see on ikka totaalne Murphy – kui on mingid ideed, mida kirjutada, on arvuti kas kaugel või kinni. ja no siis kaovad mõtted pooliti ära.
igatahes.
nagu ma mingil päeval just mõtlesin, on suur osa mu asjalikest tegevustest nö vabatahtlikud. ehk siis need, mis ei ole mingid kodu või lapsega või iseendaga seotud nö isikliku elu tegevused. kuigi, kellega need asjad siis veel seotud on, kui mitte mu iseenda? 🙂
no igatahes ei oska ma, käsi õieli, iga oma liigutuse eest raha küsida. kohati ka olukordades, kus ilmselt mõnigi teine seda teeks. ja üldse mitte seepärast, et mu rahaline olukord oleks liige helge. pigem arvan ma, et elus on väga palju asju, mida ei ole võimalik rahas mõõta. või kui ka on, siis ma ei näe mõtet.
sest kui teha meeldivaid asju, siis tuleb see kuidagi teistmoodi tagasi. läbi mingi rahulolu, näiteks.
jah, mingit rahulolu saab ka raha eest osta, aga teispidi meenutab see lugu neegrist, banaanist ja ameeriklasest. et ehk miks peab selleks vahetama mingeid materiaalseid asju?
üldse olin ma mingil päeval veidi imestunud, kui ikka veel räägiti, et tänapäeva maailmas on oluline ikka kiirus ja tige efektiivsus jms. mul on just tunne, et need ongi suuresti kogu maailma poolhulluse, stresside ja suure hulga probleemide taga.
et ehk, kuigi ma raban hetkel ka ise mitme asjaga, on tegelikult mingi asjade aeglaselt võtmine ja laias plaanid mittetormamine ilmselt päris heaks eelduseks suhteliselt tervena ellu jääda.
ja minu tegevused, no nagu öeldud, suur osa on üsna vabatahtlikud. et kui enam ei jaksa, siis keskendun jälle paarile asjale.
teisalt pole ükski mu asjadest väga kiire 🙂
siinkohal meenus veel üks mingi semianr, kus sai käidud juba paar kuud tagasi. iseensest oli päris huvitav ja sain sealt minagi midagi – aga korraga tabasin, et seal oli kõik väga otseselt konkreetsele materiaalsusele suunatud. eesmärgiks tundus olevat – raha.
see vist oligi see hetk, mil ma tunnistasin, et vabandust, aga mina ei ole nii materiaalne.
ja ma lepin, et paljude jaoks olen ma seega mingi tobuke ilmselt 🙂