma ei hakkagi välja tooma.
siis mõtlen küll, et no kurat, jäänud siis sinna, kus oled. et ei ole mujal sugugi pudrumäed ja piimajõed ootel ja kui on, siis võiks ju mõelda, kust see tuleb? keegi peab ju selle kinni maksma ja lõpuks lähed sa tapma seda, kes on sinu elamist mingi aja toetanud (maale tulles on tihtipeale algul ikka mingid toetused, intergratsiooniprogrammid või midagi, majutatakse kusagile jms; veidi hiljem hakkab normaalne inimene muidugi ise teenima ja makse maksma) ja võimaldanud sul oma madala elatustasemega või sõdivalt kodumaalt ära tulla.
ja selge see, et selle peale tõstab minus pead väike rassist ja ma olen rahul, et meil pole neid uuema aja immigrante väga palju. sest neid omaaegseid sisserännanuid on piisavalt (enamik neist on siin siiski mingi aja töötanud ja makse maksnud; aga keelt ikka ei oska) ja palju meie väike riik ikka ära kannataks?
sellest ma ei räägigi, et mina pean oma lapse saama ülal peetud, söödetud ja koolitatud mingi väiksema raha eest, kui nt eluaegse vangi peale riik kulutab.