niisiis, ‘Me peame rääkima Kevinist’. raamat, mille kohta lugesin netist üsna vastukäivad arvamusi ja mis ilmselgelt oma mitmetahulisuses tekitabki väga vastakaid mõtteid-emotsioone. sisu ma ei hakka ümber rääkima, lühidalt saab aimu, kui lugeda kirjandusblogist Esta vastavateemalist postitust.
aga ma ei saa vaiki olla ja oma isiklikku arvamust kirjutamata jätta.
mina kuulun, nagu vist juba aru saada, nende hulka, kellele see raamat meeldib.
jah, kohati olid liialdused; kohati tundus, et üks laps ei saa päris selline olla; ka käisid minu seest läbi kahtlusehood, et äkki see ema ikka ei tee päris õigesti – aga lõpuks oli kõik oma koha peal ja isegi vastused enamvähem olemas.
emana, kes tunneb end liigagi tihti rongaemana (mina siis, eksole), ei olnud sellest emast arusaamine mulle liiga keeruline. olgu, minu laps on muidugi hoopis teisest puust ja ma isegi olen teistsugune, aga ma sain väga hästi aru, mida tähendab püüda oma lapse jaoks olemas olla ka siis, kui seda alati väga ei tahagi. kui siit-sealt arvamusi lugedes pani mõni lugeja paika, et no mida ikka tahta, kui ema juba rasedana seda last ei armastanud ja hiljemgi muudkui mõtles ainult oma karjäärile, siis see on kaugelt liiga lihtne lähenemine. olgem ausad, kõik ei ole mingid ürgemad, kelle jaoks laps ongi teostus ja kes armastavad juba enne sündi oma lapsi tingimusteta, kuid see ei tee küikidest nende emade lastest kurjategijaid, veidrikke jms. teisalt võib suuri probleeme tekkida ka nn ürgemade lastel (ma ei kasuta ürgema sõna kuidagi negatiivses mõttes). ka vara laste kõrvalt tööle minemine, noh, suures osas läänemaailmas on see ikka väga tavaline.
aga mingi vägikaikavedu ema ja Kevini vahel seal oli. ning jah, kindlasti mingil määral ka armastusevajadust. kas ei ole mitte nii, et vahel, kui sa midagi väga-väga tahad, aga selle kättesaamine on seotud mingite probleemidega, siis sa hoopis väidad vihaselt ja kangekaelselt, et seda ei ole vaja ning suhtudki teatava vihaga kõigesse, mis sellega seotud on? ehk ‘viinamarjad on hapud’? et mingil tasemel oli ilmselt sarnast asja seal mõlema poolt, aga see ei ole kindlasti mitte kõik.
sest iseloom ei ole ainult kasvatuse ja olude määrata. ning midagi teistsugust Kevinis oli.
samas oli läbi kogu raamatu aru saada ka seda, et kui Kevinile üldse keegi korda läheb, siis see ongi tema ema. aga see ei olnud selline tavapärane tähelepanunõudlemine ega meeldimisvajadus.
oma isa pidas Kevin ilmselgelt tobukeseks, mängides temaga ilusasti ‘hea poja’ mängu kaasa. miks? et tegelikult isa veel tolamaks teha ja teda alandada? midagi sinnakanti igatahes, ma arvan. salamisi ilmselt isa üle naerdes. ameerika paps.
ema oli ilmselgelt keerulisem isik, oma armeenia päritolu ja keerulise (armeenia) ajalooga. ning reisimine, soov reisida (mida ma mõistan ka liigagi hästi) annab kindlasti isikule kihte juurde. lisaks oli emal Kevini trikkidele ja julmustele mingit omapoolset julmust vastu panna. vähe küll – aga need korrad ilmselgelt mõjusid Kevinile, nii palju, kui teda üldse väljastpoolt tundus mõjutada saavat.
tegelikult võttis ta vastu rohkem, kui talle anti.
aga lisaks kogu sellele ema-poja loole, millele ilmselt enamus keskendub, tuleb siit välja ka üks tahk, millega ma olen väga nõus: huvi negatiivsete uudiste vastu toodab nii uudiseid kui inimesi, kes läbi negatiivse koguvad oma 15 minutit kuulsust. ning muuhulgas on see ka üks raamatu sõnumeid, et ehk ei peaks kurjategijaid afišeerima?
“Veab teil siis! Te vajate meid! Mide te ilma minuta teeksite, väntaksite dokfilmi sellest, kuidas värv kuivab? Mida kõik need inimesed siis teevad,” vehkis ta käsivarrega kaamera poole,” kui mitte ei vaata mind! Ka te ei arva, et nad oleksid praeguseks juba kanalit vahetanud, kui ma poleks teinud muud kui saanud geomeetrias “viie”* Vereimejad! Mina teen musta töö nende eest ära!”
(lk 437)
kui juba tsiteerimiseks läks, siis veel paar lemmikkohta raamatust, enne kui ma oma diletantliku arvamuse lõpetan.
“Ma tahan öelda, et kui ma laps olin, käis kogu tants vanemate pilli järgi. Nüüd, kui ma olen lapsevanem, käib kogu tants laste pilli järgi. Nii et me saame igal ajal vastu päid ja jalgu. See käib mulle üle mõistuse.”
(lk 138)
“See on loogiline jah,” turtsatas Kevin. “Üheksa tüüpi on võimlas luku taga. Ainult üks neist on neegrisorti, ja bingo, see on “viharoim”.”
/-/
“Sedasama ütleasnid nad Miguel Espinoza kohta. Et sa võtsid tema ette, sest ta oli latiino.”
“Superspic? Jätaks ma värvilised kogukonnad välja, ütleks nad, et see on diskrimineerimine.”
ja lisaks veel link väga heale arvustusele Sirbis Elo Viidingu poolt.
film, muide Tilda Swintoniga peaosas, linastub kinodes hästiplaneeritult alates reedest, 13ndast aprillist.
