kalapäev

kiluvõikud. munaga. ilma paanikata.

eile oli ikka juhe nii koos, et mõtlesin veini peale. isegi tegudeni jõudsin. aga enamvähem jõuga pressisin sisse. mõttega, et kui juba välja valatud, siis ei taha ära ka visata.


You’re a Depressed Drunk


You know that distinct taste of tears and vodka real well.

ehk siis – vähem veini, vähem depressiooni. kuigi vahel tundub, et on kuidagi teistmoodi.
veejoomine, see-eest, ei ole enam mingi probleem.

elusolekukontrollid päeva jooksul ja pisteliselt. olen küll elus. vägagi. mõne ülesandeks on iga päev uus suvaline mailiaadress omale tekitada. et ma ikka teaksin, et tema on ka elus. või ongi see ikka mitte minu elusolekukontroll, vaid.. ?

http://www.someecards.com

ajakohaseid mõttekesi

munapaanikast rääkides, turul on mune küll. ka valgeid. ole ainult mees, ja osta. 2eur 10 muna eest. kallipoolne on küll. no nagu ikka, hinnad ja sissetulekud ei kipu kuidagi seoses olema. see eksperiment meie rahvaga ei ole enam põnev ka mitte. varsti tõesti ongi ainult rikaste ja ilusate maa, viie rikkama riigi hulgas – sest kes ei ole rikkad, on mujale ära kolinud lihtsalt. nii lihtne plaan see siis oligi.

kuna kool rattakursusi ei tee ja mujal neid ka niimoodi teha ei ole, siis laps hakkab loata sõitma. äkki peaks ise kaasa kirjutama, et vabandust, ei ole piisavalt võimalusi teha seda luba? et olgu see politseinik siis ka tore ja suunaku kursustele ometi. või midagi sellist ometi. sest mida minagi teha saan? laps on niigi hädas ja tahab olla seadusekuulekas. aga mida teha, kui see ei ole võimalik?

turu juurde tagasi, ohh kui hea on üle tüki aja süüa juustu, mis maitseb nagu see juust, mida ma välismaalt saan ja mis meenub lapsepõlvest. nämm. ehk et, lisaks meie totratele hindadele pole kvaliteet ka alati mitte suurem asi.
kuigi õnneks on meil ka asju, mis on paremad, kui mujal. mitte, et mulle kohe praegu midagi meenuks.
sest viimaste tundide jooksul olen pidanud end liiga mitme aktiivse teema vahel korraga jagama – ehk suhtlema umbes mitme inimesega korraga, sh üks füüsiliselt samas toas, üks telefonis ja mõni vestlus netis. kõrvalt püüdsin veel Meisterkokale pihta saada ka. kusjuures kõik suhtlemised on asjalikud olnud ja nõudnud mõtlemist ning tegelemist, ehk siis tegu pole olnud niisama blablaga.
rääkimata sellest, et ringisebimine algas varahommikust.

aga ma lõpetan selle postituse nüüd ka, ma olen seda umbes kaks tundi kirjutanud. aitab seega küll.

soost välja

alustuseks Iivi Anna Masso artikkel tänases Postimehes.

jah, meil on kombeks sookvootide-jutu peale enamvähem marru minna ja väita, et kõik on kujunenud loomulikku teed pidi. iseasi, et kas see loomulik ongi nii loomulik või mingi imetabane mõttemall, mis meil mingitel põhjustel juurdunud on? mina neid põhjuseid otsida ei oska; ma võin küll midagi arvata, aga kuna ma tegelikult ei tea sotsioloogiast jms eriti midagi, siis on mu arvamus ilmselt üsna ebapädev ja ma ei suuda seda vajalike viidetega kaitsta – ehk ma jätan selle suures osas väljendamata. nii et järgnevat lõiku võib võtta ka lihtsalt arutlusena, mis kuulub fantaasiavaldkonda.

aga mingil kenal hetkel arutasime sõbrannaga, et mehed vist pelgavadki naisi nö enda tasemele lubamast ja üsna teadlikult levitavadki suhtumist, nagu naine peaks olema ülalpeetav, rumal, saamatu ning väärtusetu. sest, nii kummaline kui see ka ei ole, siis mehed elavad suuresti mingis blufi-maailmas, just tööalaselt. ehk siis kui palju ma olen elus näinud, kuidas tööalaselt ajavad mehed mingit üpris suvalist juttu välja (ma ei pea silmas kõiki mehi ja kõiki olukordi), teised mehed noogutavad kaasa.. ja siis mingi aeg hiljem imestavad, et see joga ei olegi tõeks saanud. selmet asja kallale asuda, uuritakse jogaajajalt, et millal siis, või miks, või see küsimus, mida just vaja – ja saavad veel mingit hämu vastu. noogutavad kaasa ja.. võibolla lõpuks saabki vajalik tehtud. et seejärel minna uuele ringile. kui ei saa, noh, siis läheb jah sellel bluffijal hapuks ära.
aga see asi toimib üsna vastastikku kusjuures.
(muidugi, mingil määral peab teatud olukordades bluffima ja riske võtma, see on ka absoluutselt selge).

ning, seda kõrvalt nähes, inimesi isegi mitte eriti tundes, on ometi suurele osale naistest selge, kes neist meestest blufib, kes mitte. ja hiljem ei suuda ära imestada, et kuidas need teised mehed seda kohe läbi ei näinud. no ausalt kohe. samas katsu sa neile ainult viidata, et oot, selle asjaga võib probleeme tekkida.. eiei, siis oled sa liiga ettevaalik ja oma nina teiste asjadesse toppiv naine, kes ei suuda-taha mehi usaldada, ei jaga matsu (halvustamine) või midagi.
aga kui nüüd ette kujutada, et naised hakkaksidki pidevalt sellistele asjadele tähelepanu juhtima, no mitte et mõni naine teeb (ja sel naisel peab ikka tugev närv olema muidugi), vaid et suurem osa seda teeb – see ju kõigutab ometi meeste eneseimetluslikku autoriteeti.
nii et ikka on vaja hoida suurem osa naisi kusagil seal.. et nad ei tuleks meeste mängumaale.

tühja sellest, et piltlikult pool Eestit on täis üksikemasid, kellest suure osa puhul isa ei panusta laste kasvatamisse mitte midagi. no miks ta peakski, ta on ju mees ja teisest klassist seeega..

jah, just täna levitas üks meessoost sõber FBs taas mingit videot teemal, kui halvad autojuhid on naised. siinkohal enamvähem esimene link googlist selle kohta.

ahjaa, ma olen ka korduvalt saanud selle eest, et ma naisena üritan meestega samal tasemel olla selles või teises.

P.S. mulle sookvoodid meeldiksid jah, siis oleks lõpuks ometi rohkem meesõpetajaid koolis.

spargli-chorizo panniroog

ingliskeelses kokanduses on termin ‘hash’, mille eestikeelset vastet ma tükk aega otsisin. aga olgu siis pealegi panniroog.

3-4 kartulit
100g chorizo vorsti (või mingit muud kvaliteetset, pekisemat täissuitsuvorsti ja kaks küünt kodumaist küüslauku)
50-70g toorsuitsupeekonit
1 keskmine sibul
200g sparglit (võib ka kuni 100g rohkem, kui raatsid)
0,25tl tšillipulbrit
soola, pipart
(õli)

tükelda vorst kuubikuteks, lõika toorsuitsupeekon lühikesteks ribadeks. aja pann tigedaks (aga mitte väga, nii keskmiselt) ja lükka vorst-peeks pannile. kui chorizot ei ole, siis pressi küüslauk ka ligi, aga paari minuti pärast, kui veidi rasva juba kogunenud on. lase vaiksel kuumusel, aegajalt segades, neil seal mõnuleda nii viis minutit või ka veidi rohkem. no et kenasti rasva välja tuleb.
vahepeal koori kartulid ja lõika parajateks kuubikuteks. mitte väga suured, mitte väga väikesed. ca 1,5cm küljepikkusega silma järgi.

kui lihaline on juba päris palju rasva välja ajanud ja värv ka muutunud, siis tõsta mingi augulise labidaga (rasv peab pannile jääma) kuskile vasakule ära. hoia silma kiivalt peal, et keegi seda nahka ei paneks.
pannile poeta kartulid, lisa tšillipipar, maitse järgi veidi soola ja tavalist pipart. võid kaane ka peale panna, siis kuumenevad kartulid ühtlasemalt. sega aegajalt, aga mitte liiga tihti, vajadusel keera kuumust veidi maha. ning kui rasvast jääb puudu, lisa veidi õli (või ka võid, kui on).

aeg koorida sibul ja hakkida samuti kuubikuteks, ehk siis mitte liiga peeneks.
spargli võib ka ette valmistada. eemalda pungad, vaata varred üle – kui mõni koht on kuivanud või imelik, lõika see välja. jupita nii paarisendisteks või natuke pikemateks tükkideks.

kui kartul on umbes veerand tundi pannil olnud ja nii enamvähem pehme (see aeg on erinev muidugi, peab katsuma ja vaatama), siis lisa sibulad. sega ja lase umbes viis minutit kaane all olla, või ka veidi kauem, kui vaja. selle aja sees võib umbes ühe korra veel segada, aga taas, mitte liiga tihti, muidu võib kartul liiga lödiseks minna.
nüüd kalla pannile spargel ja samaoodi, kuumuta kaane all umbes viis minutit, paar korda segades.
hoia silma peal ka rasvainekogusel, et pann ära ei kuivaks.

nii, nüüd võta hoolikalt hoitud vorstiollus ja sega roa sisse ning kuumuta veel paar minutit. vahepeal maitse ka ning vajadusel maitsesta üle.

ja siis otse taldrikule ja sööma. hakitud petersellilehed sobivad ka siia juurde nüüs hästi; mul olid need salati sees.

jagub kahele suure isuga või kolmele mitte nii suure isuga sööjale.

ajakohaseid mõttekilde

tänaval jäi silma mingi reklaamplakat, kus mingil puhul lubati välja loosida laevapileteid neljale Soome. tore – kes soovib sinna kolida, leidku see kampaania ja proovigu õnne. sest seal ei olnud poole sõnagagi, et tagasipiletid ka komplektis on. uus tase.

laevapiletite asemel võiks lotopiletitega võita.
selle eelduseks oleks muidugi nende ostmine. teate küll, nagu tolles anekdoodis. kuna ma aga ei osta, siis ma just ei looda ka, et ma võidaksin 😛
aga äkki peaks saatuse korraks jälle proovile panema?
sest panuseid, suuri panuseid, on hetkel vägagi vaja.

ma unustan kogu aeg ära, et mu aastal 2003 aegunud tšillipulber on endiselt tugevama maitsega, kui enamik värskeid analooge poes. kust ma selle suure paki sain, pean kohe lausa meenutama. okei, meenus ka..
retsept hiljem.

kohustuslik kellakeeramishala: mulle ei sobi see ikka üldse. ei üht-ega teistpidi. igasugune ajataju kaob ära, uni on kehv ja kõik toimub nagu mingi udu taga. võinoh, peaaegu.
jah, ma tean, et tihti reisides on asi hullem – aga siis on see nö teadlik valik ja üleüldse, reis ei lähe arvesse 😛 aga just selline igapäeva ärasolkimine on nõme. mina, kusjuures, ei saa isegi õieti rutiinist rääkida.

täna mängime seda mängu..

k-tähega algavaid asju, mida mul on osta vaja (pähetulnud järjekorras):

    kaktusemuld (‘emme, kas kaktusele on mingi eraldi muld?’)
    kassiliiv
    kummikindad
    kummut
    kassitoit
    kontserdipiletid
    kaamera (täpsustus: fotokaamera) (täpsustus 2: kaks tükki)
    korsetid
    kinopiletid
    konservherned
    kapiuksed

tegelikult mängisime me Katani asustajaid. see algab ka k-tähega. laiend oli ka, oeh. keeruline ja kauakestev.
homsest on k-tähega koolivaheaeg läbi. jess.

siinkohal räägime ka käsitööst

mul ei teki mingeid emotsioone, vaadates käsitööblogisid. sest ma tean oma laiskust ja oskusi – ehk et ma võiksin ju teha päris mitmeid asju, kui ma tahaksin-viitsiksin. aga ma ei taha ega viitsi ja seetõttu ei põe ka. ah et kas mul tuleks nii lahedad asjad välja, nagu mõnel? ma ei tea. mõni kindlasti. tapvalt loov ma samas ei ole ka, kogu oma hariduse kiuste. tegelikult oli juba keskkoolikatsete ajaks mul omal teadmine, et ma ei ole mingi kunstiinimene, vaid nö wannabe. ja sellest saadik olengi selline. kunstiinimeste jaoks olen ma nende ringi mittekuuluv, tavakodanike jaoks mingi poolkunstnikust poolboheem. nojah. laias laastus olen ma enamuse oma elust olnud mingite-kellegi vahel, nii et see mind ei sega teps mitte.

aga seda tean, et oma rahuloluks ei piisa sellest, kui teen muudkui ühte kätteõpitud asja lihtsalt kümnel eri moel. muutub igavaks ja tüütuks, mingi areng peab ju olema. mis ei tähenda, et jälle, hm, teistes kategooriates ei võiks aina samu asju teha. ehk et.. mismoodi seda nüüd seletada siis õieti? et põmst võib kududa 20 mütsi, kui iga neist on lahe ja natuke erinev. ja on nagu mingi, hm, areng. või et nagu ma heegeldan neid sarnaseid lumehelbeid.. no et oleks piisavalt kuuse peale panna. aga see ei ole töö, mille üle ma oleksin kuidagi uhke, onju.
või nagu ma tean inimest, kes teeb ülilahedaid pihuloomi.. et nagu kordavad ju teineteist, aga samas kohe üldse mitte. aga kõik satsisallid, selle talve hitt, on mu jaoks, hm, ühesugused. kuigi ei ole ju?

ja oh imet, on mõned korrad aastas, kui mul on tunne, et – õmbleks!
õnneks möödub see alati piisavalt kiirelt, enne, kui ma jõuangi tõsisemalt mõelda.
samas konstrueerimist tuletaks küll meelsasti meelde. aga mis mõte on sellel ilma õmblemiseta?

ehk et: seetõttu ongi mul siin vähe käsitööd. sest iga asi peab olema minu kõrgetele nõuetele vastav ja unikaalne. aga ei ole aega, tahtmist, oskusi, viitsimist..
toidu kaudu end tõestada on lihsam ja oluliselt kiirem, eksole.

p.s. ma peaksin oma hankima rohkem pearätikuid. ja muud põnevat..

sel kevadel on moes värvid ja tasuline ühistransport

oeh, päris tore on vahelduseks hoida käes head uut kaamerat (D7) hea objektiiviga. lihtsalt kasvõi katsetamise mõttes. lootus jääb, et enne, kui mu kaamera saab 10a vanaks, saan äkki ka uue? objektiividest rääkimata.
töötlus läks vale (loe: vana) softi nahka.

kajaka postituse viimast lõiku ei hakka ma kordama, eksole. my five cents.
kommentaarid ka.

muusikakeskusest, ajast lapsega ja sarkasmist

ma ei saa aru, kas sellel vinüülimängijal on midagi viga või mitte, sest eile, kui hakati üle vaatama, töötas see vist suht kohe. aga täna ma jälle jamasin tükk aega, kuni sain teada, et eile töötas ka nii, et ma pidin nõela ise plaadi kohale viima.. ometi käis see automaatselt viimati. niimoodi töötab jah. täiesti arusaamatu ja ärritav ja ma tahan seda ju korda saada ometi.
cd-mängija sai ka puhastatud ja loeb nüüd edukalt plaate välja. tüütaski juba ära, et sai ainult ühe plaadi kaupa ja läbi arvuti kuulatud. olgugi arvuti ühendatud muusikakeskusega. aga ehk peab nüüd veel ligi 20a vastu.

eile rääkisin lapsele, et keskmiselt pidi lapsevanem oma lapsega päevas rääkima, st nagu rääkima, umbes 10 minti päevas. mu laps oli päris veendunud, et ma nii vähesega ei piirdu.
igatahes igasugused väljas käimised on väga hea võimalus lapsega rääkida. aga eks koduski arutame aina rohkem kõike.
suur laps sobib mulle 🙂


You’re Totally Sarcastic


You sarcastic? Never! You’re as sweet as a baby bunny.

Seriously, though, you have a sharp tongue – and you aren’t afraid to use it.

And if people are too wimpy to deal with your attitude, then too bad. So sad.

häbi / shame

me kogeme ja näeme kõike läbi iseenda. ka filme.
üks tuttav ütles, et Häbi ei jätnud väga muljet. meile M-ga jättis küll. mingitel hetkedel see võib ju labase mulje jätta – kuid tegelikult ei ole seda. allhoovused, ma ütlen. see, mida ei öelda välja otse, mida peab tabama õhust. meeleolu. mahasurutud toonid. ei, see film ei ole hall, aga kas seal oli kordagi päikesepaistet? operaatoritöö pikkade kaadritega. näitlejatöö, muidugi. üksildus ja lähedus. elu on juhuste rada.
me saame seda, mida otsime, mitte seda, mida tahame (“arvuti teeb seda, mida me käsime tal teha, mitte seda, mida me tahame, et ta teeks”).