juba mõni meeter suurest teest eemal vaiksel põiktänaval olen korraga sattunud linnast talvisele maale. imelikul kombel mööduvad vaid mõne meetri kaugusel üksikud hilja peale jäänud autod – miskipärast tundub see kuidagi ootamatu, nagu ei tahaks Linn mind jälle ära lasta. kuused on kaetud lumega, teel on üksikud autojäljed, tee servas sügavad valged hanged. üksikud vanad tänavalaternad ei suuda piisavalt valgustada ning valges lumes on tumedad varjud.
minu jäljed on kõige värskemad. teen neid ettevaatlikult, kardan, et võin kuulda lumehelveste purunemist oma saabaste all. kui ma käe välja sirutan, kattub kinnas peagi üksikute helvestega, millede kuusnurkne imeline struktuur mind imestama paneb – mängleva kergusega moodustab Loodus sadu tuhandeid kuusnurkseid jääkristalle, et seejärel need lihtsalt laiali poetada ning mis õnnekombel kellegi jalge alal ei jää, sulatab loodus ise hiljem üles. raiskamine..
lumehelveste kuusnurksus viib mind aga äkitselt hoopis suve sumedusse. järgmine kuusnurkne struktuur, mis mulle meenub, on meekärg, samasugune looming. väikeste putukate looming. vaat mis seob talve ja suve!
puude vahelt liikudes püüan nende oksi mitte puutuda. mulle isegi meeldiks, kui natuke lund krae vahele pudiseks, aga ma ei taha rikkuda seda ilu. vähemalt täna ööseks võiks see jääda nii nagu on..