täna oli pesumaja päev. ehk siis see päev, kui sai voodipesuga Maakri tn pesumajja mindud, seal pesema pandud, kuivatatud ja lõpuks kalandrist läbi.
mul on voodipesu suhtes kiiks: kui on nö toakuivatusega pesu, siis peab olema kindlasti triigitud. ja väikese triikimislaua peal suure voodipesu triikimist ma vihkan. veider tegelikult, sest mingeid triiksärke on ju hulka tülikam triikida, eriti lapse omasid; ometi on see mu jaoks märksa meeldivam (no neid ei ole muidugi palju, tõin suht ekstreemse näite). niivõrd, kui triikimine üldse mu jaoks meeldiv on 😛
ja siis olengi tagasi oma lapsepõlves, kus käin pesumajas pesu pesemas. vahel olen teenusena ka jätnud, aga siis läheb kaua aega. ise saab kiiremini, ainult ongi vaja tsüklit teada ja aeg vahepeal parajaks saada.
kusjuures ma enne otsisin, et kas ma leian veel mõne iseteendindusega pesumaja Tallinnas, aga ei suutnud tuvastada. tähendab, võib-olla ei osanud ma õigesti otsida.
ja siis jäin ma mõtlema, et me oleme siin ikka tõesti vastikud individualistid. igaühel on oma pesumasin enamvähem, mõnel kuivati ka. kalandreid kodus vaevalt on.
ometi on kohti, kus on sellised selvepesulad väga levinud (no Ameerika filmidest olete ometi ju näinud?) või siis on kortermaja peale mingi nö pesuköök (Skandinaavimaades rohkem vist). et ei pea igaühe vannitoas masin möirgama ja kui kalander ka on, saab ju triikimisega ka mugavalt hakkama. nõukogude ajal oli selvepesulaid Tallinnas mitu tükki.
aga nüüd on peamiselt vastuvõtupunktid. ja ilmselt ma olengi imelik, et tahan oma pesu ise pesta.
muide, kui saaks õues kenasti kuivatada, siis ei olekski see triikimine nii oluline mu jaoks. aga ma ei saa.