aasta esimene veerand ei ole veel päris läbi, aga saan juba öelda, et on olnud kuidagi kummaline. ning sedapuhku mitte niivõrd heas mõttes, kui pigem halvas. ehk siis mingitmoodi üle pika aja taas see tunne, et – mida kuradit?
teisalt sellised väljaspoolt pressivad muutused ongi need, miks ma ei tee jäikasid plaane (eile just oli teemaks, et mis pagana küsimus on töövestlustel, et kuhu sa viie aasta pärast tahaksid olla jõudnud? nagu tõesti? praeguses elus? 90% ilmselgelt tahab sinna, et oleks räigelt pappi ja tööl ei peaks käima, aga seda vastust muidugi küsimise peale ei kuule. ahjaa, räige papi võtaksin mina ka. tööl käiks ikka edasi. kas just samas kohas..).
plaanidesse on oht kinni jääda, aga ellujäämiseks on oluline hoopiski paindlikkus. ja ma tean, et üks ei pruugi välistada teist, kuid kogen, et kui mul on ikkagi tehtud Plaan ning siis segajad vahele tulevad, on üsna keeruline leida kõik muud variandid. kui on lihtsalt Suund, siis märkan rohkem detaile ning suundungi vastavalt hetkeolukorrale, tehes tee peal tillukesi plaanikesi, mida on lihtsam teise plaanikese vastu vahetada, kui asjaolud peaksid muutuma.
tähendab, inimesi on erinevaid ja mõne jaoks on selline suur Plaan muidugi ellujäämiseks vajalik.
aga alguse juurde tagasi tulleks: õnneks on ka positiivseid emotsioone selle aasta sees juba ohtralt 🙂
kevade esimene päev:
