kontrastid on osa mu elust, ilmselgelt. hea, kui on neutraalseid tsoone. või siis inimesi, kes aitavad neutraalsesse tsooni jõuda.
näiteks läbi hilisõhtuse jalutuskäigu ‘Valge Klaariga’. toetus, kui ma püüan pimedas kaamerat paigal hoida. arusaamine minu hullust üleväsimusest. pehme olemasolu. drama queen poeb peitu selle peale.
oodatud nagu alati, ikka. isegi, kui see pole päris nii.
hommik on sellevõrra rahulikum.
aga kusagil mu sees on ikka vastuseta küsimused ja see peegel, mida ei taha enda poole keerata. samas ma tean neid vastuseid ja tean, mida peeglist näeksin. lihtsalt eelistan sellele kõigele veel aega anda.
kiiret pole. aeg teeb oma töö. oluline on olla.
kuidas küll peita seesmist vajadust endast nii palju anda?
kuidas küll peita seda, et andmiseks on vahel vaja ka saada?
vaikne maikuu vihm õues. öösel veel ei olnud.
