korraga kõmatab äike, avan silmad enne, kui akna taga ladistama hakkab.
mõne hetke pärast on õues läbipaistmatu vihm. kõla järgi nagu toas ka, aga ei ole. kardinat natuke eest nihutades on vihma näha. sirutan varbad teki alt välja ja vaatan aknast välja. natuke tahaks sinna vihma kätte minna ka, sest tegelikult on ju soe. aga ma ei lähe. sest siin on ka soe või vähemalt nii mulle tundub.
veel.
suvi kestab.