Kui siis tulebki detsembri alguseks natuke midagi lumetaolist ja õues on isegi päikest näha, on see pooleteise kuu halluse otsa isegi veidi ootamatu. Õhtud on aga ikka sama pimedad ja juba kell viis on tunne, et enam ei taha mitte midagi teha. Mitte, et seda alati saaks.
Reedel oli pidulik üritus Pirital, laupäeval ja pühapäeval kino, eile kontsert. Homseks on plaanid ja reedeks ja..
PÖFFil kogunes veel kolm filmi. Algul oli plaanis kokku viite asja vaadata, aga siis otsustasin lapsega kaasa minna ja ei kahetse.
Teisel pool vaikust oli juba ette teada kui mitterõõmus film. Üsna kodumaise filmi moodi, ja ma ei mõtle seda halvasti. Näitlejatööd olid head. Mulle üldse selline minimalistlik lähenemine kohati sobib väga hästi. Režissööri vestlusminutid olin seekord ka kohal ja tabasin taas, et keeleoskus on hea: vene keelest inglise keelde tõlkides jäi osa sisulist juttu ikka tõlkimata.
Pikim laine oli see, mis lisandus mu plaanidesse ootamatult. Kui poeg avastas, et seda saab veel näha, siis soovis minna ja ma läksin kaasa, et mitte õhtut maha mölutada. Õigesti tegin. Poeg arvas, et see on rohkem eluloofilm, mina arvasin, et rohkem puhtalt surfifilm. Reaalselt siis portreelugu, mis pakub palju mõtteid ka neile, kes surfist üldse ei hooli. Loodusvaated ka muidugi, taas see ookean enamus aega tajutavalt olemas.
Kuuba kuum suvi oli jälle midagi muud, kui ma arvata oskasin. Taas mõnevõrra minimalistlik, mitmeid järeldused tuleb filmis omal teha. No ja muidugi see, et ma ei kujuta ette, kui hull seal ikkagi on olnud, kui päris niimoodi põgeneda üritati. Olme, tundub, pole muidugi praegugi just väga palju parem.
Nüüd jääb üle jälgida, mis nägemata filmidest kinodesse tuleb.