täna tahtsin ma kirjutada sellisest kummalisest probleemist, millega ma viimasel ajal olen aina rohkem ja rohkem kokku puutunud. nimelt kui üritan ühistranspordist väljuda, siis ei ole kusagile astuda, sest siseneda sooviv rahvas seisab otse ukse ees. sõna otseses mõttes.
muidugi võiks lihtsalt astuda kusagile ja siis trügida, aga ma ei pea seda päris normaalseks. nii et taas kord, ei teagi, mitmes kord sel sügisel, seisin täna hommikul, sedapuhku trammi, alumisel astmel ja.. seisin. ja vaatasin, et kuhu siis astuda nüüd. selja taga on paar inimest, õues passivad mulle vastu, et miks nad juba sisse trügida ei saa. kuni ma pidin lausa käega rehmama, et pole kuskile astuda. paar korda olen verbaalselt ka lausa küsinud, et vabandust, kas oleks võimalik välja astuda. siis liiguvad küll natuke kõrvale. mõnikord taipab mõni niisama ka ja liigub eest ära. kuid nagu näha, siis mitte alati.
kusjuures need seisjad ei ole lapsed või silmnähtavalt joobes vms inimesed. enamasti on tegu vanemate daamidega.
aga nii põhimõtteliselt ma ei saa ikkagi pihta. olgu, et algul seisad kusagil ja ei tea täpselt, kuhu uksed jäävad.. aga kui ikka jäävad otse su ette, siis ju oleks mõistlik kõrvale astuda? või? on mu arusaamad kuidagi iganenud?
võib-olla ongi, eelmisel nädalal nägin juhust, kus lausa kolm nooremat meest trügisid enne bussi, kui väljujad välja said.
aga ma ikkagi eelistan mitte inimestele pähe astuda, vaid eeldan, et saan viisakalt ja suurema trügimisesta väljuda. eriti, kui tegelikult ei ole tipptund ja rahvast nii palju, et trügimine oleks nurgastki õigustatud.