vastus: nii palju, kui lapsele kulutad.
ma ei hakka siin rääkima mingist statistikast, kui palju maksab lapse üleskasvatamine. räägin pigem sellest, kuidas saada omale ‘kallis’ laps: annad sisse elatisnõude, kus tõestad, et enam-vähem kogu su kuupalk kulub lapsele ja tuleb puudugi. vot.
muidugi on kuupalk ka väga erinev. ja lapsed on erinevad.
aga kui mul ei ole raha, siis ma ei osta lapsele hirmkallist jopet, ei pane kallisse huvialaringi või eelkooli jnejne. linnas elades on pea alati võimalik leida erinevaid, odavamaid variante. ning kuidagi veider ongi tõdeda, et mõni väidab, et tema tervele, erivajadusteta lapsele kulub kuus summa, mis on enamvähem minu kuu sissetulek – ja selle juures veel väidab, et see pole tegelikult kõik.
jah, ma suudaksin ilmselt vabalt kulutada lapsele ka poole rohkem – kui mul oleks need võimalused! kuna ei ole, siis on mu lapse puhul tegu ‘odavlapsega’. sest no te mis tahad, ma ei saa sellist summat lapsele lihtsalt kulutada. jah, kui majandusliku poole pealt ma ei peaks praktiliselt üksi tegelema lapsega, siis ma võiksin kulutada lapsele rohkem, kui omale (miinimumelatise järgi; teatavasti peab kumbki vanem katma poole lapse kuludest). aga laias laastus, kuna ma tean, et ma pean siiski suures osas ise toime tulema, ei pane ma last kallisse ringi, vaid otsin odavama võimaluse; riideid saab kasutatuna või allahindlustelt jnejne. aga üldiselt muidugi meeldiks mulle ka, kui mul oleks võimalik teise vanema kaelas kogu aeg elada ja kui tekib tunne, et rahast enam ei jagu, siis talle tõestada, et ta laps on ikka üks kallis laps küll. ja last talle mitte võimaldada, sest kui ta ei maksa, siis tal ei ole ju raha, et last oma juures toita? ah et kus see ta oma juures on, kui ma tal majanduslikult hinge kinni olen tõmmanud (sest minu kommunaalid tahavad maksmist, aga kus isa lapsega on, pole minu mure ju?) – see on jälle hea põhjus last mitte lubada isa juurde.
ma ei väida mingil juhul, et mehed ei peaks lapse kasvatamises ja toetamises osalema, vastupidi – peavad! ka siis, kui enam koos ei elata. igal juhul peab isa kaasa lööma ja aitama ja tegelema. isad, kes kuidagi ei toeta ega ei osale, ei tohiks mingitmoodi nõuda ka seda, et tema vanaduses laps peaks teda aitama (ma ei teagi, mis seadused selle kohta hetkel ütlevad), hoolimata vanemlike õiguste seisust.
lihtsalt et, kusagil on mingi mõistlik piir, kui ‘kallis’ üks laps olla võiks ning ehk ei tasuks juuksekarva hakata lõhki ajama ka üksikemadel? arvestades, et paljud üksikemad ei saa mingit isapoolset toetust (ka siis, kui asi on kohtust läbi käinud), on ju tore, kui üle miinimumi summat makstakse kokkuleppe alusel? et kas siis tasub umbes sama palgatasemega isale kraesse karata ja hoobilt suuremat summat nõuda?
või kui isal ongi oluliselt suurem palk ja maksab nagunii kõvasti üle miinimumi, kas siis ikka peaks sujuvalt isa ostma lastele kõik vajaliku, mis pole just esmatarbekaup? muidugi, kui laps tuleb isa juurde, et midagi on vaja ja isal on võimalus, siis ostab ikka – ja näe, ongi kena lisavõimalus juures, see jope ja arvuti pealt ‘säästetud’ mõnituhat krooni näiteks (mis sellest, et elatis lubaks paaritonniseid jopesid üle kuu osta).
ja üldse, mida teevad need pered, kus on nt kolm last ja kumbki vanem saab umbes keskmise palga – kellelt nemad siis peaksid juurde küsima õieti? sest selle arvutuse järgi ei jääks sellises peres laste kuludelt midagi üle. tuleks puudugi.. või kui korraga seesama isa, kellel on ‘kallis’ laps, jääb nt invaliidiks ja maksab oma pensionist mingi väikese summa, sest rohkem ei ole võimalik (ja sealt ei saa minu teada ametlikult ka midagi nõuda)?
arutelu on teoreetiline ja kirjutatud kokku mitmest loost ja kogemusest, paljud päris interneti perefoorumitest, mõned tutvusringkonnast. võib-olla olen ma lihtsalt kade, et mul ei ole kelleltki nõuda raha juurde, kui olemine kitsaks läheb. ma ei ole nii palju veel analüüsinud ennast, mis mind seda siin kirjutama ajas. aga ma lihtsalt tean, et paljud ei saa isegi miinimumelatis*2 summat kulutada ühele lapsele.
