ma ei tea, kuidas ma saaksin hakkama ilma oma sõpradeta.
seda suuremat ringi on päris palju ja neist kõigist on vahel abi. ma loodan,et minust neile ka. mille järgi ma neid määran? ma tunnen, et nad on minuga siirad. vähemalt suure osa ajast. mina nendega ka. me ei ava nendega üksteist väga kaugele ja polegi vaja. on olemas vastastikused kokkupuutepunktid ja tahe aidata, kui vaja. vastastikku.
kitsam ring on väike ja mõnevõrra muutuv. kummalisel kombel pole siin määrav suhtlemise tihedus ega üksteise tundmise aja pikkus. need on inimesed, kellega saan end lasta päris lõdvaks ja rääkida pea kõigest, mis hingel. kelledel on mulle pakkuda õlg nutmiseks ja kes oskavad rõõmustada minuga koos. kes aitavad mul end puntrast välja mõelda – sest üksi suudan ma end tavaliselt veel rohkem puntrasse mõelda lihtsalt. kui vaja, siis näitavad nad mulle mu ego mõttetust, kui vaja, siis selle tugevust. kelledele ma tahan ja üritan pakkuda sedasama vastu. nendel ma peaaegu et laseksin end kinnisilmi juhtida. ma tean, et mina juhiksin neid vajadusel.
aitäh, mu sõbrad!