täiesti inimlik on, et me kõik püüame oma juttu veidike kaunistada enda kasuks. keegi ei suuda olla asjades, mis puudutavad teda ennast, objektiivne. või, siis üleüldse on objektiivne olla väga raske. me kogemused kallutavad meid.
aga eriti endasse puutuvaid asju lahates-rääkides-mõeldes oleme me subjektiivsed. fakt. kuiväga ka püüda olla objektiivne, see ei õnnestu.
tihti on põhjuseks väline mõju – me püüame kuulajatele jätta endast veidi parema mulje, kui oleks objektiivne tõde. mul on tunne, et tihti on see alateadvuslik.
teadlik kaunistamine on juba otsene manipuleerimine kuulajatega.
eriti hästi on see tajuda siis, kui mingi minusse puutuva situatsiooni teine osapool räägib situatsioonist kolmandatele, seejuures mõningaid fakte üsna moonutades. sellel tasemel, et see ei saa olla erinevate tõlgenduste küsimus. muidugi moonutab ta neid enda poole. ja mina lihtsalt jälgin ja muigan ja saan isegi inimlikult aru, miks ta seda teeb.
ja samas ma ei saa sellest aru. eriti kui situatsioon on minu jaoks kauges minevikus ja suhteliselt vähetähtis.
aga prioriteedid ja asjade tähtsustamised on erinevad. minu jaoks vähetähtis võis teise jaoks olla päris oluline mingil põhjusel.
P.S. siin on vähem mu isiklikku elu sees kui võiks arvata