ma tean küll, et kui ma mõtlen, et mul on sellest öötööotsast kõrini ja ma ei taha jälle ja jälle poole ööni üleval passida, siis see ei aita midagi. et kui ma seda teen, siis oleks mõistlikum mõelda, et kõik on väga tore ja hea, ning kui ma nii ei mõtle, siis oleks mõistlik seda tööd mitte teha.
aga kõik asjad elus ei pea olema mõistlikud või on mõistlikkuse moment mujal või on üldse muud põhjused asjadel. ma pean lihtsalt seda raha versus minu (une)aeg teemat natuke veeretama.
Autor: PilleRiin
lapse nimel, eksole
.. tehakse ikka palju asju. mu poeg nt ei taha üksi maja ümber rulluiskudega koperdada. ta rullitada ju ei oska, sest on vähe proovinud. ja proovida ei taha, sest üksi ei taha. selline ring.
mis siis ikka, Paavli kaltsukas, kliendikaardiga ühekohaline arv eurosid ja saan koos pojaga maja ümber kordama hakata, kui see lumi ära kaob. kaitsmed on ka peaaegu olemas, ilmselgelt ma kukun päris ohtralt 😛
spämmi: mis on naiste ütluste taga?
noppisin ingliskeelse üles, ei hakka siin vastu ööd vabatõlget tegema, küllap enamik saab aru. ei saa salata, et selles on tõde sees. aga kui palju just, ma nüüd ka ei hakka ütlema 😛
deadly terms used by women:
- fine – This is the word women use to end an argument when they know they are right and you need to shut up.
- nothing – This means something and you should be wary.
- go ahead – This is a dare, not permission.
- whatever – is a woman’s way of saying F*YOU!
- that’s ok – She’s thinking long and hard before deciding HOW and WHEN you WILL pay for your mistake!
valikud või asjad
heh, selgus, et mu viimase nädala hommikune veider olemine (hull uimasus kuni peavaluni välja + iiveldamine) ongi mingite rohtude koosmõju. et siis kui ma tahan hommikuni normaalselt magada ja võtan õhtul selle mingi tableti sisse, siis hommikul ongi sellised mõjud. samas jäid nüüd mingid rohud ära, et loogiliselt peaks paremaks minema. variant on proovida ka teise rohuga – ainult see pole nii pika mõjuga.
hea dilemma: kas hommikupoole ööd veidralt tunda andva jala pärast mitte magada ja olla seepärast loppis või siis magada, aga olla ikka loppis, ravimist 😛
noh, katsetame, ega muud üle jää.
päike-päike
päike on mõnus ja soe. tuba on valgust täis ja korralikult tuulutatud, sest sellise ilmaga on rõõm aknaid paokil hoida. jajah, pesema peab ka aknaid, aga selleks on veel jahe.
ning mul miskipärast roheline väga hästi ei kasva siin küll pikalt, aga natuke ikka 🙂
mjuuzik: Everybody Lives the Sunshine
laupäevaõhtune tv-ikaldus
see on nii ammune teema, et laupäeva õhtul ei ole mitte midagi telekast vaadata. ühele totrale komöödiale järgneb teine, veel totram ja tundub, et kanalid võistlevad, kes suudab kõige nõmedamat komöödiat näidata. mingi õuduka õhtu on ka kusagil, aga see ei ole üldse minu žanr. haruharva, kui mingi põnevik või draama või mõni huvitav euroopa film laupäeva õhtul tuleb. ikka nii harva, et ei meenugi, millal see viimati oli. või kas üldse.
see-eest on eesti kanalitel ‘heaks’ kombeks näidata pühapäeva õhtutel, nii kella kaheksast või hiljem, lastefilme. päris-lastekaid. mis lõppevad ajal, kui vana-kooli-lapsed ammu voodis olema peaksid.
nii et kui ma nüüd siin olen, peale esimest poolt päeva väga imelikhalba enesetunnet, lõpuks ometi inimesemoodi ja mõtlen, et varsti võiks istuda teleka ette ja veidi triikida, siis see jääb ilmselt ära seetõttu, et telekast ei tule midagi (mis iseenesest väga ei üllatagi muidugi). ning ma ei armasta triikida ja see on pea ainus moodus, kuidas ma seda teha suudan. ma olen niigi triigitava pesu koguse võimalikult väikeseks ajanud, aga seekord näiteks on voodipesu ootel. sest sellega on mingi jama, kui toas kuivatada, siis peab triikima, muidu ei ole õige puhaste linade tunne. õues kuivatades ei ole seda probleemi. mingi minu kiiks.
ja kui ma olen viimastel talvedel käinud pesumajas (seal on hea lai kalander), siis hetkel ma ei tohi seda viite kilo tassida õlal.
kusagil mingis arvutis siin laual on kindlasti mõni vaadatav film, aga ma nagunii ei suuda mingit vajalikku juhtmemajandust hetkel tekitada. nii terav ma peale tänast hommikut ei ole.
brrrr
jahedast ja lörtsisest õuest on hea tulla sooja tuppa. korraliku külma ja lumega ei ole õues üldse nii ebameeldiv olla. lisaks muidugi see, et hetkel kuluksid head soojad kummisaapad ära. mitte need õhukesed imelikud odavad, vaid sellised korralikud. sest pole midagi teha, kui mu varbad on jahedad ja niisked, siis on tükk aega jahe olla.
ja see ongi üks pisidetail, mis hetkel on heaolust puudu.
lisaks mõnele muule samaväärsele.
peaks sooja tee tegema, oleks mõnnam.
keegi pole sündinud emaks
täna tundsin jälle kord, nagu ikka aegajalt, et ma ei oska oma lapsele ema olla. et ma ei ole teda väärt. et ma eeldan rohkem, kui mu niigi tubli laps on ja teeb. sest oma vanuse kohta on ta väga mõnus ja asjalik ometi ja ei peagi kõike perfektselt tegema. või nii, nagu mina arvan, et võiks.
ja muidugi on tema siis õnnetu, et ta ei vasta mu ootustele. ja siis on minul jälle jube valus, kui ma seda tajun.
aga ma ei oska ikka alati näha seda piiri, millest ma ikka ja jälle üle astun ja ootan rohkem, kui peaksin.
paistab, et Evkal on ka, mille üle mõelda..
nipet-näpet mõtteid
eile õhtul istusin vaikselt kodus ja vaatasin kodumaist seepi. ja mõtlesin, et täiesti ideaalne naistepäev, välja arvatud see, et lapsega sain vähe koos olla. ei mingeid lilli ega kingitusi ega isegi ootusi selles suhtes – sest ei ole kelleltki midagi loota üldse. ehk siis hopsti, üks alateadlik pinge jälle maas. sest teadagi, kui on mingi lootus olemas, siis mõistus võib öelda mida tahes, aga kusagil sopis on väike ootus ikkagi. ning kui see ei täitu, on pettumus kerge tulema. kuigi eksole, selline kampaania korras lilletamine on veidi kahtlane teema nagunii. aga siiski-siiski.
igatahes olin ma rahul, sest niipidi on igati parem.
ühe kukli surusin ka tööl kohvikus sisse. mhh, nagu selgus, oli see ikka mingi moosiga teema. ma ei tea, see on koht, kus ma olen konservatiivne ja minu meelest moos kuklisse ei käi. ma ei taibanud seal küsida ka muidugi, nii et oma viga.
kodus ma midagi teha ei jõudnud, sest pool päeva oli tööpäev. laps õnneks oli hernesuppi ja kukleid saanud mu reisi ajal piisavalt, nii et ka tema ei tekitanud mingit teemat sellest.
hommikul arstil torgiti mulle 3 augukest sisse 😛 üks vereproovi auk ja kaks süstiauku. eelmine kuur lõppes reedel ära, sõbranna tegi reisil viimase süsti veel. sest no kes teadis kunagi ammu sügisel (millal see Lufthansa sooduspiletite kampaania oligi, kes mäletab?) pileteid ostes, et selline asi juhtub. hea, et ajaliselt niigi hästi läks ja reisi ajaks hullem jama möödas oli. Meruga on meil juba reisi-tööjaotus ka, et tema tassib minu foto-seljakotti ja mina olen gps 🙂
aga jah, kuigi üldine seis on nats parem, ei ole kõik veel mitte päris korras. no küll saab korda ka. mis teha, et ma nii vana juba olen ja sellised hädad vaevavad.
aga päike on ja see reis lõuna poole andis sellise kerge kevadise laksu ka. nii et siingi tundub juba, et kohe-kohe on kõik roheline. või kui mitte nii kohe, siis üsna talutavas tulevikus.
ja küll kõik isiklikumad asjad (haa, näiteks, ma ei taha oma kontoseisu vaadata) ka liiguvad üles.
see tüüp siin pildil on Samuel, natuke räsitud rõõmus kassike, kes Münchenist siia kolida tahtis. ma siis majutasin ta ära 😉
München, päev 4
pääsu pole, peab eilse päeva ikka ka kirja saama. aga alustuseks pühapäevasest õhtust.
kuna läbi Müncheni läheb ka Isari jõgi ja me ei olnud üle jõe veel käinud, mõtlesime, et teeks ühe trammiringi teisele poole jõge. ühe trammiga sinna, siis natuke metrood ja teisega tagasi. ikka et erinevaid teid pidi sõita. mõeldud-tehtud. tramm tuleb kenasti, istume peale ja sõidame. no jõgi oli muidugi täielik pettumus. umbes nagu mingi täiesti tähtsusetu asjake. ei mingeid valgustatud kaldapealseid ega midagi. ometigi võiks ju? aga ju siis neil ei ole see nii kujunenud.
loksume trammiga edasi ja teame, et päris pikk maa on sõita. korraga, mõni peatus peale jõge, teatab trammijuht, et see on nüüd viimane peatus ja kõik mingu välja. saksa keeles muidugi. kusagil varem vatras ta ka midagi pikemalt, aga no me ei saanud aru ju. sellest viimase peatuse jutust selle aja peale juba saime. aga ikkagi – mõhh? mis mõttes?
ja olimegi õhtul pool 9 mingis suvalises kesklinnast kaugemalolevas rajoonis ning pole aimugi, kus, mis ja kuidas. ning et kas peaks tulema mingi teine tramm nüüd või mis?
vastassuunast tuli mööda trammiteed hoopis buss. bussidega me polnud veel sõitnud. neil kaartidel, mis meil olid, bussiliine peal polnud ja igas peatuses ka mitte (erinevalt Barcelonast, kus ka ümber posti oli lihtsustaud skeem liinide kohta, mis sealt peatusest läksid). aga selle bussi peal oli suurelt kiri, mis teatas, et läheb kaks peatust tagasi ehk siis sinna, kus mu mälu järgi läks mingeid tramme veel. hüppasime bussi ja uurisime siis natuke kaarti ka. hm. selgus, et see oli trammide mingi kojuminekutee 😛 ehk siis sealtkaudu suunduvad trammid depoosse. ja et seda see mingi E täht trammil lõpp-peatuse ees tähendas (kusjuures ma võin vanduda, et kui me trammi läksime, siis lõpp-peatusena oli kirjas ikkagi see, kuhu meil vaja oli). ja no et sealt platsilt, kuhu buss läks, läheb küll teine tramm linna poole. sest teisele poole me igaks juhuks ei hakanud enam minema – kuigi ilmselt poleks probleemi olnudki. see oli lihtsalt see kella kaheksane aeg, kui trammid hakkasid 10 minuti asemel 20 minuti tagant käima ja pooled siis muidugi depoosse suundusid.
vahepõikena: seal on graafikud lihtsad. tramm ja u-bahn ehk metroo käivad päeval 10 minuti tagant, õhtul 20 minti tagant, S-bahn ehk siis meie mõistes linnalähirong käib 20 minti tagant. lisaks on siis ööbussid ja -trammid, mis käivad poole tunni tagant läbi öö, mitte küll kõigil liinidel, aga linn on suures osas kaetud. piletisüsteem tundus algul segane, aga 3-päeva partnerpilet (mis kehtib muide kuni viiele korraga koosreisivale inimesele; 2 last = 1 täiskasvanu) andis kena kokkuhoiu juba kahekesi olles, nii et seda kasutasimegi. lihtsalt tuleb ära valideerida ja edasi võid valitud regiooni (3-päeva pilet oligi ainult kesklinnatsoonidele) piires sõita iga transpordivahendiga nii palju, kui heaks arvad. väga mugav ja kokkuvõtteks ka üldse mitte hirmkallis (eriti kui mõelda sellele, kui me oleksime Tallinnas sama palju nt üksikpiletitega sõitnud..).
aga olgu, saime teise trammiga õnnelikult linna. tulime taas natuke varem maha, kui just pidanuks, et natuke veel jalutada. nojah, mitte et vähe käidud oleks ja jalad ei oleks väsinud.
voodisse saime jälle varakult, lausa jõudsime veidi lugeda ka.
eilne hommik oli muidugi see, kui tuli asjad ära pakkida. ei mingit probleemi, mõlemil kotid pooltühjad. välja registreerimisel selgus, et saame kotid selleks poole päevaks, mis meil lennujaama minekuni oli, hoiule jätta. naersime, et 5 eurot nagu maast leitud – sest nii palju oleksime pidanud sellise suurema pagasikonku eest raudteejaamas maksma. no ja kuna hotell oli jaamast tõesti üle tee, siis ei teinud see mingit ringi ka.
võtsime seejärel ka ühe pikema otsa ette ja põrutasime messikeskuse juurde. mille kõrval oli siis üks teine suurem kaubanduskeskus. ehk hea võimalus teha oma väikesed shoppingud ära (lapsi on ju ometi vaja meeles pidada).
ma ütleksin, et selle keskuse elamus mu jaoks oli Lego firmapood. see, kuidas saad ise mehikesi kokku panna ja pakkida ‘nagu päris’ ja siis kaasa osta, kõik lisavidinad jms, eraldi erinevad klotsid. pane ainult käsi karpi ja korja, palju vaja, jmsjms. vahtisin algul ka mingit Star Warsi special edition komplekti, siis arvutasin natuke raha ja kohvriruumi ja võtsin ikkagi Star Warsi külmikumagnetid lihtsalt. aga nii põhimõtteliselt ma arvan, et kui poeg oleks kaasas olnud, siis oleks tulnud ta sinna poodi viia ja seejärel oleksime ise keskuse läbi käinud ja pärast ta sealt kenasti kätte saanud. et tal oleks seal vaatamist ja tegemist jagunud kauemaks 🙂
ja taas – mismõttes on Saksa kallis? Meru sai 15ka eest väga vinge riidest mantli, punase! mina sain 15ka eest pojale väga vinged sellised tossu-tennise vahepealsed jalanõud, no nagu need moes on. mille juures on oluline see, et seal on vabalt võimalik osta poisile jalanõusid 36-40 ehk selles vahes, mis siin Eestis just poiste jalanõude koha pealt väga nõrk on. jälle, vahelepõikena, ma ei imesta üldse, et meil juba suuremad poisid ja mehed ei kanna eriti talvesaapaid – sest kui need lastenumbrid ära lõppevad, siis ongi vahepeal posu numbreid, millele ehk tossu veel leiad, aga saabast küll mitte ja muidugi ta harjubki siis tossuga ära.
veel, arvestades, et Meru on selline tugevama kehaehitusega tütarlaps, kel Eestist normaalsete riiete leidmine problemaatiline (Seppälä suured riided on sellised veidrad tihtipeale, siis on valik turgudel olevaid veel veidramaid suuri riideid ja siis leiab midagi hullu raha eest), siis nt C&A kaubamajas ei pidanud ta omale riiete leidmiseks isegi sinna suurte riiete osakonda minema. alates 9st eurost oli ka allahindluste seas talle kenasti selgaistuvaid asju küll. rohkem, kui mõistlik osta oli.
seal keskuses oli ka üks selline suurem tehnikapood, mille huvi pärast läbi käisime ja taaskord tõdesime, et mõnigi asi (noh, milledest me midagi teame) on seal odavam. üldse jah, kui võtta toit kõrvale, siis lihakraam on küll kindlasti kallim, kui meil, aga kohvi näiteks on odavam. ja tee. kõiki asju me ei vaadanud-võrrelnud, kuid üldpilt on ikkagi see, et (jättes kõrvale kommunaalid jms, millest me midagi ei tea) Münchenis on võimalik odavamalt hakkama saada kui Tallinnas.
tagasi kesklinna tulime trammiga. paar peatust tuli ikka metrooga selleks enne sõita ja siis saime ümber istuda.
trammid on seal mõnusad ja suured ja neid kasutatakse ikka väga palju. meie eelistasime neid just seetõttu, et erinevalt metroost on nendest ka vaade. metroo on hea vahend saada kiirelt punktist A punkti B, aga turistile ei anna peale ajavõidu see midagi. tramm loksub kauem, aga see-eest näed erinevaid piirkond ja kui on aega, siis miks mitte mõnes ka maha astuda korraks? järgmine tramm tuleb ju kümne minuti pärast nagunii 🙂 paar korda kasutasime seda varianti ka.
oma viimase linnasöögi tegime turul. leidsime isegi mõne putka, kus pakuti liha jms friikatega, mitte saia vahele. sest ise nad söövad peamiselt nii, et on mingi suur kukkel, ümaram või piklikum, see bratwurst või mingi muu vorst, lihaviilud vms pannakse lihtsalt sinna vahele, heal juhul lisatakse natuke sinepit ja siis nad söövadki. ei mingit salatit vms. ehk peamise osa toidust moodustab see kuiv sai. jah, me ju sõime hotellis korra sellist saia ja tagasisõites lennukis ka. minu jaoks tahaks selline palju mingit kastmelist kõrvale. aga eks see ole harjumuse asi. Meru, kes viimastel aastatel palju Itaalia vahet käinud, ütles, et seal on samasugune saiakultuur ja tegelikult tekkis meil arvamus, et Münchenis see võibki olla vahemereriikide mõju. sest oma kunagisest Berliini-käigust ma sellist asja ei mäleta – aga teisalt oli see käik ka jube ammu, nii et võib-olla on üle Saksamaa sellised asjad väga muutunud.
Müncheni valged vorstid väga muljet ei jätnud, aga teiste hulgas oli küll päris häid. ja üks väga hea teraline sinep on neil ka.
viimane ringike kesklinnas, viimane kohv linnas. ostud kottidesse ja rongile ja lennujaama. korraliku ajavaruga ikka.
lennujaamas läks kõik kiiresti. check-ini olime eelmisel õhtul lennujaamas ära teinud ja turva ei tundnud ka meie vastu olulist huvi. samas mu ees olnud pilusilmse tüübi kott lasti kaks korda läbi ja siis võeti veel lahti ka. sel hetkel oleksin ma tahtnud kotid ära vahetada temaga, sest tal oli ikka väga vingelt fototehnikat seal sees. aga no seda hakati seal päris põhjalikult uurima ka.
meie värav oli muidugi kusagil pärapõrgus, mis on tegelikult Tallinna-lendude puhul igal pool tüüpiline. boonus oli aga see, et seal olid kohvimasinad, kust said tasuta sooje jooke võtta. irvitasime, et ongi nagu auhind – kui nii kaugele oled juba välja tulnud, siis oled teeninud tasuta joogi.
lennuteenindajad olid seekord üsna lõbusad. purser oli üks keskealine meesterahvas, kes ei olnud päris kindlasti mitte sakslane. kes ta olla võis, ei saanudki aru. igal juhul turvajuhiseid ette lugedes ta itsitas vahepeal midagi, sest sabapoolne stjuuardess ei saanud vist mingeid oma näidisasju lahti või midagi.
toiduks toodi siis saiad, mille vahel oli mingi määre. me jäime jooki ka kõrvale ootama, sest see tundus kohe maru kuiv olevat. enamik hakkas aga kohe sööma (ka eestlased) ja kui me ükskord söögini jõudsime, siis leidsime ikkagi, et peale kolme suutäit oleks see sai kurku kinni kuivanud vist. aga nüüd ei kuivanud. sest lisaks mahlale küsisime stjuuardilt, et ehk saab punast veini ka – olime sellest päevast üsna läbi ja tundus, et väike vein oleks omal kohal. naljatasime veel, et viinamarjamahla teil ju pole, et peame seda siis teisel kujul võtma. saimegi. väga huvitav vein, algselt tundus magus, aga nagu ei olnud magus ka. poolkuiv ehk? hea igatahes. nii et kui teine joogiring tuli, küsisime, et kas saaksime ka pudelit näha. tüüp küsis vastu, et kas teile see vein ei maitsenudki. no eksole, kui ei maitse, siis ei küsi ju uurida. nii et teatasime, et meie meelest väga eha ja olime täiesti hämmingus, kui selgus, et tegu on Cabrenet Savignon’iga. aga asja selgitas see, et tegu oli California veiniga. ma pole ammu julgenud ühtegi USA veini osta, sest kümmekond aastat tagasi läksin ma nendega korduvalt alt. no natuke valati meile juurde ja siis purser teatas, et tegelikult on see mõeldud äriklassile, aga et ta tahab ikkagi teada, kuidas see klientidele maitseb. me olime muidugi ehmunud, et meil ei olnud mingit eesmärki tasuta äriklassi kraami saada, aga tüüp väitis, et mingit probleemi ei ole 🙂
tund enne keskööd maandusime lumises Tallinnas.
reisiga jäime rahule, selline pikk nädalalõpp kusagil mujal on väga värskendav. München on turismisihtkohana täiesti hea koht (me ei teinud paksult eeltööd ja seega me kahtlustasime natuke, et äkki ei ole) ja sinna minnes tasub arvestada, et tegu on Vahemeremaadest väga mõjutatud piirkonnaga. ja et kui saksa keelt ei oska, siis enamik, kes isegi ei räägi inglise keelt, leiab ikka sinuga ühise keele, kui vaja. ning karta, et tegu on millegi kalliga, ei tasu ka.