augustiöödes on tähed
kusagil kaugel kaugel
ja kannavad unistusi kuidagi lootusetult
laenates vahel mõne nagu
vana mängukanni
kuid hiljem mõeldes ringi &
küsides tagasi
nagu hakanuks kahju
ent sina ei saa joosta ema sülle nutma
& lohutust otsima
nagu lapsena
enam ei saa
augustiöö tähed pakatavad unistusest
millest nad ise ei teagi
mida nad heidavad sulle nii muuseas
isegi mitte sulle vaid
kusagile su jalge ette
& sina
pead neid leidma & püüdma hoida
& jääma nendest ilma
& jääma veel kord nendest ilma
ent ikkagi olema
tegema selle järgmise sammu
öö suunas
tahtmata teadmata tormates
& ikkagi ei kuule sa
augustiöö tähtedele
jäävadki need unistused
mida nad ise ei teagi
su järgmine samm on
juba kindlam
jälle kord on läbi
keskel on linn