kohe saab 24h päris üksi kodusolemist täis. võtsin aja, et valmistada ette järgmise nädala kooli, sest siis on meil 3 tööd, üks nendest väga mahukas bioloogia eksma, ülejäänud on matemaatikas ja füüsikas ja ma pean need läbi tegema kodus, et oleks mingigi lootus tunnis nendega hakkama saada. ma ei suuda siiani aru saada, kuidas ma käisin keskkoolis matemaatika ja füüsika olümpiaadidel ja nüüd olen nii totu :O
lisaks on meil kahe koduse kirjaliku töö tähtaeg ka. keemia essee on igatahes olemas, loodan, et sobib sellisel mitte-esseelisel kujul, pigem on see referaat. aga arvamusartikli kirjutan ilmselt küll mingi viimasel hetkel lihtsalt valmis. mitte et ma ei oskaks kirjutada või ei arvaks midagi, aga õppejõud on vastukarva ja siis pole mingit tahtmist teha. selline psühholoogitädi, kelle sammud on etteaimatavad ja kes minu meelest näitleb meil klassi ees, mängib õppejõu rolli vms. ei ole ehe minu meelest.
ja siis olen ma koristanud ja triikinud ja üldse teinud kodus rohkem, kui viimaste nädalate jooksul kokku. ja see, et sain magada hommikul seni kuni lihtsalt magasin 🙂
eile loobusin ühe seltskonnaga kõrtsu minemast, et olla kodus. liiga hilja, et õppida, aga siis saigi teleka taga mingit suvalist filmi vaadatud ja triigitud suur hulk pesu ära.
ja äsja loobusin ülimalt ahvatlevast kutsest üle jäätee Hiiumaale sõita. ma tundun endale sellepärast veidike reeturina, aga kui ma oleksin läinud, oleksin ma end teistpidi reeturina tundnud. kes teab, mida Hiiumaa mulle tähendab, see saab aru. aga ma ei saa ometigi oma viimaseid väärtuslikke tunde lasta kaotsi minna.
kas ma olen väga ronk, kui ma ütlen, et tahaks rohkem niimoodi üksi kodus olla? see pole see, et ma olen tööl või koolis, aga just kodus..