pühapäeva õhtul, väsinult

täiesti hullumeelne nädalavahetus. ma ei tea, kuidas need vahel sellisteks kujunevad, et pühapäeva õhtul on täiesti tappev väsimus peal.
eilne sorteerimine sai tehtud. sõbranna tuli appi just siis, kui mu olemine eriti kehvaks ära läks. äkilisi liigutusi ma teha ei saanud, aga juhendada küll. arvestades mu tervislikku olukorda sai eile üllatavalt palju ära korrastatud. raamaturiiulid said ka natuke normaalsema näo ja teo. puhtama ka.
õhtul magamaminek oli problemaatiline, ma ei julgenud eriti voodisse minna. lihtsalt nii kehv ja füüsiliselt ebakindel enesetunne oli.
aga lõpuks magasin üllatavalt hästi.
täna sai edasi sebitud. sest sorteerida ja koristada siin on. lisaks sai päris-sea-liha ära toodud, rattaga sõidetud, lapsega rulluisutatud, küpsetatud, kolmele tuttavale sorteeritud riideid jagatud, iseennast koristatud.. kindlasti midagi veel.
no ja muidugi ei ole kõik päris nii valmis, nagu ma plaanisin, sest on asju, mis ei sõltu ainult minust ja noh, ega teisi see eriti ei huvita, et mul oleks täna vaja mingid asjad ära teha. nii et mu abipalvele võib sülitada küll. selline asi just, mida ainult üks inimene teha saab. ning kõrvalisele inimesele pole ilmselgelt oluline, et ma tahan nädalavahetusega asjad kuskile maale saada.

täna õhtul arvasin, et olen kogu selle sebimise peale oma rohtude vahele (ma pole peale eilset julgenud võtta midagi ja selle suure tegutsemisega ei tule valu väga meelde – kuigi ta on olemas) olen ühe väikese siidri välja teeninud. poes muidugi pidin ikka ja jälle jõllitama, mis pagana jama siidri nime all müüakse, aga leidsin siiski ühe sobiva pudelikese. ning jah, muidugi, seda avades, kogu selle jahmerdamise peale, läks see ümber ja pool valgus välja. no ei ole vaja juua, ei ole.

ja just hetkel meenus, et mul oli kuri plaan nädalavahetusel paar CV-d laiali saata. oeh. no ei jõudnud. kuigi see ülks konkurss vist lõppebtäna. aga enam ei saada, sellest tuleb mingi jama muidu. ilmselgelt ei suuda ma enam korraliku kaaskirja tekitada.

asjaolude tõttu ei saa ma veel magama ka..

uudiseid meditsiinirindelt

tore, et täna ei ole mingi särava päikesega päev. nii olen saanud tegelda suurpuhastuse ja sorteerimisega. niivõrd-kuivõrd. sest läbi selle nädala peaaegu lakkamatult olnud valust sai siiber ja otsustasin, et võtan ikka selle tableti, mis valu ära võtab, minu enesetunde hinnaga.
ja see tablett igatahes mõjub. vähemalt selles osas, et mõni aeg peale sissevõtmis lõi olemise roppuimaseks ja iiveldus tuli ka platsi. järskud liigutused on out. seega midagi asjalikku hetkel eriti teha ei saa.
valu aga on endiselt kenasti alles. mul on rohkem kui siiber sellest ja kõige hullem on see, et ma ei saa mitte kui midagi teha ka, et seda ei oleks 🙁

kõrvaltvaatajana koolikatsetest

vist mingis eilses, aga võimalik, et hoopis üleeilses lehes oli lugu koolikatsetest. üks ema oli täitsa hädas, et katsed on nüüd lühema aja peale pandud ja väga raske on igale poole jõudma, nõuab vanemalt palju pingutusi. ning et mõnele katsele ei saagi minna, sest katsed on ühel ajal. kodulähedane täiesti normaalne kool on viimane varuvariant.
ning ma usun, et selliseid vanemaid-lapsi on palju. ja ausalt, mina ei saa nendest aru.

minu laps käis ka katsetel. kahtedel. esimene oli nn eliitkool, aga kallaku poolest oleks talle väga hästi sobinud. kuna ma muidugi ei olnud teda selleks drillinud ja konkurss oli päris suur, siis sai ta minu meelest päris hea tulemuse – aga sisse said ainult need, kes said maksimumi. st ta ei saanud.
teised katsed olid elukohajärgsesse kooli ja seal jagati lapsed katsete tulemusel kahte klassi. sisse oleks ta saanud sinna igal juhul, konkurssi kui sellist ei olnud ja tore, et üldse kaks klassi moodustati – sest lapsi oli umbes ühe jagu.

ma saan aru ka, et kui sa eladki kesklinna piirkonnas, kus lihtsalt kõik koolid ongi katsetega, et siis käid mõnedel katsetel. juba seepärast, et kodulähedasse kooli saada. kuigi ma olen aru saanud, et pole see Liivalaia või nt Kalamaja põhikool ka midagi nii hullu. nende maine on ilmselgelt hullem, kui asi väärt on (vrdl Kopli tramm).

aga väga õõvastavalt mõjuvad mulle just sellised olukorrad, nagu esimeses lõigus: et lihtsalt on ikka vaja iga hinna eest kõik katsed läbi käia ja üritada laps kusagile ‘eliit’kooli sisse saada. kummaline on see, et selle juures proovitakse nt nii TIKi kui Reaali – ja ometi ühele sobib matemaatika ja teisele keeled ning tihtipeale need ei käi koos! ning oh häda, kui laps peaks kogemata kunstiandega olema: nende jaoks ei olegi ju eliitkooli olemas. seega – suva ju, millisesse eliiti läheb, ikka parem kui mõni Tallinna kunstikallakuga koolidest? sest tavaliselt on sellised lapsed kenasti ettedrillitud ka (muidugi jälle mitte alati, ongi neid, kes on loomupäraselt andekad, taiplikud jms) ja tõenäosus, et ta mõnda eliiti sisse saab, on üsna suur. karta on, et tihtipeale suurem, kui koolile kohase andega, aga drillimata laps. no et kui ongi nt matemaatiliselt andekas, aga ei loe väga hästi, siis ta ei suuda reaali katseid ära teha ning sealse massi juures ei kooru kuidagi välja, et materjali oleks maa ja ilm. samas saab kool muidugi valida need, kelle tase on neile sobiv ja algklasside õpetaja ei pea vaeva nägema sellise tühise asjaga, nagu lugema õpetamine. mid tavakoolide ülitublid õpetajad aastaid veel teevad.

ma ei viitsi pikalt kirjutada, pole just superhea olemine ja mõttelend hetkel, aga selle õpetajate teema juures ei saa ma üle ega ümber mõttest, et tegelikult näitab õpetaja tublidust just tavakooli tavaklass. kui nendele suudetakse midagi õpetada, on see ilmselt suurem töö, kui õpetada klassitäit loomult andekaid või vanemate poolt tagasunnitud lapsi.

püüan nüüd jälle liikuda ja mõelda, mis võimalusi on veel seda valu likvideerida.

väljasõit, hm, rohelisse

mis, ülla-ülla, ei olnudki nii roheline 😛
aga seal oli päike, lumevabad heinamaad ja kõrged jõed. ja pea mittemidagi tehes (ainult juhtides, jalavalu ignoreerides – hetkel ei aita see tugevam rohi ka, võõrkeeles vesteldes ja ümbruskonda tutvustades, aega ja sihtpunkte planeerides) saavutasin ma ikkagi mingi väga jõleda väsimusastme. aga see on selline positiivne väsimus. kui seda jalga ei oleks.. siis võiks päris rahul olla.

Purrekari

vastuseid otsingutele

tänased teemad on: ‘mis on autobussijaama infotelefoni number?’, ‘kuidas kasvatada laste emasid’ ja ‘rakveres keelküüned’.

et kui juba kord netis olla, siis ei ole mingit mõtet otsida autobussijaama infonumbrit. ma ükskord proovisin: sellel on mingi minutitasu ja tulemus on see, et nad loevad ette sama, mis on bussireisid.ee lehel. tädi ütles mulle otse, et nemad on sama firma ja nendel oma lepingud teatud bussifirmadega ja nende reise oskavadki öelda. ei tasu loota, et kusagil on keegi, kes sulle KÕIK Tallinnast minevad reisid ette loeb. ma küll ei ole hetkel kursis, äkki peatus.ee lehel on veidi rohkem siiski – ei ole võrrelnud. muide, kui ikkagi peaks kusagil olema mingi koht, kus on kõik Tallinnast väljuvad bussid kirjas, siis link oleks abiks.
siinkohal meenub see, et muud infotelefonid on vist suhteliselt sama mõttetud. kord helistasin ka kusagile, et uurida ühe konkreetse ettevõtte kohta: teatati, et neil ei ole lepingut sellega ja seega nad ei ütle. ise on tasuline infonumber! sealtmaalt püüan alati leida mõne tuttava, kes on arvuti ligi ja küsida temalt – või surfan moblaga ise otsida.

laste emade kasvatamine on ka põnev teema. emasid kindlasti peab kasvatama. aga kelle või mille järgi, ei tea. et kui mõni ema vajab kellegi teise meelest kasvatamist, siis see keegi teine vajab kellegi kolmanda meelest. ehk kõik on suhteline. mu tutvusringkonnas on ka lapsevanemaid, kelle kasvatusmeetodeid ma ei suuda aktsepteerida – aga ma üldiselt eriti ei püüa neid kasvatada ka. kui on muidu tore inimene, mis siis ikka teha. ning ma olen absoluutselt kindel, et enamike meelest peaks mind kasvatama, et ma ei tohiks nii karm ema olla. aga näe, jälle ei kipu keegi seda välja ütlema, ilmselt ma olen ka muidu tore inimene 🙂
aga tõsiselt rääkides, mingi lastepsühholoogia algõpe peaks olema kohustuslik. ma ise tundsin sellest väga puudust. tükk aega võtab, enne kui jõuad mingite üsna lihtsate tõdedeni, mis aitavad last toetada. muidugi on neid teooriaid ka nii hullult palju ja kogu see internet-kirjandus ei tee üldse lihtsamaks valikut. otse vastupidi. ja lisaks leiab igaüks sealt just omale sobiva tükikese pealegi. mina olen omale sobivad ka leidnud. nt see türanni-raamat sobis mulle kenasti – mis ei tähenda, et muud moodi ei saaks.

no ja nende keelküüntega on ikka nii, et see on nii pagana kenjaalne sõna, et ma ei saa üle ega ümber.
nii et kordan taas: kui nüüd toksida kenasti sisse ‘geelküüned’, võiks mõne pädeva vastuse saada. või ma ei tea, on mingid küüned keelel või keelega küüned ka olemas?

hah, platseebo, ma ütlen..

ma arvasin, et kui mul on need vinged valuvaigistid peal, siis need toimivad kõigest hoolimata. aga ei, nagu näha, siis üldine taust mõjutab ikka täiega. et kui ma olen ikka ärritatud ja häiritud, siis ei aita see tablakas ka mitte kui midagi.
saast.

lähen vist saagi otsima, ausõna 🙁

kohtumispaik

ma ootan juba seda kevadet, võilillede ja kullerkuppude aega. seda, kui saab juba lühikeste pükstega olla. ma tean ka, kus see hästi ilus on – aga ma ei tea, kas ma sinna saan.

leidsin selle pildi oma eelmise kevade piltide seast (see on vist siin ka juba olnud?). midagi väga raevukalt sümboolset on siin minu jaoks. aga et igaühele jääks pildist oma nägemus, ei hakka ma siin oma oma lahti seletama.

mõtteuid

kui ma täna köögi kollast lampi küürisin (ja mõtlesin, et mul veel on hõõgniidiga pirne varuks, aga mis siis saab, kui ükspäev enam ei ole? siis ei aita isegi kollane lamp, selle nö säästupirni valgus on jumala vale spektriga mu jaoks ju. ja siis mõtlesin veel sellele, kuidas üks sõbranna just on hädas, et tal on lampe vaja, kahte ühesugust, ja no ei ole midagi normaalset võtta ja ma olen täiesti nõus temaga – või miks mul muidu on elutoa üldvalgustiks labane odav paberkuppel? sest see annab enam-vähem normaalne hajutatud valguse, hõõgniidiga muidugi.. aga selge, et see sobibki siia minu kaootilisse segamini tuppa, mitte mingisse lambiga mittesobivas stiilis läbimõeldud interjööri), tuli taaskord pähe tõdemus, et kõik, mis minuga juhtunud on ja juhtub, on minu oma tegude tagajärg. ükskõik kuidas keegi minuga käitub või mida teeb, mis on minuga seotud: päästik olen ju ometi mina. kusagil on alati mingi minu sõna, minu tegu, minu mõte, mille tagajärjel juhtub kõik see, mis juhtub. on see siis positiivne või negatiivne. ma ei saa kunagi kellelgi näpuga näidata: vaata, mis sa tegid! sest kui mina oleksin teinud mõne asja teistmoodi, oleks ka minuga oldud teistmoodi. halvemini või paremini, kaugemal või lähemal. kõik, mis minuga juhtub, tuleneb minust.
aga muidugi selle juures ma ikka tänan neid, kes on minuga head olnud või kirun neid, kes on mulle halba teinud. sest ma võin ju teada, et selle allikas olen mina, aga emotsioonid jäävad emotsioonideks.
ning jah, halb ja hea on ka alati suhteline ning võivad ajas kohti vahetada. kogemusena on kõik väärtuslik. ning süüdistada ei ole küll mitte kedagi. mis kokkuvõtteks teeb tigedaks iseenda – ehk kogu maailma peale.

rattahooaeg avatud

nagu öeldud, valutab jalg vähem, kui ma midagi teen. niisiis otsustasin tänagi seda tagaplaanil olevat väiksemat valu ignoreerida ja avasime rattahooaja. olime ära kauem, kui mõtlesime – pole veel kevadega harjunud.