Sünnipäev

Jälle aasta vanem. Nagu juba aastaid, ei taju tegelikult üldse oma vanust õigesti. Aga nüüdseks olen ma vähemalt harjunud kuidagi. Mingi aeg, küllekond aastat tagasi oli selles mõttes raskem.

Pole olnud just parim aasta moraalselt. See käib mingite lainetena – vahepeal on perioodid, mil on tunne, et elu on enam-vähem paigas ja pole eriti neid asju, mis loksutaks, aga praegu on ikka kuidagi selline hell periood. Tegelikult ei ole midagi otseselt halvasti, aga närvid on mingite asjade pärast pingul. Erinevad elu tahud. On asju, millega ei taha väga tegeleda ja siis need, mille osas tahaks aja seisma panna ja noh, siis need, mille osas ei oska suhtuda, aga kogu aeg tiksuvad kuklas, et peaks suhtuma.

Näiteks ma nüüdseks täiega vihkan kõike, mis on seotud mingite remontidega; isegi kui leiab lahendusi, on kusagil nurga taga ikka mingi mittelahendus ka ootel. Lihtsalt kunagi ei tea, kas ja mis nüüd õnnestub või mitte; või mis detaul ees ootab; või millega ma jälle tegelema pean. Ma ei kurda konkreetsete töömeeste üle, aga ma vihkan seda projektijuhtimist ja kõikide lisatööde sättimist. Päriselt, ei ole palju asju, mille kohta ma ütleksin, et ma vihkan – pigem vastupidi, vihkamine on liiga energiarikas tegevus. Ja nüüd olen selles lõigus kirjutanud juba mitu korda.
Ning ei, siin ei aita ka mingi firma, sest mu viie aasta tagune kogemus firmaga ei olnud just väga palju parem. Veidi vähem sahmimist oli, aga teisalt oli selline projektijuht, kes minu kodust ja arvamustest ei hoolinud. Ja nüüd olen silmitsi olukorraga, kus tuleb kanalisatsioonitoru vahetus ja selle jaoks ei ole kergelt eemaldatavat karpi, sest nende meelest ei olnud lihtsalt vaja.
Ma ilmselt ei koli ka kunagi selle pärast, et tuleks remont teha ja – vihkan!

Teised on mingid elu kulgemised, millega tuleb tegelikult lihtsalt kaasa minna ja saada aru, et asjad muutuvad ja ei ole igavesed. Ei miski, ei keegi. Ja ka nende teemade jaoks ei jagu mul piisavalt energiat kuidagi. Ega ka nende jaoks, mis otseselt ei põle, aga mille osas võiks mingi seisukoha võtta ja eluga edasi minna, ühel või teisel viisil.

Aga ma olen selle aasta jooksul napsanud ka mitmeid energiahetki. Purjede all, taeva all, linnades ja maastikel. Oma kodus. Sõbrad, kes on olemas ja toetavad – aja jooksul on ka kujunenud nii, et neid ei ole kümnetes, aga nad on olemas. Kellega teeme toredaid asju. Kellele võin vahel lihtsalt kurta. Kellega avastame, kes mind tunnustavad, kes mind aitavad. Ning mu tubli poeg, kes läheb hingega sellesse, mida ta parajasti teeb – ja teeb seda siis hästi. Keda ma võib-olla ei oska liiga hästi alati toetada, aga kes leidis oma ülikiires päevas aega, et mulle oma õnnesoovid edastada.

Võtame järgmise aasta ette.

Peale vihma

Juuli, kesksuvi

Ma ei ole ka Dayilio sissekannetes olnud väga järjepidev, aga midagi siiski ja natuke pilte ka. Valiku teeb ise. Ma pean vaatama, kas saan raami värvi kuidagi muuta, must on veidi masendav.

Palju merd, natuke muid asju ka, tundub piltidelt. Tegelikult rohkem muid asju ja natuke merd.

Tööd, muidugi. Erinevaid töid. Sealhulgas ka seda tüüpi välitöö, millega mul sel aastal kuigi hästi ei ole läinud. Hulk troubleshootingut sellega ka. Kui algselt tundus mulle üsna tore see tööprotsess, siis nüüd olen juba ette pinges, et mis nüüd siis ees ootab.
Kuidagi tuleks sellest lahti saada.

Tegevused, mis lihtsalt nõuavad tähelepanu, aga mis on mu jaoks moraalselt rasked. Nagu mingi remonditeema, mis on liiga kaua õhus olnud ja nüüd ootab taas natuke kellegi järgi. Aga suur osa on tehtud. Ei, kahjuks mitte oma kodus.

Merepäevad läksid sõprade aitamise tähe all. Napilt oleksin taas Karjalasse pidanud minema, aga jäi ära. Eks ma pisut oleksin tahtnud ka, kuigi see viimase hetke logistika oleks üsna keeruline olnud. Aga no läks nii, et ega mind polekski seal väga vaja läinud, aga Tallinnas ikka ilmselt sain kenasti abiks olla. Ja mul on hea meel, et Merepäevadel oli saada ka rukkijahus paneeritud räim! Natuke taskaalustas seda, et Karjalas rääbist ei saanud.

Samasse nädalavahetusse mahtus ka teater. Kolmas kord mul “Kes kardab Virgina Woolfi” näha, seekord kohandatud tekstiga. Tasus minna – Jaanihansos oli see.

Nädalane purjereis Hiiumaalt Gotlandile kesksuvel oli muidugi ilmselt üks suve elamusi. Öösel üle sõites ma pakkusin vähem abi, kui arvasin, et suudan. Hiljem läks ka kuidagi nii, et ma ei teinudki kõike sööke. Tavaliselt olen laevakokk, aga kuna ma varustamisega seekord tegeleda ei saanud (liitusin Hiiumaal, kuhu läksin liinibussi ja sõbra abiga). siis oli veidi keerulisem mõtteid paika saada.
Vähemalt tegin pilte ja loodan, et nn pererahvast liiga palju ei seganud. Sest sisuliselt ma olin nädal aega teiste väikeses suvilas külas ju.

Merre ujuma sai ka. Esimene kord üsna ehku peale, aga läks õnneks. Mõned korrad kodu juures Pikakaris ka. Aga vähem, kui võiks, Pean ikka rohkem sinna läbi-metsa-randa minema, mille paar aastat tagasi avastasin enda jaoks. Lihtsalt natuke ogar tundub sõita kolmveerand tundi, kui Pikakari on veidi lühema jalutuskäigu kaugusel. Aga seal teises on rahulikum ja metsas tee peal on mustikaid.

Klaas pildil on see, mille tegin tellimise peale ja mille juulis üle andsin. Hea on teha, kui on tellimus ja seekord mõte ka veeres kenasti.

Üleminek

sel ööl kui
tajun et öö ei olegi enam valge ja
lõputul juulil on siiski lõpp
ma ei teagi kas ma
nutan taga heledaid öid või
ootan sumedat augusti

2023

Polegi ammu mingit pikemat kokkuvõtet kirjutanud. Aga elu käib ringi ja siin ma nüüd olen.
Just eile oli ühe sõbraga juttu, et kas oli ka hea aasta ja kui ma ütlesin, et oli küll väga halbu hetki, oli ka häid, palus ta mul kolm tükki öelda. Viskasin talle seepeale ca 15 pilti erinevatest hetkedest, oskamata neid isegi järjestada. Ja see oli lihtsalt esmane ettejäänu valik.

Miks ma voodit ära teha ei saa

 

Ehk et kirju aasta oli.
Mis siis olid need halvemad asjad? Tiugu surm, muidugi. Üks väga sügav perekondlik kriis, mis siiski lahenema hakkas. Terviseprobleemid, mis sel aastal võtsid lihtsalt kohuvtavalt palju aega ja mõjusid kokkuvõttes päris halvasti, kuigi hakkasid otsast juba kevadel lahenema. Aga see kõik võtab aega. Natuke liiga palju üldist energiapuudust, mis mõjutas väga palju muudki. No ja vaadates ringi, siis süvenev polariseerumine – aga ma ei taha siin eriti maailmaprobleeme lahata.

Lappeenranta

Kuid jah, kui niimoodi mõelda, siis oli väga palju headki.
Kaks reisi Lapimaale (sel aastal mingit kauget reisi ei olnudki); ja üldse päris palju Soomes käimist ja avastamist, näiteks ka Karjala ja Turu piirkonnad. Läti reisid, kõik kolm töised ehk oma kulusid peaegu ei olnudki. Sellega seoses elu esimene päriselt uhke viietärni hotell.
Merel sai oldud omajagu, sealhulgas mitu korda ka Soomes. Vähem kiiret mootorpaati seekord.
Kevadised orhideeotsimised, ukrainlannade viimine sohu, virmalisi mitmel korral, Hiiumaa reis.
Positiivseid töiseid väljakuitseid oli ka. Hea meel, kui tunnen, et töökaaslased (olgu see milline iganes mu töödest) mind usaldavad ja mu arvamusega arvestavad.
Ligi 100 loetud raamatut. Majanduslikult olen tuntuvalt paremal positsioonil, kui ca 10a tagasi.
Endiselt head sõbrad ja hea meel, et vanemad on endiselt meiega, ja et RM-il läheb ka hästi.

Ehk üles-alla aasta. Aga nagu öeldakse: kui joon on sirge, oled surnud.

Virmalised Harjumaal

Viimane postitus Tiugust

Armas nurrloom Tiugu tuli laupäeva, 23. septembri õhtul kassitaevasse aidata.

23.09 päeval tehtud pilt, üsna suvaliselt.

Ta oli kogu aeg selline tore ja rõõmus, viimastel päevadel olin küll mures, sest ei söönud muud, kui mu näpu pealt vitamiinipastat ja jõi veega lahjendatud kassimaius-puljongit. See oli ka põhjus, miks laupäeval kiirabisse temaga läksime. Laupäeval ei tahtnud ta enam üldse süüa.
Ja täiesti puuga pähe tuli see, et ta kõht on kasvajaid täis; keegi ei tea, kaua ja kuidas ta veel vastu peaks, kui midagi teha saaks. Opereerida poleks kõike saanud, sest osaliselt olid elutähtsad organid ka juba jama täis, Nii kahju, kui ka ei olnud, tundus selline lõplik lahendus parem. Sest viimastel päevadel oli tõesti ju näha, et tal ei ole hea olla. Ilmselt olid tal juba tükimat aega suured valud muidugi, aga ta varjas seda hästi. Aga isegi nendel viimastel päevadel ta ei pugenud päris peitu, nagu Volli üritab, kui tal midagi viga on. Ta magas küll mõnel ööl kas kogu öö või osaliselt RM-i toas, aga näiteks viimasel öösel oli kenasti minu juures ja tuli hommikul väga tavapäraselt sõtkuma ja nurruma.

See sõtkumine ja nurrumine ongi vist see, mis teda kõige rohkem iseloomustab ja millest nüüd puudust tunnen. Kui ta olemas oli, siis vahel oli see isegi veidi tüütu ja nt hommikuti püüdsin poolsalaja kella vaadata, et ta kohe ei tuleks häälekalt hommikupaitamist nõutama, kui ma veel magada saaksin.
Üldse oli ta selline suhteliselt sirgjooneline kass. Kui ta ikka tahtis tähelepanu, siis tuli ja võttis. Käis sabas ja magas vastu mind. Kui ma diivanil nt lugesin ja jalad välja sirutasin, tuli mu kõhule magama. Viimati veel laupäeva päeval. RM-ile ronis ka rinnale, nurrus ja sõtkus, “kass kiusab”. Meile tulles tuli ta üsna kohe kastist välja, uuris elu ja lasi end paitades nurru lahti. Täpselt selline ta oligi.
Tal on huvitavaid magamisasendeid olnud. See, et lihtsalt keeleots suust väljas, on pisiasi. Aga ta suutis kastis magada nii, et pea oli kuidagi üle serva; diivanil sirutatuna nii, et pea ripakil; vahel kõhuli, esikäpad kõhu all – nagu morsk.
Ta oli küll sülekass (käis külalised ka ikka läbi), aga kui teda oli vaja sülle võtta, siis see talle ei meeldinud. Küünte lõikamine ja kõik muu selline. Ravimitega aga oli lihtsam kui Volliga: Tiugu neelas alla, aga Vollit on alati pidanud tükk aega hoidma ja jälgima, et ta ära neelataks.
Tiugu hüüdnimi oli Tellis, sest sa suutis oma 5+kg sättida tekile parajaks kiviks, mis ei liigu, kui tahad tekki ta alt kätte saada.
Mul on tunne, et ta oli ka Vollile õpetajaks või eeskujuks teemal: “kuidas inimestega läbi saada”. Näiteks algul Volli ju üldse ei nurrunud, aga hakkas aja jooksul seda aina rohkem tegema ja ikka sel ajal, kui Tiugu. Ilmselt ka meie usaldamise õppis osaliselt Tiugu pealt.

Pea esimene pilt, 06.01.2013

Muidugi olen ma mõelnud, kas saanuksin midagi teistmoodi teha? Ta ju tegelikult üle aasta oksendas aegajalt toitu välja ja vahel ka peale joomist lihtsalt vett; samas olid päevi, kus ei olnud seda probleemi. Ma päris lõpus sain aru, et ta on kaalust alla võtnud, aga lõpus selgus ta oli päris korralikult kaotanud, ilma, et ma oleksin aru saanud. Oleksin pidanud sellega kuidagi tähelepanelikum olema? Aga kuidas? Kui kass on muidu rõõmus ja selline natuke rippuv kõht olnud kogu aeg, on ju ka raske seda tähele panna. Kõhu peal või süles ei saa ilmselgelt aru, kui vaikselt kaal kaob.
Ja kui ma oleksingi läinud näiteks aasta tagasi ja oleks olnud mingi operatsioon ja/või ravi: keegi ei tea, kuidas see kulgenud oleks; ravimite söötmine loomale on stressiallikas nagunii; keemiaravi pole pealegi nagunii midagi lihtsat. Võib-olla oleks saanud Tiugu elu veidi pikemaks kui see 13 aastat, aga elukvaliteeti poleks see pruukinud kuidagi parandada, pigem vastupidi. Nüüd sai ta ikka lõpuni rahulikult oma mõnusat kodukassi elu elada.
Sellest osast on mul paar inimest aidanud aru saada, et ma ei tohi ennast süüdistada ja varasem avastamine ei oleks pruukinud Tiugule midagi paremat tähendada.

Laupäeval veetis ta oma viimased minutid minu süles ja sai oma elu viimased paid. Paitasin teda kuni lõpuni,
Unustasin andeks paluda, et ma ei olnud tema puhul võib-olla alati nii tähelepanelik, kui Volli puhul. Ta oli alati olemas ja oskas algusest peale olla ja ilmselt sai seetõttu vahel veidi vähem tähelepanu. Kummalisel kombel just viimase ca aasta jooksul aga otsustasin, et kuna nad ei ole enam noored, siis ma pean neile mõlemile rohkem oma tähelepanu pühendama ja püüdsin nendega rohkem “kohal olla” ja kui Tiugu jälle sõtkuma tuli, siis mitte ära ajada. Sest ma teadsin, et nad ei ole minuga ilmselt enam väga kaua, aga nii kiirelt ma seda ka ei oodanud.
Pühapäeval sai ta maetud Evelinist mitte kuigi kaugele.
Tiugu elas meie juures 10 aastat, 8 kuud ja 17 päeva ning kuidas tema üheksa elu kadusid, hoidis ta meie eest peidus.

Aitäh, et olid meiega see tore selgesilmne nunnukas. Ohtrat rõõmsat nurrumist kassitaevasse, armas Tiugu!

August

Mai ja juuni: kõik loob, on värske, päevad on lõputud. Juulipäike käib kõrgelt ja juuli ise tundub nii lõputu, kuni kestab. Iga hetk, sekund, minut on nii hinnaline. Ometi tuleb ühel hetkel keerata kalendris ette august ja tõdeda, et seegi juuli läks liiga kiirelt. Mitte muljetelt, ajaliselt.

Kusagil mu sünnipäeva kandis augusti algul on ehmatus, et misasja, juba nii vara läheb pimedaks? Ja seejärel läheb paar päeva, et sellega harjuda.
Siis tuleb see aeg, kui tahaks näha perseiide, kuid pean tegema aega parajaks, et öö oleks piisavalt pime. Ning siis on see augustikuu tähistaevas ja tõdemus, et pikad valged ööd on mõnusad, aga ma igatsen neid tähti ja pimedaid öid ka (peaasi, et poleks november, mis ei ole teatavasti vaid kuu!).
Augusti soojus, sumedus ja küpsus.
Ei ole kõik päevad ja ööd soojad, aga neid on. Mõnel päeval, õhtul ja ööl lausa liigagi.
Päike käib iga päevaga grammike madalamalt, kuid see ei ole veel probleem. Augustiöö keerleb mu ümber pehmelt, kandes veel suvehõngu.
Raamatud leiavad taas tee mu juurde ja õhtuti kuulan märjal asfaldil veervate autode hääli.
Enam ei kisa akna taga kajakad.
Ja ma vaatan korduvalt ilmaprognoose, et sõita selgel õhtul linnast välja augustitaeva alla.

Kaks õhtut merel, et natukenegi leebem oleks.

Täna seisime sadamas, aga ikkagi merel. Päris tugevaid puhanguid viskas sisse ja ka püsituul oli pikalt 10 m/s kandis, nii et see ei oleks olnud mingi kena õhtune seltkondlik väljasõit.
Ja ega merel ei oleks ka just jahedam olnud. Sest ega see tuul ju ei jahutanud ka. Mingil hetkel viskas värsket peale, aga kui ära tulles juba paarsada meetrit majade vahel jalutada, kadus ka mälestus sellest.
Vähemalt pole enam 30 ligi.

Aju oli täna päeval üsna sulanud. Nii, et tahad mõelda, aga see lihtsalt väga ei õnnestu. Mitte mingit teravust ei ole. Päris harjumatu. Kuigi viimasel ajal on seda üldse rohkem olnud, aga põhjused on teised.

Kusagil oli täna suurt tormi ja hirmsat rahet, aga mul on siiani mingi usk, et see meile ei jõua. Mitte lambi-usk, aga põhinevalt mitmel prognoosil. Eks vastu hommikut midagi vist tuleb.
Täna ka keerutasid tumedad pilved üle, aga midagi peale väikese temperatuuri kukkumise ikkagi ei juhtunud. Üldse, Eestis, et kukkus 23 peale! Rõhk sõnal “kukkus”.
Ja kella 23 kandis koju jalutades, kui öö juba hakkab peale tulema, on lühikeste varrukatega kleit piisav. Mitmes õhtu.

Soojus

See troopiline niiske palavus ja maandumine üllatavalt tihedast juulist on mõjunud kuidagi – halvasti.

Juuli, ikka ja jälle juuli, mis tundub nii pikk ja lõputu, aga läheb linnulennul. Mul on juba sassis, mis järjekorras midagi toimus, aga õnneks on kalender. Pendeldasin lähiriikides rohkem, kui veel jaanide ajal oleksin arvanud. Võistlused, puhkus. Päevad, mil tõusen varem, kui tavalisel töisel ajal. Päevad, mil pole aega mõelda millelegi muule kui sellele, mis parasjagu käsil. Päevad, mille lõppedes olen väsinud, aga rahulolev. Meres ujumised. Tuhanded roolikilomeetrid. Ja juuli, mis oma lõpuga tõi tagasi argipäeva.

See on ju teada, et tiheda perioodi lõpus on mingi tagasilöök. Ega seegi kord ilma ei jäänud.
Üks oli õhtul, kui me ei saanud ühte kauaoodatud kohtumist klappima ja kui mul oli lõpuks aega, kuid kohtumise teine, vaat et rohkemgi huvitatud osapool, otsustas, et tal on sel õhtul muud tegemist. Paar õhtut täitsin ära lugemise ja kinoga, ja teiste tuttavatega.

Kino: avastasin kuidagi ootamatult, et suvel on Kai välikino ja nii läksin kohe vaatama filmi “Karge meele igavene sära“. Ma veidi pelgasin, et äkki on Carrey näoväänamine, aga päris muljetavaldav film oli ikkagi. Mingt äratundmist: kui olulised võivad olla mingid detailid.

Lugeda jõudsin sel nädalal ka suve kohta täitsa tempokalt ja ka see raamat oli selline, mida siiani enda sees seedin. “Pikk ergas jõgi“. Ma ei tea, kes selle mingil põhjusel on krimi alla toppinud, Raamat, kus tegelasteks on politseinikke (nii häid kui halbu) ja narkomaanidest pätte, ei ole seepärast veel tingimata krimi. See oli ikka puhas suhteraamat, aga mitte lääge ega midagi, vaid – ergas.

Eile siis see oodatud kohtumine toimus. Ikkagi läks lõpuks natuke nihu, kuigi kogu eelhäälestus oli õige. Kõik oligi õige, kuni-kuni… Nüüd lakun veidi haavu ja elan edasi. Nagu ikka.
Aga võib-olla ma seesmiselt siiski olengi praegu liiga vastuvõtlik ja reageerisin lihtsalt üle. Sest mul on üle väga tüki aja kuidagi see tunne, et mingid asjad on jõudnud mu hingepõhja. Et see suvi ei ole lihtsalt selline malbe kulgemine, nagu vahepeal tundunud on. Et ka eilse malbe, vaikiva merega õhtu taga olin ma tegelikult natuke vastuvõtlikum, kui ehk hea oleks.

See troopiline palavus, mis ergutab taju, mis uinutab taju.

Ja augusti pimedad, pikad, soojad õhtud.

noctilucent clouds

Kevad, mis nagu ei olekski kevad

Viimase paari kuuga on maailm pea peale pööratud. Ilmselt muidugi mitte kogu maailm, sest vaevalt et suur hulka Aasiat, mõlemat Ameerikat ja Aafrikat see Ukraina-Vene sõda väga huvitab või puudutab. Nagu meie oleme olnud suhteliselt kaugel sellest, mis toimub nendes kohtades. Jah, Põhja-Ameerikas ilmselt mingi huvi on, aga see jääb neist ka siiski kaugeks. Veidi kummaline on sotsiaalmeedias vaadata toiduretsepte, Oscarite gala probleeme või ka nt keskkonnateemasid – viimane võiks ju ometi mind kõnetada.

Lihtsalt minu jaoks on see sõda liiga lähedal, liiga kohal.
Võib-olla olen ma liiga palju põgenikele silma vaadanud, nende lausehaaval mitme kohtumise jooksul saadud lugusid kuulnud, nende koduigatsust tajunud. Mu viimase paari kuu eelarvest on neile kulunud ilmselt rohkem, kui oma oma söögiraha on olnud. Üksi ei kulu väga ja järeltulija on Kaitseväes enamuse ajast. Ja selles konteksis, ei, ma ei mõtle liiga palju sellele, et ta on aega teenimas, kui Euroopas on sõjaolukord. Nagunii elan hetkel päevakaupa.
Mingis mõttes olen see paar kuud olnud pooltardunud. Esimene nädal oli kõige rängem, siis ei suutnud väga midagi muud teha, kui ainult hädavajalikku, ka töiselt. Edasi aga võtsin pähe, et meil on ja on veelgi tulemas siia inimesi, kellel on reaalselt kohapeal vaja abi. Ja mitte lihtsalt raha ja asju kusagile, vaid ka inimest. Olengi suutnud otsekontakte tekitada. Nö ühekordseid kohtumisi on päris palju, aga on mõned pered, kellega suhtlen regulaarselt. Naised-lapsed, kes ei taha väga midagi küsida ja kes pika pinnimise peale poetavad ikka, mida neil võiks hetkel vaja olla. Üks asi on ju selline ellujäämiseks vajalik, mille ikka saab, aga teine asi on see, mis aitab ennast inimesena tunda. Ma ju tean, millest ma räägin, olles ise aastaid sisuliselt peost suhu elanud: moraalselt on ikkagi väga oluline, et oleksid ka väikesed rõõmud. Olgu selleks puuviljad või kohalikuga linna peal jalutamine või tunnike kohvikus.

Aga siis ma tulen koju ja olen ise seesmiselt pooltühi.
Mu viimase kahe kuu lugemistempo on üks kerge raamat nädala-pooleteise peale. Aasta algus (ja üldse talvine poolaasta) on muidu ca raamat kahe-kolme päevaga. Nüüd aga vahin lehti ja tekst ei jõua kohale. Toksin telefonis värvimisäppi, vahel panen mingi kerge seriaali jooksma. Ja mõtteid ei ole. Aga see pole nii, nagu mediteerides, et kerge ja vabastav, pigem vastupidi. Hommikuks on tavaliselt parem, nagu ikka. Aga mitte alati ei ole hommik õhtust targem.
Tunnen, et ka töiselt olen kuidagi aeglasem, kuigi olen nüüd ikka järjele saanud.

Märtsi teises pooles olin paar päeva Vaasas. Üks üritus pluss paar vaba päeva. Aga just nädal tagasi avastasin, et ma pole Eestis käinudki kevadet vaatamas. See sai ka parandatud.

Ja ometi on mõni päev selline, nagu täna, mil valitsev emotsioon on raev ja tühjus segamini. Kuigi päike on õues ja eilne õhtupoolik oli ometi üsna kena. Aga midagi jäi torkima eilsest ja tänased hommikused jupikesed otsa ja tulemuseks ongi päev, mil tahaks kas kerida nurka kerra või lahustuda. Või lausa seda, et keegi hoiaks mind, ja see on juba tõsine näitaja.
Ma tean ka, mis aitab – segane energia tuleb suunata tegutsemisse. Pean lihtsalt otsast pihta hakkama.

Kulgemine

Elu, teadagi, on juhuste jada, millel võib olla lõpmatult võimalusi, aga kõikidest nendest olen ma just siin ja just see, kes praegu. Läbi oma valikute.

Ning kuna selles juhuste jadas on hulk inimesi, kellega olen olnud tihedamalt seotud, on läinud mõtted ka nende suhete radadele. Kuidagi on minu elu kulgenud nii, et ma saan enamusega oma endistest partneritest ka hiljem läbi. Kellega rohkem, kellega vähem, aga ütleksin, et pigem siiski suhtlen nendega ka praegu. Muidugi, eranditega. Aga paljudel on pigem vastupidi. Mingi aeg tagasi rääkis sõbranna, et tal on kaks eksi, kellega ta suhtleb ja neist ühega on ta seotud lapse kaudu. Jäin mõtlema, et ikka päris erinev sellest, mis minul on.
Kõige parem on ilmselt see, kui enamuse elust oled ühe inimesega koos. Asi, mis minul ilmselgelt ei ole õnnestunud ja ega ma ei hakka siin näpuga näitama kellegi peale – mina olen neis suhetes olnud alati üks osapool ja küllap on omajagu ka minu osa selles, et on läinud nii, nagu on.
Ja – tegelikult on ju hea näitaja, kui endiste partneritega suhelda saab: näitab, et tegelikult pole mu valikud olnudki väga halvad, sest need inimesed on ilmselt suhtlemist väärt; isegi kui suhe ei õnnestunud.

Nende post-relationship suhtlemiste käigus on tulnud välja ka nii mõndagi huvitavat või ootamatut. Nii head kui halba. Muuhulgas nii mõndagi sellist, mida juba palju varem teades oleks ilmselt elu kulgenud päris teistmoodi.  Poleks pidanud raiskama aastaid enda väärtuse leidmisele..

Aga kahetsemine on nagunii mõttetu ja asju, mis olnud, muuta ei saa. Hetkes on ju kõik vist umbes nii hästi, nagu olla saab ja see ongi oluline.