väga surnud blogi viimasel ajal siin. aga kui ei ole aega kirjutada, siis ei ole. lihtne?
pidev kontoritarvete otsimine. saan ühe asja ostetud, tuleb laps koolis teatega, et järgmist on vaja. tüütu. mõnes koolis antakse mingi nimekiri, meil mitte. klassiõpetaja ütles omad asjad ära, aineõpetajad annavad oma tundides juurde. ja raamatukiled, mul on hulk vales mõõdus kilesid üle. ometi olid mõõdud kaasas poes – eks järgmine kord võtan raamatud.
muusikakool ja noodivihik. ostsin suures formaadis, arvates, et see on mõnusam. aga siis selgus, et tund on seal klassis, kus ei ole laudu, vaid tooli küljes on need mingid lauanikerdised. mis esiteks vasakukäelisele, nagu selgus, on ebamugavad; ja teiseks ei mahu sinna suures formaadis vihik väga hästi. samas suht kallis muusikakool, ei tea, kas peaks juhatajale siiski teatama, et see on siuke imelik lahendus. teisalt ma saan aru, et nö tavakooli muusikakoolina on neil mõnevõrra piiratud võimalused kasvõi ruumide osas. aga kui ma maksan sellise enda jaoks üsna üüratu summa, siis ju võiks äkki tingimused ka olla?
trenn. poja teatas, et ujub edasi, sest saksofoni jaoks on ju vaja. ainult et täna pidin ta sisuliselt trenni peksma, telefoni teel. ning ma ei ole ise kuidagi rõõmus niimoodi, päris nukker on. sest ma saan ju aru ka, et vihm on ja et see trenn ei ole väga lähedal. iseasi, et meie lähedal ei olegi eriti midagi. ja päris ilma trennita võiks ta ju olla juhul, kui vabal ajal niisama õues kipuks olema – aga ta on selles suhtes tüüpiline linnalaps, et ei kipu. tema legotab selle asemel.
nii et jäi jälle lihtsalt see jutt, et ma püüan kusagilt leida midagi, mis talle sobiks ja oleks kodule lähemal. lihtsalt ma ise kahtlen sellise koha leidmises. et kui ma ka midagi leian, on see ikka kaugel. ainus asi: kui talle peaks juhtumisi väga meeldima, siis ilmselt ei loe kaugus. ahjaa, see tingimus on ka, et kahest korrast nädala praegu veel piisaks. aeg on siiski limiteeritud ja peab jääma niisama-aega ka.
ma olen vabadest päevadest väsinud.