film, mida on eestikeelses meedias muuhulgas nimetatud ka igavaks, ei olnud seda minu jaoks mitte.
nojah, ma ei ole mingi filmiinimene ning ma tean jah, et mulle vahel meeldivad väga veidrad filmid ning nn kassahitte ma pigem ei kipugi väga nautima.
360 ei ole ka mingi ühtse looga film, vaid koosneb omavahel põimitud ja seotud jupikestest. erinevad lood erinevates paikades. muidugi, minu rändajahing tundis kohe mitut kutset, ahmisin jupikesi võõrastest ja tuttavatest linnadest, nii vähe, kui neid oligi.
suhted, tegelikult oligi see film eelkõige suhetest ja juhustest ja valikutest. elu on juhuste jada, eksole. ja suhted ei tähenda siinkohal vaid romantilisi suhteid.
juhustest määratud valikud, teadmata, mis ees ootab. pettumust või selgus.
lumetuisus lennuväli, koolasse valatud espresso, punane barett, ‘kas iga armatus ei olegi siis püha?’, raamatud auto tagaistmel, Bratislava-Wien ekspress, London Eye, Pariis ilma Eiffelita, päikesevalgus hommikusöögilaual, eesti mustlased, pargipingivihm..
‘what ise the most powerful and fastest prayer in the world?’ ‘fuck it!’